Koolikultuur väärtuste ja hoiakute kujundajana
Lemme Randma – Viimsi Kooli tugikeskuse juhataja
Kooli kui väärtusi arendava keskkonna puhul on aktuaalne küsimus, kuidas saada üle väärtuste deklaratiivsusest. Kooli koduleheküljel ja arengukavas on lihtne rõhutada lapsekesksust, demokraatlikke põhiväärtusi ja kaasamisele suunatud ideoloogiat, kuid lapse ja tema vanema jaoks on määrava tähtsusega see, mis toimub erinevate õpetajate tundides ja vahetundides, kuidas suhtlevad õpetajad õpilaste ja vanematega, kuidas kooli sisekorra reeglid lapse käitumist, enesetunnet ja arengut mõjutavad. Kooli argipäeva pisidetailides, milles teadlikult või ebateadlikult kujundatavad väärtused tegelikult väljenduvad, on õpetajal ja eriti klassijuhatajal määrav tähtsus. Õpetaja on koolis alati väärtuste vahendaja rollis.
Tartu Ülikooli eetikakeskus on väärtuskasvatuse alastes mudelites välja pakkunud, et tuleks eristada kaht erinevat väärtuskasvatuse väljundit:
– väärtuste selitamine (väärtuste üle arutlemine, neist teadlikuks saamine);
– taotletavate käitumisharjumuste kujundamine.
Sellest tulenevalt on üks õpetaja ülesandeid leida aega ja võimalusi, et koos õpilastega väärtuste üle arutleda. Teisalt on õpetaja oma käitumisharjumustega ka väärtuste kujundaja, lisaks on tema roll märgata nii enda, kolleegide kui õpilaste kohatut käitumist, puudujääkidest rääkida ja leida viise, kuidas soovitud käitumisharjumusi kujundada.
Lisaks eelpoolmainitule on TÜ eetikakeskuse poolt juhitud töögrupp välja töötanud koolide väärtusarenduse alase tagasisidemudeli (vt http://www.eetikaveeb.ee), mida läbib idee, et väärtusarendus on pidev protsess, millesse on kaasatud kogu koolikeskkond, erinevad sihtgrupid (õpilased erinevatel kooliastmetel ja erinevate kogukondadena, õpetajad, vanemad, kooli töötajad ja kogukonna liikmed, kes kooli mõjutavad). Selles tagasiside mudelis on eraldi välja toodud juhtimine. Ilma õpetajate ja juhtkonna vahelise avatud ja ausa kommunikatsioonita ei saa tekkida sisulist, mittedeklaratiivset väärtusarendust. Kuid eeldagem siinkohal, et juhtkond on valmis avatud, enesekriitilisel ja muudatusi aktsepteerival viisil looma koolikultuuri, mille üheks taotletavaks väärtuseks on nt hoolivus. Esmane küsimus on, kuidas hoolivust üheselt mõista. Arengukavas kirjapandu ei tohiks jääda üksnes ideoloogiaks, väärtuste kujundamine peaks põhinema õpetajate ja laste üheskoos läbiräägitud kokkulepetel.
Põhiküsimuse – kuidas vältida deklaratiivsust? – juurde tagasi pöördudes käsitlen koolikultuuri arenduspraktikat eeskätt õpetaja toimimise tasandilt ning toon mitmeid praktilisi näiteid. Käesolevas artiklis pean silmas eeskätt käitumisharjumuste kujundamist. Ehk siis – alahindamata koosolekute, debattide ja kooli sisekorrareeglite üle peetavate arutelude olulisust, toon näiteid selle kohta, kuidas õpetaja tasandil märgata taotletavaid väärtusi (nt hoolivust) toetavaid käitumisharjumusi. Püüan näidata, kuidas teadlikult kujundada käitumisharjumusi, mis toetavad edukat sotsiaalset suhtlemist.
1. Tervitamise rituaal – on see väärtuskasvatuse osa?
2. Vahetund – dţungel või pügatud põõsastega park?
3. Viisakuse olulisusest
4. Autonoomia – väärtus või probleem?
5. Karistamine versus motiveerimine
5.1. Märkused – koolikultuuri osa?
6. Klassijuhataja kui väärtuste kujundaja argipäev
6.1. Klassijuhataja kui suunaja
6.2. Klassijuhataja kommunikatsioonijuhi rollis
7. Õpetaja peamine küsimus – kuidas ma hakkama saan?