Ene Hiiepuu, Tallinna Ülikool, 2010
Elus edukalt hakkama saamise eeldusi on ladus kõne, avar sõnavara ning soov ennast teistele mõistetavaks teha ja ise teistest aru saada.
Suulise kõne (kuulamise ja kõnelemise) arendamine paneb aluse kirjalikule kõnele (lugemisele ja kirjutamisele). Seepärast tuleks emakeeleõpetuses kohe alates esimesest klassist tegelda suulise kõne igakülgse arendamisega. Tähelepanu tuleb pöörata lausestusele, fonoloogiale ja sõnavarale ning teadlikkusele erinevatest kontekstidest, milles keelt kasutatakse; jälgida õpilaste suulist keelekasutust erinevates sotsiaalsetes olukordades ja erinevatel eesmärkidel keelt kasutades: mängus, õppetegevuses ja erineva stsenaariumiga suulistes keelekasutusolukordades osalemisel. Ja seda nii paaristöö, rühmatöö, frontaalse töö kui ka õpetajaga omavahel suhtlemise olukorras.
Õpetaja ülesandeks on kõnelemisülesannete ettevalmistamine, juhendamine ja toetava tagasiside andmine, et laps teaks, mis tema esituse juures õnnestus ja mida peab veel harjutama. Õpetajal tuleks kõnelemise õpetamisel arvestada mitmeid olulisi faktoreid.
- Esmatähtis on klassis pingevaba õhkkonna loomine, et laps üldse julgeks sõna võtta. Keskkond klassis peab sarnanema tegeliku suhtlemisolukorraga (laste paigutus klassis nii, et nad üksteise nägusid näevad).
- Oluline on, et kõik lapsed saaksid tunnis aktiivselt osaleda ning harjuksid klassiga suhtlema – looma silmsidet, kasutama õigesti oma häält (artikulatsioon, intonatsioon, tugevus, pausid), miimikat ja kehakeelt, väljendama oma suhtumist, hinnanguid ja kogemusi. Nii kasvab esinemisjulgus, mis aitab ära hoida passiivsuse tekkimist, kus lapsed ei taha sõna võtta, on arglikud või huvitud.
- Hoolikalt tuleb läbi mõelda sõnavaratöö: anda tugisõnu, lausekonstruktsioone, pilte, pildiseeriaid, rekvisiite jne, mis toetavad oma mõtete ja tunnete väljendamist, loetust arusaamist ja kirjalikku eneseväljendust.
- Lapsele tuleb anda võimalus alguses paaris/rühmas harjutada ja alles siis võib paluda tal esineda üksi (nt seletada paarilisele mängu või tööjuhendit; jutustada kuuldust, nähtust, läbielatust või loetust; jutustada edasi kaaslaselt kuuldud lugu; arutleda kuuldu põhjal; kirjeldada eset, tegelast vms; mõelda välja telefonikõne; koostada kahekõne; intervjueerida kedagi).
Kõnetehnika arendamine
Kõnelemise õpetamisel on väga oluline pöörata tähelepanu
- selgele ja õigele hääldusele kõnelemisel ja teksti esitamisel, mis on lugema ja kirjutama õppimise üheks eelduseks;
- hääle kohandamisele vastavalt olukorrale (vastamine kohalt, klassi ees, paaris- ja rühmatöös).
Väga oluline on õpetaja enda selge ja korrektne hääldus, sest lapsed õpivad õigesti hääldama eelkõige täiskasvanu kõnet kuulates ja jäljendades.
Igasse eesti keele tundi on soovitatav valida üks hääldusharjutus. Selge ja täpse häälduse harjutamiseks sobivad rütmisalmid, kiirkõneharjutused ja intonatsiooniharjutused. Harjutusi saab lugeda paaris, ringis, rivis koos rütmilise liikumisega, erineva kiiruse, hääletugevuse või -tooniga, kasutades žeste, miimikat ja liigutusi, mis matkivad mõnd tegelast, tegevust, situatsiooni või meeleolu. Lugeda võib paaris, ringis, rivis liikudes jne. Etteütluste eelharjutuseks on soovitatav neid lühitekste pähe õppida. (NB! Hääldusharjutusi ei anta kodus pähe õppida. Seda tööd tehakse klassis.)
Hääldusharjutusi leiab õpetaja vastava klassi õppekirjandusest. Toredaid salme võib leida ka raamatust ,,Hiir hüppas, kass kargas”, Eno Raua lasteraamatust ,,Kilul oli vilu”, samuti Hando Runneli, Ott Arderi, Wimbergi ja Ilmar Trulli luulekogudest jne.
Sõnavaratöö eesmärkideks on
- aidata kaasa teksti mõistmisele, harjutada õpilast jälgima autori erinevaid väljendeid;
- täpsustada ja rikastada sõnavara, seletada uute ja vähetuntud sõnade ja väljendite tähendust;
- leida lähedase (sama) tähendusega sõnu;
- eristada ja leida vastandsõnu;
- seletada piltlike väljendite ja vanasõnade tähendust,
- võrrelda ja rühmitada sõnu, et tunnetada sõnade seoseid, sõna omadusi, seostada sõna üldmõistega, hakata teadvustama keeleõpetuslikke määratlusi
Sõnavaratööks sobivad
- loetelu jätkamine (jaanuar, veebruar, …);
- tähenduslike paaride leidmine (kahvel – nuga);
- rühma mittekuuluva leidmine (eristavaks teguriks on tähendus, kasutamisviis, materjal, suurus vms);
- lause täiendamine;
- sõnakogumismängud (näiteks sõnade ütlemine,
- mis algavad või lõpevad kindla häälikuga,
* kus järgmine sõna algab sama häälikuga, millega eelmine lõppes,
* mida on üks ja mitu klassis, linnas jms).
Sõnade tähenduse selgitamiseks võiks õpetaja
- lasta arenenud sõnavaraga lastel sõnatähendusi selgitada;
- siduda sõna või väljend kontekstiga, seletada tähendust läbi konkreetse situatsiooni (Kuidas saad aru, et inimest veetakse ninapidi? Too kuuldud loo põhjal näiteid.);
- koostada uue sõnaga lause või anda sõnaline kirjeldus;
- demonstreerida pilti, eset või tegevust;
- teha joonise;
- esitada üld- või liiginimetuse;
- moodustada sõnaühendi;
- öelda sünonüüme või antonüüme;
- paluda leida sõna sõnastikust.
Alles siis, kui lapsed tähendust selgitada ei oska, ütleb õpetaja, kuidas seda sõna või väljendit mõista.
Sõnatähenduse täpsustamiseks on vaja viia sõna kaasteksti. Sobivad töövõtted on
- lauses sõna asendamine,
- autori ja tuttavama, igapäevase sõnavara võrdlemine,
- lauselünkade täitmine,
- valikvastustega ülesanded jms.
Selleks, et uued sõnad jõuaksid laste aktiivsesse sõnavarasse, on oluline neid aeg-ajalt meelde tuletada ja suunata lapsi uusi sõnu kasutama
- sõnaühendis,
- lauses,
- jutustamisel (sõnaühendid ja tugisõnad kavapunktide juurde),
- kahekõnes, rollimängus, dramatiseeringus, intervjuus, kirjeldamisel, arutlemisel, põhjendamisel (toeks: tugisõnad, lausete algused, lausemudelid jms).
Vastandsõnadega võib teha tööd õige mitmel moel.
- Asjade või piltide järgi sõnade leidmine (mis on sile – kare, täis – tühi, kerge – raske, pehme – kõva, terav – nüri, katki – terve, pikk – lühike, kõver – sirge, kirju – ühevärviline, tume – hele, veniv – jäik jne).
- Vastandsõnade leidmine, millel on mitu tähendust (must – valge, must – puhas, vana – noor, vana – uus, paks – õhuke, paks – peenike, paks – vedel jne).
- Vastandsõnade paaride moodustamine etteantud sõnade põhjal (seisab – lamab, rõõmustab – kurvastab, otsib – leiab jne).
Väga olulised on näitvahendid (esemed, pildid, sõnasedelid), mis toetavad vastandsõnade leidmist.
Sõnamoodustuse teadlikustamiseks tuleks
- sobitada ühele sõnale eri liiteid (ühetüveliste sõnade ehk sõnaperede moodustamine – laul, laulja, laulik, laulmine) ning tuletise ja tuletusaluse tähendusi ning vorme võrreldes leida, millise lisatähenduse annab liide;
- sobitada üht liidet erinevate sõnadega (üheliiteliste sõnade tuletamine – laulja, jooksja, kihutaja, ehitaja; kandiline, tavaline, plekiline); võrreldes neid sõnu leida, et sama liitega sõnadel on lähedane tähendus (nt saab line-liite abil väljendada asjade ja inimeste omadusi).
Sõnade rühmitamiseks võib õpetaja lastele sõnu ette anda või lasta neil üldnimetuste, pealkirjade või küsimuste järgi ise sõnu otsida.
Sõnade võrdlemisel peaks välja tooma asjade, olukordade, nähtuste, tekstide jne erinevused ja sarnasused.
Enne võrdlemist on oluline ettevalmistus, et lastel oleks sõnavara, mida kasutada:
- õpetada lapsi leidma infot võrreldavate asjade kohta,
- kasutada erinevaid skeeme ja kaarte (mõistekaarti, tsentrilist kaarti ja venni diagrammi).
Kirjeldamine
Kirjeldamine on lastele raske, sest neil puudub tihti vajalik sõnavara. Kirjeldamise eeltööks on soovitatav
- kirjeldada mõnda eset/olendit, mis on õpilastele näidiseks ning tutvustab vajalikku sõnavara (näiteks: Mõista, mõista, mis see on. See on soe, paks, pehme, kootud, mõnel lapsel on see kirju, mõnel ühevärviline, see pannakse kätte.);
- anda eraldi lipikutele kirjutatud sõnu (nt lume ja vihma kirjeldamiseks sõnad: valge, külm, pehme, märg, kohev, tihe, kristalne, sajab pladinal, tibutab, ladistab, langeb, katab maad, krabistab katusel, lahistab, kallab, sajab nagu oavarrest, puistab nagu kotist, udutab). Lastel tuleb otsustada, kas antud sõnad sobivad lume või vihma kohta, ja kinnitada lipik sobiva pealkirja alla;
- lugeda lastekirjandusest erinevaid kirjeldusi;
- kinnitada tahvlile pilt ja kirjutada küsimused, mis suunavad eset või olendit tähelepanelikult vaatlema (näiteks: Mis värvi on selle looma karv/linnu suled? Missugune on kõrvad, saba/nokk? Kus see loom/lind elab? Kas ta on kodu- või metsloom? Kuidas ta häälitseb?);
- koostada märksõnaskeem, tsentriline kaart, tabel või venni diagramm sõnade ,,kogumiseks”. Tähtis on, et ka õpetaja ise ütleb sõnu, mida võiks antud teema kohta lisada.
NB! Õpilased peavad nägema, kuidas õpetaja märksõnaskeemi koostab. Nii saavad nad näidise, mis on märksõnad, kuidas sõnad skeemile paigutatakse, kuidas on sõnad omavahel seotud, kuidas ise skeemi koostada. Kui laps skeemi koostamisel tahvlinäidiseid ei näe, ei oska ta edaspidi skeemile märksõnu lisada, vaid kirjutab sinna lauseid.
Jutustamine
Jutustades laieneb lapse sõnavara, mitmekesistub lause struktuur, kasvab esinemisjulgus, arenevad lapse kuulamis- ja lugemisoskus. Laps õpib väljendama oma suhtumist, hinnanguid ja kogemusi.
Algklassilapse jutus esineb sagedasti asesõnu ja kordusi, kaob tegevuse järjekord, laused on poolikud, sõnad on lauses vales järjekorras. Seepärast on jutustamise õpetamisel väga tähtsal kohal oskuslik juhendamine. Jutustamisoskuse arendamiseks on vaja
- õpetada last oma kõnet jälgima;
- vaadata, kas jutustaja hoiab silmsidet klassiga;
- parandada laste vigast keelekasutust;
- pöörata tähelepanu halvale diktsioonile;
- paluda lapsel rääkida nii, et kõik teda kuulevad.
Lastega tuleb arutada, missugust jutustamist on huvitav kuulata, mis aitab jutustamist meelde jätta.
Kuuldud jutu, lugemispala, muinasjutu ümberjutustamine
Lapsed õpivad jutustama täiskasvanute kõnet jälgides. Seepärast mängib suurt rolli õpetaja jutustamisoskus, s.o
- kui kaasahaarav on jutustamine;
- kas jutustaja annab edasi neid emotsioone, mida ta ise parasjagu tunneb;
- kas kaasa mängib hääl, liikumine, näoilme, žestid, silmside klassiga.
Kõik see aitab lapsel jutu ,,sisse minna”, seda piltidena ette kujutada ja hiljem sündmusi elavalt kirjeldada.
Ümberjutustamise õpetamise juures on oluline, et õpetaja julgustaks õpilasi vabalt, oma sõnadega rääkima. Õpetaja peaks andma lastele näite, kuidas lugu jutustada, et lapsed ei hakkaks teksti sõna-sõnalt edasi andma. Teksti sisu edasiandmise toeks sobivad suunavad küsimused, piltkava, sõnaline kava, ajatelg, märksõnaskeem jms. Töövormidena saab kasutada aheljutustamist (pikemate lugude, nt muinasjuttude puhul), rühmas jutustamist jne. Oluline on suunata klassi kaaslase jutustamist jälgima ning aitama, kui jutustaja jutulõng kaob või ta teemast kõrvale kaldub.
NB! Kõiki eesti keele õpiku lugemispalu ei pea jutustama õppima. Võib rääkida lühidalt pala sisust, võtta vaatluse alla mõne tegelastest.
Juttude koostamine
Jutu koostamine pildi järgi
Enne pildi järgi jutu koostamist tuleks 1. ja 2. klassis pilti osade kaupa vaadelda, korrates samal ajal mõisteid üleval, all, keskel, paremal, vasakul. Nii orienteeruvad lapsed edaspidi pildil kergemini.
Märksõnaskeemi või tsentrilise kaardi koostamine õpetab last enne jutustamist mõtteid koguma. Raskeks teeb jutu koostamise see, et sõnad on skeemil segamini. Lapsi tuleks juhendada, kuidas neist sõnadest jutt kokku panna.
Kõige olulisem on suunata jutustamine tegevusele (Kuidas me seda juttu alustaksime? Kuidas jutt edasi läheb? Mida tahaksid veel jutule lisada? Kuidas me selle jutu lõpetaksime?) Kui lastelt ei tule sobilikku algus- või lõpulauset, toob õpetaja ise paar näidet ja küsib siis lastelt, kuidas nemad nüüd juttu alustaksid. Kindlasti ei saa piirduda vaid ühe näitelausega, sest muidu võivad lapsed hakata seda kopeerima. Näited on aga väga vajalikud, et virgutada laste mõtlemist ja julgustada ka neid, kes on alguses arglikud.
Jutu koostamine pildiseeria järgi
Pildiseeria järgi jutu koostamine on palju kergem kui pildi järgi, sest sündmuse kulg on piltidel ette antud. Tööd alustades peaks õpetaja laskma lastel pilte järjest natuke aega vaadelda. Alles siis, kui lapsed on piltidel toimuvaga tuttavad, saab õpetaja esitada suunavaid küsimusi (vt jutu koostamine pildi järgi). Jutustamise hõlbustamiseks võib anda tahvlile tugisõnu, lausete algusi, küsimusi.
Pildiseeria järgi võib juttu koostada ka rühmas, et arglikumaid või kesise väljendusoskusega lapsed saaksid kaaslastelt tuge.
Jutu koostamine oma joonistuse põhjal
Kõiki lapsi aitab jutu koostamisel eelnev pildi joonistamine. Jutt sünnib kõigepealt pildina. Õpetajal tuleks sel juhul kunstiõpetuse ja eesti keele tunnid omavahel siduda üheks tervikuks.
Kui pildid on valminud, tuleb lastele anda aega pildi järgi jutt välja mõelda. Mõni laps peaks kindlasti jutustama oma loo ka kogu klassile. Kuulajate ülesandeks on anda jutustajale nõu, kuidas juttu täiendada. Õpetaja võiks esitada ka suunavaid küsimusi. Seejärel jutustavad lapsed rühmades, et kõik saaksid oma loo kaaslastele jutustada. Tegutseda võib ka vastupidi: alustada jutu väljamõtlemisega ja seejärel joonistada pilt. Samamoodi võib siduda ka muusika ja eesti keele tunde ja koostada jutt muusukapala või lastelaulu põhjal.
Draamaelementidega kõnelemisülesanded
Õpetaja ülesandeks on aidata lapsi üle saada barjääridest eneseväljenduses. Selleks sobivad draamaelementidega kõnelemisülesanded nagu rollimäng, pantomiim, kahekõne ning dramatiseering. Väiksemas grupis on turvalisem harjutada silmside loomist, keelekasutust, kehakeelt, miimikat, sobivat kõnetempot ja valjust, esinemisoskust ja -julgust, omavahelisi suhteid ja reageerimist kaaslaste tagasisidele (nt sumin, naer, tähelepanu, küsimused).
Rollimänguks sobivad teemad leiab õpetaja eesti keele õpiku lugemispaladest. Neid võib valida ka elust enesest (nt kooli hilinemine, konfliktid kaaslastega), et lapsed õpiksid olukordi paremini mõistma. Head on sellised situatsioonid, mille lahendamiseks on mitu varianti. Enne rollimängu tuleks õpetajal tutvustada situatsiooni ja tuua näiteid, kuidas üht või teist rolli kehastada, et lapsel tekiks rollist ettekujutus. Rollimängu juhendades tuleb kindlasti anda aega rühmades osade jaotamiseks, stseenide väljamõtlemiseks ja läbimängimiseks ning rühmatöö esitluseks: stseenide vaatamiseks. Pärast rollimängu tuleks arutleda kuuldu ja nähtu põhjal, missugused lahendused on antud situatsiooni lahendamiseks parimad. Oluline on õpetaja toetav tagasiside nähtule ja kuuldule.
Pantomiim (etendus ilma sõnadeta) sobib eelharjutusena enne dramatiseeringut. Selleks on erinevaid võimalusi:
- õpitud paladest ühe stseeni kujutamine pantomiimis;
- õpitud palade illustratsioonide järgi stseenide kujutamine ,,seisvate piltidena”;
- ühe lugemispala tegelase matkimine rühmades;
- tegelaste omavahelise vestluse/sündmuse kujutamine pantomiimis (üks laps rühmas loeb teksti, lapsed matkivad kuuldut liigutustega);
- kaaslase tegevuse peegeldamine (peegelpantomiim) jne.
Dramatiseeringuid võib teha etteantud teemal, etteantud tegelastega, rekvisiitidega, pildil oleva sündmuse põhjal. Kõige kergem on lastel dramatiseeringut välja mõelda lugemispala või muinasjutu põhjal, kus on huvitavad karakterid ja sündmus, tegevust toetav tegelaskõne. Dramatiseeringute läbiviimisel võiks silmas pidada järgmist.
- Rühmades võiks olla nii poisse kui ka tüdrukuid. Poisid on head ideede generaatorid ja tüdrukud suurepärased teostajad. Vahel on muidugi ka vastupidi. Eri soost lapsed täiendavad teineteist. Kui laste omavaheline läbisaamine pole kuigi hea, siis ei maksa neid sundida segarühmi moodustama. Tähtis on, et rühmatöö käivituks.
- Oluline on, et lapsed teaksid, missugust esinemist neilt oodatakse, kus esinetakse, kui palju on aega ettevalmistamiseks. Õpetajal tuleb arutada lastega, kuidas köita kuulajate tähelepanu, julgustada kasutama kõne toetamiseks žeste, miimikat ja erinevat hääletooni.
- Publikule tuleb anna ülesanne, mida nad peavad rühmade esinemise juures tähele panema. Nii jälgivad lapsed üksteist tähelepanelikult.
- Pärast dramatiseeringute esitust tuleb lastega arutada, mis iga rühma esinemise juures meeldis. Tavalisteks vigadeks on, et räägitakse liiga vaikselt või publiku poole seljaga seistes, mängitakse mõne eseme (laua, kapi) varjus, nii et pealtvaatajad esinemist ei näe. Vahel juhtub, et lapsed hakkavad esimese grupi esinemist matkima. Sel juhul tuleb esile tõsta teistest erinevat ja huvitavat esitust. Õpetaja saab anda soovitusi, mida lapsed võiksid järgmiste dramatiseeringute korral silmas pidada, et vigu vältida.
Luuletuste esitamine
Eesti keele õpikutes on erineva meeleolu, lihtsa riimi ja rütmiga luuletusi. Kõige olulisem on neid harjutada mõtestatult (ilmekalt) lugema. Luuletuse mõtte toovad välja õiged rõhud, pausid, lauselõpu intonatsioon, hääletoon, hääletugevus. Kõiki neid komponente tuleb lastega harjutada.
Mõtestatud (ilmekat) lugemist on kergem õpetada, kui lapsed kuulevad õpetajat tihti ette lugemas, sest õpilased jäljendavad alateadlikult õpetaja hääletooni ja intonatsiooni. Õpetaja peab jälgima, et ta häälega üle ei mängiks ega nõuaks lastelt liigset ilmekust. Nii kaob laste loomulik hääletoon. Sellest peaks kindlasti hoiduma.
Väga suurt rolli mängib õpetaja esmaettekanne (1.–2. klassis). Kui see on kaasahaarav ja emotsionaalne, tekib lastel kindlasti huvi ka ise luuletusi esitada.
Soovitused õpetajale
- Harjuta kodus luuletuste lugemist.
- Mõtle, missugust hääletooni ja tempot, žeste ja miimikat kasutad.
- Märgi tekstis pausid, rõhud, tempo muutumine.
- Hoidu liigsest ilmekusest. Luuletust lugedes on kõige olulisem edasi anda teksti mõtet. Mõtle, kuidas on seda iga luuletuse puhul kõige õigem teha.
- Loe lastele luuletust ette mitmel erineval moel (erinevates rollides), et lapsed näeksid, kui palju on erinevaid võimalusi.
- Kuulamise ajaks anna kindlasti lastele ülesanne. Luuletuse mõistmine on tunnetuslik ja sellepärast sobivad kuulamisülesandeks ka vastavad küsimused (Missuguse meeleolu see luuletus loob? Missuguseid hääli kuuled (lõhnu tunned, värve näed) selles luuletuses? Missugused pildid tulevad sulle seda luuletust kuulates silme ette? Missuguse pildi joonistaksid selle luuletuse kohta?).
- Aruta lastega, kuidas erinevaid salmiridu lugeda. Lapsel on kõige kergem ilmekat lugemist harjutada mingi rolli kaudu. Näiteks lugeda üht ja sama teksti erinevate tegelastega (nt unine karu, rõõmus siil, nuttev hiiglane, arg jänes, vihane kass). Lisada võib ka inimeste ja loomade häälitsusi.
- Häälele saab anda palju varjundeid. Värsiridu võiks lugeda erinevas meeleolus, nt naerdes, nuttes, rõõmsalt, kurvalt, imestunult, vihaselt, kavalalt, õrritavalt, parastavalt, uniselt, salapäraselt, jonnivalt jne.
- Kui klassis kõik lapsed juba enam-vähem loevad, saavad nad ka iseseisvalt lugemist harjutada. Julgusta lapsi luuletusi paarilisele ette lugema.
- Vali päheõppimiseks lihtsama rütmi ja riimiga luuletused. Värsiread kinnistuvad paremini mällu, kui neid lugeda koos liigutustega (1.–2.kl). Nii on lapsel kergem sisse elada salmide meeleolusse ja õppida luuleteksti mõtestatult (ilmekalt) esitama.
Soovituslik kirjandus
Hage, M. Kõnelema. Tallinn: Koolibri, 1994.
Hallap, M. Lapse kõne arendamine. Praktilisi soovitusi kõnelise suhtlemise kujundamisel. Tartu Ülikooli kirjastus, 2008.
Hiiepuu, E. Aabitsa metoodiline juhend. TLÜ Haapsalu kolledž. AS BIT, 2009.
Hiiepuu, E. Eesti keele metoodiline juhend. 1. klass, 2. osa. TLÜ Haapsalu kolledž. AS BIT, 2010.
Uusen, A. Emakeele õpetamisest klassiõpetajale. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 2002.
Õpitulemuste kontroll ja hindamine koolis. Abiks õpetajale. Koostanud M. Kadakas. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, 2006.
Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes. Toimetanud E. Kikas. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium, 2010.