Ivika Hein, 2010
Luule mõistmine ei tule lihtsalt, aga kui valida eakohased ja sobivad autorid, võib luule lugemine palju põnevust pakkuda. Terve luulekogu läbilugemine võib olla keskmisele õpilasele üsna vaevarikas ülesanne. On täiesti mõistetav, et kui ta ka loeb kõik luuletused kodus korralikult läbi, ei oska ta nendest sellegipoolest midagi eriti arvata. Lõbusam ja arendavam on lugeda koos kogu klassiga, ühte ja sama luuletust võivad lugeda eri õpilased, loetu üle arutledes, seoseid ja sildu luues.
Enne luulekogu lugema asumist on soovitav, et õpetaja annaks mingi lähteülesande. Kuna luulekogus puudub reeglina lugu, mida õpilane on harjunud raamatust otsima, on vaja midagi, millele keskenduda. Väga lihtsaks ülesandeks võib olla kolme kõige lõbusama, kurvema, armsama, värvilisema, vaimukama vms luuletuse äramärkimine ja valmistumine nende ettekandmiseks klassis. Pole tähtis tingimata luuletusi pähe õppida, küll aga tuleks nõuda, et nende ettekandmine oleks sorav ja tooks luuletuse mõtte parimal viisil kuulajateni.
Ülesandeks võib olla ka luuletuste rühmitamine mingi sisu- või vormitunnuse alusel. Näiteks võib leida loodus- ja isamaateemalisi, vabavärsilisi ja lõppriimilisi, meeleolult vastandlikke ja sarnaseid luuletusi, võrdlusi ja teatud liiki kujundeid sisaldavaid (näiteks taevakehi, loomi, taimi vms) või vaatepunktilt erinevaid luuletusi.
Kaasaelamise luulekogu arutelule kindlustab mitmesuguste subjektiivsete pingeridade koostamine, näiteks otsida kogust kolm kõige tõsisemat või humoorikamat, mõjuvamat või väheütlevamat luuletust.
II kooliastmes on lastele eriti meelepärased autorid I. Trull, O. Arder, V. Luik, L. Tungal, K. Kangur, H. Runnel, E. Enno, J. Oro jt.
III kooliastmele on lähedasemad noored autorid, aga huvitutakse ka 1980. aastate punkluule (Merca, Liisi Ojamaa, Villu Tamme, Tõnu Trubetsky jt) või vanema generatsiooni autoritest H. Runnel, J. Viiding, P.-E. Rummo jt.