Kriitiline kirjaoskus ning diskursuseanalüüs meediatekstide ja keelelise mõjutamise analüüsiks

Katrin Aava, 2010

1. Kriitiline kirjaoskus meediatekstide analüüsi teenistuses

Meediatekstide spetsiifika ja nende vastuvõtja keelelise mõjutamise temaatika pole ainult keelelise kompetentsuse valdkond, vaid on seotud ka personaalse identiteedi otsingute ning avaramas vaates – (maailma)kodanikuks olemisega. Meediaõpetuse kaudu on võimalik kaasa aidata aktiivse ühiskonnaliikme kujunemisele, kes on teadlik ja valmis kaasa rääkima ühiskonnale olulistes küsimustes, nagu rahvusriigi säilitamine, sotsiaalse sidususe ja kaasatuse suurendamine, kodanikuühiskonna tugevdamine, teadlike tarbijate kasvamine, ühiskonna majandusliku konkurentsivõime tõstmine. Üks võimalus õpilastele meediatekstide eripära ja keelelise mõjutamise võimaluste tutvustamiseks on teha seda kriitilise kirjaoskuse (critical literacy) kujundamise raamistikus. Et selle põhimõtteid paremini selgitada, tutvustatakse käesolevas kirjutises liberaalhumanistliku kriitilise mõtlemise põhimõtteid tekstiõpetuses ja võrreldakse neid kriitilise kirjaoskuse põhimõtetega.

Liberaal-humanistliku vaatepunkti kohaselt on tekstiõpetuse eesmärk õpetada mõistma autori teksti ”õiget, korrektset” tähendust teksti dekodeerimise kaudu, et siis neid tähendusi ratsionaalsete mõtlejatena hinnata. Seega, tekstianalüüsi eesmärk on arendada kriitilist mõtlemist. See oli Lääne-Euroopas domineeriv paradigma 1940.–1970. aastatel ning selle eelduseks oli uskumus, et reaalsus on tekstide kaudu adekvaatselt kirjeldatav. Selle paradigma raamistikus on tekstiõpetuse eesmärk funktsionaalne kirjaoskus: teksti kriitilise lugemise oskus, allikakriitilisus, oskus argumenteerimist demagoogiast eristada ning autori eesmärke mõista, eristada arvamust ja fakti, tunda ära propagandavõtteid. Seda paradigmat nimetatakse kriitilise mõtlemise paradigmaks. Selle kõrvale on tulnud uus – kriitilise kirjaoskuse paradigma.

Kriitilise kirjaoskuse idee on olnud mõjustatud poststrukturalismist, eelkõige lähtekohast, et tekstide tähendus kujuneb selle sotsiaalpoliitilises kontekstis, autorid loovad tekste ning lugejad interpreteerivad tekste ning hindavad neid õigeteks ja valedeks oma diskursiivsete süsteemide loogika järgi. Poststrukturalistliku loogika kohaselt pole tekstide hindamise kriteeriumid loomulikud ega neutraalsed, vaid on konstrueeritud eri kogukondade ja institutsioonide, nt teadusasutuste poolt. Teaduslik diskursus on meie kultuuriruumis väga mõjuvõimas, teaduslikule seletusele omistatakse tõe tähendus, kuigi ta on üks maailma seletamise viis teiste kõrval. Seega, poststrukturalistlikus kontekstis pole tekst ja sellega seotud tähendused maailma neutraalne faktiline kirjeldus, vaid ideoloogilised nähtused ning kirjaoskus on pigem sotsiaalne ja poliitiline praktika, kui neutraalne oskus. Kriitilise kirjaoskuse üks eesmärke on teenida suuremat sotsiaalset õiglust, vabadust ning võrdsust.

Tabel 1. Kriitilise mõtlemise ja kriitilise kirjaoskuse erinevused.

Kriitilise kirjaoskuse aluseks on fundamentaalselt erinev lähenemine lugemisele ja tekstianalüüsile. Õpetaja küsimused meediateksti kriitilist analüüsi tehes on järgmised.

• Missuguseid tähendusi tekstiga konstrueeritakse?
• Kuidas lugejat pannakse aktsepteerima neid tähendusi?
• Mis on teksti eesmärk?
• Kelle eesmärke tekst teenib ning kelle maailmapilti kirjeldab ning kelle eesmärgid on välja jäänud?
• Millised on alternatiivsed maailmapildi konstrueerimise võimalused?

Kadri Ugur (2010) väidab oma doktoritöös, et senine ainekava jättis meediakasutuse refleksiooni tagaplaanile, keskendudes meediatekstide loomisele. Refleksiooni, sealhulgas isikliku meediakasutuse kriitilist refleksiooni tuleb pidada meediaõpetuse metoodiliseks nurgakiviks. Suutlikkus oma meediakasutust ning sellega seotud kogemusi ja probleeme vestluses reflekteerida aitab õppijail arendada oskust, teha meediaturul teadlikke valikuid. Seega on oluline meediaõpetuse kaudu arendada õpilase kriitilist kirjaoskust.

2. Diskursus ideoloogiate väljendajana – võimalused tekstiõpetuses

Levinud meetod kriitilise kirjaoskuse arendamiseks, meediatekstide ja neis sisalduva keelelise manipuleerimise mõistmiseks on (kriitiline) diskursuseanalüüs. Diskursus on praktika, mis vormib objekte (Foucault 1972). Diskursust võib vaadelda kui keelekasutust sotsiaalses praktikas, kusjuures diskursus nii reflekteerib kui ka konstrueerib sotsiaalset maailma. Selles mõttes pole keelekasutus kunagi neutraalne. Kriitiline diskursuseanalüüs seob sotsiaalsed teooriad tekstianalüüsiga. Norman Fairclough ja Ruth Wodak (1997) on kirjeldanud kriitilist diskursuseanalüüsi järgmiste tunnuste kaudu:

• diskursus toimib ideoloogiliselt;
• diskursus sätestab nii ühiskonda kui ka kultuuri;
• diskursus on seotud koha ning ajalooga;
• võimusuhted on osaliselt diskursiivsed;
• kriitiline diskursuseanalüüs on adresseeritud sotsiaalsetele probleemidele;
• analüüsija roll on uurida teksti ning sotsiaalsete praktikate vahelisi suhteid.

Ideoloogia on üldiste sotsiaalsete uskumuste kogum, mis on grupi uskumuste aluseks. Sotsiaalsete uskumuste kognitiivse eritlemise asemel võime teha sarnaseid eristusi diskursustes, mis väljendavad või konstrueerivad sotsiaalseid uskumusi. Uskumuste asemel võib analüüsida eri tüüpi diskursusi, narratiive, ja seda sotsiaalse maailma erinevate kirjelduste kaudu. (Dijk 2005: 58–59.) Ideoloogiat on töös mõistetud ka kui tähendust, mis teenib võimu, tema ülesandeks on luua ja ülal pidada võimu asümmeetriat (Kasik 2008: 16). Ideoloogia kontrollib grupi arvamusi, hoiakuid ja teadmist, sest grupile eriomane teadmine võib väga hästi olla seotud grupi huvide või muu omadustega ning olla kaasatud konkurentsi, võitlusse või domineerimisse (Dijk 2005: 57). Ideoloogia sõnastab ja peegeldab seda esitava grupi ideaali enda vaatenurgast ja huvidest lähtuvalt. Ideoloogilised veendumused pole tekstidesse otseselt sisse kirjutatud, ideoloogilise veendumisi levitatakse teatud keelekasutuse, spetsiifiliste diskursuste kaudu.

Michel Foucault` (1992/1977: 48–49) hinnangul on igal ühiskonnal oma tõerežiim, oma diskursused, mida vastuvõetavaks tunnistatakse ning mis tõestena funktsioneerima pannakse, on mehhanismid ja instantsid, mis võimaldavad eraldada tõeseid ja vääri lausungeid, on staatus nende jaoks, kellel on voli öelda seda, mis funktsioneerib kui tõene. Tõe “poliitilist ökonoomiat” iseloomustavad viis tunnusjoont: tõde on keskendatud teadusliku diskursuse vormi ja nende institutsioonide ümber, mis seda toodavad; ta on allutatud pidevale majanduslikule ja poliitilisele survele, sest tõde vajab nii majanduslik tootmine kui ka poliitiline võim. Tõde on levitamistöö ning tarbimise objekt, ringeldes haridussüsteemis ning kommunikatsioonikanalites. Teda toodetakse ning levitatakse suurte poliitiliste või majanduslike institutsioonide (ülikool, armee, meedia) kontrolli all ning teda taastoodetakse ideoloogiliste väitluste raames.

Kriitiline diskursuseanalüüs on keskendub selliste sotsiaalsetele praktikate uurimisele, mis tegelevad võimuga. Selle metodoloogia töötas välja eelkõige N. Fairclough. Ta tegeles sotsiolingvistilise uurimusega, uurides teksti sõnavara, grammatikat, semantikat. Samuti uuris ta sotsiaalseid struktuure ning praktikaid, mis tekstidesse olid sisse kirjutatud. Kui lingvistilist analüüsi tehakse mikrotasandil ning sotsiaalset analüüsi makrotasandil, siis kriitiline diskursuseanalüüs haarab neid mõlemaid tasandeid.

Fairclough’ (1992) järgi on diskursusel kolm mõõdet:

• kõneldud, kirjutatud tekst;
• diskursuslik käitumine, mis sisaldab teksti tootmist ja selle tõlgendamist;
• sotsiaalkultuuriline käitumine, mis hõlmab sotsiaalseid ja poliitilisi suhteid.

Diskursus, keelekasutus ja kommunikatsioon mängivad olulist rolli ideoloogia taastootmisprotsessis. Dijki järgi (2005: 41) väljendub või jõustub ideoloogia sümbolite, rituaalide, diskursuste või muude sotsiaalsete ja kultuuriliste praktikate kaudu. Ideoloogia kontrollib grupi arvamusi, hoiakuid ja teadmist, sest grupile eriomane teadmine võib väga hästi olla seotud grupi huvide või muu omadustega ning olla kaasatud konkurentsi, võitlusse või domineerimisse (Dijk 2005: 57). Ideoloogia muudab ka sõnade tähendust.

Kommunikatsiooni ühiskonnas võib vaadelda väljana, kus omavahel võistlevad diskursused, et olla kuuldavad ning pääseda domineerima. Keelekasutuse abil nii peegeldatakse kui ka mõtestatakse, uuendatakse ja muudetakse sotsiaalset tegelikkust. Keelekasutus sõltub kontekstist, samas mõjutab ja loob seda.

Diskursusepõhine analüüs keskendub keelekasutuse viisidele, käsitledes keelt kui tähenduste loojat, vahendajat just selle ideoloogiat kandva ja kirjeldava nähtusena. Diskursuse kõrval ja asemel kasutatakse ka narratiivi mõistet. Näiteks Euroopa Liiduga ühinemisel võeti Eestis omaks teadmusühiskonna ja elukestva õppe diskursused ehk tüvinarratiivid, mis sõnastavad tulevikuvisiooni ehk retoorilist visiooni ühiskonnas. Sellega kaasneb ka spetsiifiline keelekasutus. Selliste narratiivide ja nende keelekasutuse uurimine on kindlasti üks meediahariduse eesmärke.

3. Kuidas diskursuseanalüüsi praktikas kasutada

Järgnevalt käsitletakse võimalusi tekstide analüüsiks, kasutades diskursuseanalüüsi võimalusi. Kriitilises keeleteaduses kasutatakse mõistet loomulikustamine (naturaliseerimine). Mingeid teatud keele tootmise või tõlgendamise malle, tegelikkuse liigendamiseks vajalikke kategooriaid ja neid tähistavaid mõisteid pidevalt korrates hakatakse neid pidama sotsiokultuurilises kontekstis enesestmõistetavaks. Just loomulikustumisprotsessi peetakse keelelise ideoloogilisuse väljendajaks, ühiskonna väärtuste ja suhtumiste süsteemi poolt põhjustatuks. (Kasik 2008: 15.)

Näidisharjutus 1

Analüüsige grupitööna ühe enda poolt valitud seriaali, filmi, saate vms ideoloogilist sõnumit! Millised väärtusi ühiskonnas naturaliseeritakse?

Millised väärtused tõstetakse esiplaanile: sõpruse, hoolimise, individualismi, konkurentsi, perekonna vms teema.

Millises keskkonnas toimub tegevus?

Millist ühiskondlikku korda idealiseeritakse?

Millise välimuse, sotsiaalse, rahvusliku, religioosse taustaga kangelased on esiplaanil?

Kellele ja millistele väärtustele kangelased vastanduvad?

Tekstiliste valikutega konstrueeritakse tähendusi, kitsamalt suhtlusosaliste identiteeti. Keelekasutus on konstruktiivne, see mitte ainult ei peegelda tegelikkust, vaid ka loob ja mõjutab seda. Rääkimise või kirjutamise aktis konstrueerib keelekasutaja endale teatud diskursuserolli, selle positsiooni, millelt ta suhtleb, ja sellesamaga määrab ta ka rolli teksti vastuvõtjale. Üks olulisi meediaanalüüsi eesmärke, on näidata, kuidas toimib meediasuhtluses interpersonaalse tähenduse konstrueerimine. Telesaadetes ja vestlussaadetes ehitab meedia toimetajatele, publikule ja teistele osalistele ühiskondlikke ja isiklikke identiteete.

Näidisharjutus 2

Kuidas AK vahendusel konstrueeritakse diskursuse kord?

Analüüsige saate struktuuri. Mis on esimesel ja teisel kohal  olevad uudised, millised teemad jäävad lõppu?

Analüüsige osalejate rolle vms. Kes saavad kirjeldada, mis maailmas juhtus? Kelle hääl jääb välja?

Näidisharjutus 3

Milline diskursiivne roll pakutakse osalejale Foorumi saates, jutusaadetes osalejana, tõsieluseriaalis osalejana? Kes on fookuses, kes on taustal?

Näidisharjutus 4

Analüüsi üht intervjuud (nt Arteri) ning vasta järgmistele küsimustele.

Kas ajakirjanik on vahendaja, hindaja või teadja rollis?

Kas intervjueeritav saab ise kaasa rääkida, kes ja milline ta on?

Kui palju teksti kuulub küsijale, palju vastajale?

Kas küsijal on eesmärk, saada ülevaade vastaja elust?

Milliseid rolle küsija vastajale pakub?

Kui palju on avatud küsimusi, kus vastaja saab oma sõnadega olukorda kirjeldada?

Kas on peitväited?

Millise keelelise valikuga kujundab intervjueerija intervjueeritava kuvandit?

4. Diskursuseanalüüsi võimalused keeleanalüüsiks

Diskursused „lihtsustavad” või „tõlgivad” majanduslikke ning poliitilisi suhteid. Millistel võistlevatel diskursustel (narratiividel, kujutlustel, strateegiatel) õnnestub end kehtestada, sõltub Fairclough (2005a: 55–56) hinnangutel mitmetest faktoritest, nagu sotsiaalsete agentide usutavus ja prestiiž, nende juurdepääs ning võimalused massimeedias ja teadvustööstuses kaasa rääkida. Seetõttu on oluline oskus märgata ja teadvustada, kuidas meedia vahendusel luuakse ja hoitakse ülal suuri narratiive ning millise keelekasutusega neid loomulikustatakse.

Tekstianalüüsis kasutatakse N. Fairclough’ (2005a: 61) poolt rakendatud interdiskursiivset analüüsi. Analüüsis on vaatluse all teksti erinevate diskursuste spetsiifiline artikuleerimine, žanrite ja stiilide segamine. Sotsiaalsete väljade segamist analüüsides on võimalik sotsiaalset analüüsi tekstianalüüsiga ühendada. Tegemist pole ainult ühe diskursuse muutmisega teise kaudu, vaid muutusega diskursustevahelistes suhetes, uues diskursuste artikuleerimise viisis, mis sisaldab üht peadiskursust, nt majandusest pärit sõnavara võetakse kogu ühiskondliku elu korraldamise ja kirjeldamise aluseks.

Näidisharjutus 5

Analüüsige alljärgnevaid tekstinäidet Fairclough’ mudeli põhjal.

Milline on ühiskonna tulevikuvisioon?

Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia näeb tuleviku Eestit teadmistepõhise ühiskonnana, kus uute teadmiste otsingutele suunatud uuringud, teadmiste ja oskuste rakendamine ning inimkapitali areng on majanduse ja tööjõu konkurentsivõime ning elukvaliteedi kasvu allikaks.

Näidisharjutus 6

Millist diskursuse korda põlistatakse sõnadega haridusteenus, inimkapital, inimressurss, õpimajandus, elukvaliteet, teabe konverteerimine, konkurentsivõimeline haridus?

Tähista haridusalane ning majandusalane sõnavara! Kuidas mõjutab selline keelekasutus hariduse positsiooni ühiskonnas?

Tekstianalüüsis on kesksel kohal sõnavara analüüs. Fairclough soovitab uurida sõnavara kõigepealt ideatsioonilist metafunktsiooni ehk seda, missugust kogemuslikku väärtust sõnad sisaldavad.

• Millistele klassifikatsiooni skeemidele tuginetakse?
• Kas esineb sõnu, mille vastu ideoloogiliselt võideldakse?
• Kas esineb võtmesõnu (mis omavad kultuurilist tähtsust; mille tähendused erinevad/muutuvad; mis omavad tähenduslikku potentsiaali)?
• Kas esineb uudissõnu?

Samuti soovitab autor uurida, missugust suhteväärtust sõnad sisaldavad (Kas esineb eufemisme ning milliseid metafoore kasutatakse? Kas need erinevad metafooridest, mida kasutatakse sarnaste tähenduste väljendamiseks teistes tekstides? Millised kultuurilised ja ideoloogilised faktorid mõjutavad metafoori valikut?). Sõnade suhteväärtuse selgitamiseks on oluline analüüsida:

• kuidas meediatekstides lause-, kõne- ja kõlakujundeid kasutatakse;
• milliseid võõrsõnu ja kuidas kasutatakse;
• kuidas ja mis eesmärkidel umbisikulist tegumoodi ja peitväiteid kasutatakse;
• kuidas meediatekstide vahendusel poliitiliselt korrektset sõnavara kujundatakse. On väga suur erinevus, keda kuidas meedias nimetatakse: nt kas uudises kirjutakse ülestõusnud, mässajad, režiimi vastu võitlejad, märatsejad või vabadusvõitlejad.

Teisalt tuleb meediaõpetuses uurida ka seda, kuidas õpilased ise loovad meediakajastust ja asuvad ka ise meediategelaseks, kuidas õpilased konstrueerivad oma maailmapilti ja loovad enda kuvandit. Seetõttu on veebiportaalide kommentaarium ja blogid olulised meediatekstid ning on vaja need meediatunnis vaatluse alla võtta. On ju Facebookis võimalik teha oma elust meediatekst, kasutada sotsiaalseid võrgustikke stiihiliseks mobilisatsiooniks. Tänapäeva meediahariduse sisuks on ka selle mõistmine, et õpilase meediasuhtluses tehtud valikud hakkavad tema elu mõjutama.

KIRJANDUS

Cervetti, G., Pardales, M., Damico, J. 2001. A Tale of Differences: Comparing the Traditions, Perspectives, and Educational Goals of Critical Literacy. (15.08.2011)

van Dijk, T. A. 2005. Ideoloogia. Multidistsiplinaarne käsitlus. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Fairclough, N. 1991. Discourse processes and social change. Cambridge, UK: Polity Press.

Fairclough, N. 1992. Discourse and Social Change. Cambridge: Polity Press.

Fairclough, N. 2001. Language and power. Second edition. Harlow: Longman.

Fairclough, N. 2005a. Critical discourse analysis in transdisciplinary research. –  R. Wodak, A New Agenda in (Critical) Discourse Analysis. P. Hilton (Eds.). Amsterdam: John Benjamins Publishing Company, 53–70.

Foucault, M. 1992/1977. Tõde ja võim. Intervjuu Alessandro Fontana ja Pasquale Pasquinoga. – Vikerkaar, nr 2, 31–49.

Foucault, M. 1972. The archeology of knowledge. London: Tevistock.

Kasik, R. 2008. Meediateksti analüüs: eesmärgid ja metoodika. Toim R. Kasik. – Tekstid ja taustad V. Meediatekstide keelekasutus ja selle sotsiokultuurilised taustad. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 10–41.

Ugur, K. 2010. Implementation of the Concept of Media Education in the Estonian Formal Education System (Meediaõpetuse kontseptsiooni rakendamine Eesti formaalhariduses). Doktoritöö. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Artikkel on esmakordselt avaldatud õppekava veebis gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse valdkonnaraamatus, 2010. ISBN: 978-9949-487-55-4