Anne Uusen, Tallinna Ülikool, 2010
Kirjutamise kui tekstiloomeprotsessi sügavama avamise nimel vaatleme kirjutamise ja lugemise seoseid ning eri liike. Eristatakse kahte liiki lugemist ja kirjutamist: 1) efektiivne lugemine ja kirjutamine; 2) grammatiline lugemine ja kirjutamine.
Efektiivse lugemise ja kirjutamise all mõeldakse lugemist ja kirjutamist kui tegevusi, mis toimuvad keelekeskkonnas, kus tekst toimib efektiivselt selles tähenduste maailmas, milles lugeja ja kirjutaja elab. Lugeja/kirjutaja toimib keeleruumis, mis on tekstist lahutamatu. Sellest vaatenurgast lähtuvalt tähendab nii efektiivne lugemine (teksti vastuvõtt) kui ka kirjutamine (tekstiloome) kirjaliku keele kasutamist eri olukordades ja eesmärkidel. Eesmärgi ja olukohane keelekasutus nii kõnes kui ka kirjas on emakeeleõpetuse põhieesmärke, nii võib kirjutamise kui tekstiloome õpetamist koolis käsitada kui efektiivse kirjutamise õpetust.
Grammatiliseks lugemiseks ja kirjutamiseks peetakse kirjutamis- ja lugemistegevusi, mis seonduvad grammatilise metakeele omandamisega, näiteks sõnade kirjutamine ja lugemine häälimisega, ärakirjutamine häälimisega, harjutuste tegemine töövihikus või harjutuste vihikus, õigekirjareeglite kinnistamine jne.
Grammatiline lugemine ja kirjutamine on head abimehed, kui keelekasutuses on midagi valesti. Piltlikult võib seda seletada tantsu näitel. Kui tantsus mingi sammukombinatsioon välja ei tule, siis võetakse aeg maha ja töötatakse see samm-sammult läbi. Tantsu tehnilist harjutamist ei nimetata tantsimiseks. Samuti pole põhjust nimetada õigekirja- ning muude keele- ja tekstiharjutuste kirjutamist efektiivseks kirjutamiseks, vaid õigekirja või grammatika õppimiseks või grammatiliseks kirjutamiseks.
Grammatilist lugemist ja kirjutamist on vaja selleks, et saavutada efektiivne lugemine ja kirjutamine, s.o õigekirja ja grammatikat on vaja tunda selleks, et end kirjas mõistetavaks teha. Grammatiline kirjutamine on niisiis efektiivse kirjutamise teenistuses ja seetõttu tuleks õigekirja ja grammatikat õpet seostada tekstiloomega.
Ka kirjutamise uurimine on näidanud, et õpilased ei õpi kirjutama üksnes grammatilisi harjutusi tehes, vaid eelkõige tekste kirjutades. Õpilase tähelepanu suunatus pigem teksti loomisele kui õigekirjale ei too kaasa õigekirjavigade lisandumist, mida pikema ja sisukama teksti õpilane kirjutab, seda vähem teeb ta selles õigekirjavigu. Uurimused on näidanud ka seda, et enamiku (reeglipäraste) sõnade õigekiri on omandatud I kooliastme lõpuks.
Põhikooli II astme (4.–6. klass) jooksul jõuab enamik õpilasi asjatundliku ehk vilunud kirjaoskuse faasi. Enamik transkriptsioonilisi oskusi (õigekiri, käekiri) on automatiseerunud ja õpilastel jääb rohkem “ruumi” muude asjade jaoks. Nad saavad kulutada rohkem aega ja vaeva teksti kvaliteedi parandamisele ning oma huvidega seotud teemade uurimisele. Mõnest valdkonnast (nt arvuti- ja internetikasutus, meedia) võivad nad isegi õpetajatest rohkem teada.
Selles vanuses õpilaste kirjutised peegeldavad nende pärismaailma ja kirjanduslikke kogemusi ning teadmisi. Nad on seljataha jätnud etapi, mil kogu tekst võis koosneda ainult dialoogist ja on võimelised dialoogi juba palju asjakohasemalt kasutama. Samuti on kasvanud nende lugejatunnetus: nad oskavad lugeda oma kirjutisi ka teiste inimeste silmade läbi ja oma teksti vastavalt parandada.
Põhikooli II astme õpilased on võimelised sõnade struktuuri tundma õppima, mis võimaldab neil ise sõnu tuletada. Sõnade õigekiri on seega palju teadlikum ja sõnavara oluliselt suurem. Selleks ajaks on õpilastel enamasti välja kujunenud ka isiklik kirjutamise stiil, kirjutised on sidusad ning arusaadavad ning nende lugemine pakub rahuldust.
Asjatundlik kirjutaja:
a) valib tekstile vormi, mis sobib eesmärgi ja adressaadiga;
b) kirjutab teemakohaselt ja lisab asjakohast infot, mis muudab teksti sidusaks;
c) kasutab õigesti kirjavahemärke;
d) valib atmosfääri ja tunde tekitamiseks sobiliku sõnavara;
e) toimetab enda teksti nii kirjutamise ajal kui pärast seda.
6. klassi õpilase kirjutamisoskus on juba päris sarnane kogenud kirjutaja omaga, mis lubab eeldada, et põhikooli vanemates klassides on õpilane juba võimeline kirjutama eri liiki tekstide, nende loomisel eri eesmärke ning erinevaid lugejaid silmas pidades, nagu ainekava seda ette näeb.
Teksti kirjutamine on kompleksne protsess, mis sisaldab mitmeid erinevaid komponente. Laias laastus tuleb vahet teha tekstiloome sisulise külje (kompositsioon, sisu arendamine, sõnastus) ja vormilise külje (õigekeelsus, õigekirjutus, käekiri) vahel. Kirjavahemärgistamine puudutab nii tekstiloome sisulist kui ka vormilist külge, kuna on seotud nii tähenduste edastamise kui ka lausestusega. Teksti sisu mõjutab muuhulgas žanri valikut, see omakorda teksti vormilist külge. Kirjutaja peab otsustama, kuidas sisu organiseerida ja väljendada. Kirjutise sisu ja vorm tulenevad suuresti ka sellest, milline on kirjutamise eesmärk ja kirjutise funktsioon.
Tänapäeval peetakse kirjutamise puhul väga oluliseks tunda ning kasutada neid kirjaliku kõne vorme, mida nõuab ühiskond ja väärtustab indiviid. On tähtis, et inimene tuleks toime erinevates suhtlussituatsioonides, suudaks osaleda kõigis neis tegevustes, mis eeldavad kirjalikku keelekasutust. Seda seisukohta on järginud ka eesti keele ainekava koostajad.
Arvestatud on ka seda, et kirjalikel tekstidel võib olla mitmeid funktsioone: näiteks, meelelahutuse pakkumine, juhendamine, informeerimine, meeldetuletamine, veenmine, hoiatamine jms; et üks tekst võib kanda ka mitut funktsiooni. Seetõttu tuleb õpilastel oma kirjutamisoskuse arendamiseks kirjutada eri liike tekste erinevatel eesmärkidel ja erinevatele lugejatele.
Üldiselt eristatakse kolme kirjutamise funktsiooni ehk kolme liiki kirjutamist:
- ekspressiivne kirjutamine lähtub vajadusest end väljendada (päevik, isiklikud kirjad, elulugu jne);
- toiminguline kirjutamine lähtub vajadusest informeerida, selgitada, juhendada (nõuanded, juhendid, veenmiskiri jms igapäevaelus toimetuleku tekstid);
- kunstiline kirjutamine on poeetiline eneseväljendus, mis kajastab kirjutaja tundeid, mõtteid ja fantaasiat (nt luuletus, jutt).
Kirjutamise õppimisel koolis peaks õpilane kirjutama nii ekspressiivse, toimingulise kui ka kunstilise funktsiooniga tekste, kusjuures iga teksti kirjutamisel peaks olema õpilasele endale tähenduslik ehk eluline eesmärk ja kirjutajal enesel usk edu võimalikkusse.
Koolikirjutamine ei tohiks pidada vormi tähtsamaks kui ideid (vorm kasvab välja ideedest) ega võtta ära loomingurõõmu. Õpilastele peaks andma aega ideede genereerimiseks ja võimalust nendest rääkimiseks ning tekstiga töötamiseks. Mõttetegevust ja kirjutamist hõlbustab, kui õpilased saavad kirjutada sellest, mis neid huvitab ja neile oluline tundub, samuti on tähtis ka kaaslastelt tagasiside saamise ja kirjutatu üle arutlemise võimalus. Seoses sellega hakatakse väärtustama ka oskust oma mõtteid selgelt, täpselt ja veenvalt esitada.
II kooliastmes kirjutavad õpilased kirjeldavaid ja jutustavaid tekste, arutluselementidega kirjandeid, samuti tekste alustekstide, sh pildi- ja näitmaterjali põhjal.
III kooliastmes kirjutatakse mitmesuguseid eri liiki tekste: kommentaare ja arvamusavaldusi loetu/kuuldu kohta, kokkuvõtteid; elus vajalikke tarbetekste: elulugu, avaldus, seletuskiri; tekste meedia- või teabetekstide põhjal (referaat, arutlus) ning jutustavaid, kirjeldavaid ja arutlevaid kirjandeid erinevatel teemadel. III kooliastmes kirjutab õpilane ka uurimistöö või projektitöö (vt linke 37 ja 39). Seoses eri liiki tekstide kirjutamisega omandatakse ka tekstide vormistamise põhimõtted ja nõuded ning teksti keelelise toimetamise kogemus, seda nii oma kui ka klassikaaslaste kirjutatud tekstide põhjal.