Andrus Org
Millised on gümnaasiumi uue kirjanduse ainekava kontseptuaalsed rõhuasetused? Kirjandusloolise, autorikeskse ja positivistlikult faktoloogilise õpetuse kõrval on eelistatum teksti- ja lugejakesksem, temaatilis-žanriline, võrdlev ning tunnetuslikule aktiivõppele suunatud lähenemine. Siin võib näha mõningast paradigmamuutust, mis tähendab ka nihet metodoloogias. Selgitan seda järgmiste õpetuslike põhimõtete kaudu.
Kirjandusloolisus ja/või tekstikesksus
Toetudes põhikooli kirjandustundides omandatule, jätkab gümnaasiumi kirjandusõpetus tekstikeskset lähenemist. Ilukirjandusteose kui terviku mõistmine, tekstide analüüs ja tõlgendamine eri vaatepunktidest on siin õpetuslik kese. Kuna sõnakunstiteos põhineb kujundil, siis on ainekavas rõhutatud kirjanduse kunstilist aspekti, mis hõlmab kirjanduse poeetika tundmist ning kujundlikkuse mõistmist selle mõttelis-tundelises ühtsuses ja mitmetähenduslikkuses. Poeetika valdamine on nii klassikalise kui ka moodsa kirjanduse, aga ka mis tahes kunstikeelega suhtlemise praktiline alus, see on vajalik kirjandusteose mõistmiseks ja tunnetamiseks, selle kunstiliste väärtuste hindamiseks, kirjandusega isikliku suhte loomiseks.
Poeetika mõistete tundmine pole sealjuures eesmärk omaette: eeldatakse, et õpilane oskab neid teksti analüüsides või luues sobivas kontekstis kasutada ning oma sõnadega seletada, toetudes vajaduse korral õppematerjalidele. Tekstikeskse lähenemise puhul on soovitatav tegeleda teose sisu- ja vormiaspektide kompleksse vaatlusega, et mõista tekste sügavuti, avastada neis peituvaid rikkalikke ja huvitavaid tähendusi. Tekstis kujutatud maailm, lugu ja sellest jutustamine, aegruumilised asjaolud, süžee ja olustik, tegelassuhted, kompositsioon, väljendusviis, temaatika ja probleemistik on omavahel sidusalt lõimitud tasandid, mis peavad avama kirjandusteose ontoloogia.
Kirjanduse tekstikeskse lugemise ja analüüsimise kõrval tundub kirjanduslugu hoopis teise õppeainena, kus kirjandus on surutud kultuuriajaloo osaks, selle kunstilisus aga halvemal juhul ülekohtuselt maha vaikitud. Kui kirjandusõpetus teiseneb rohkem kultuurilooliseks jutustuseks, siis vahetab ta oma objekti salamahti välja. Ainekavale eksperthinnangu andnud TÜ kirjandusteooria dotsent, 2002. aasta kirjanduse ainekava ideoloog Arne Merilai kirjutab: „Kas eesmärk on õpetada kirjanduslikkust kui sellist, sõnakunsti toimimist? Või pigem estetiseeritud ajalugu ehk oluliseks peetud teoste jada ja autorite elulugusid, kokkuleppelist (kompromissitut või kompromislikku) kaanonit? Viimane on sootuks teine õppeaine ehk parimal juhul ainult pool rehkendust, kuigi vastav traditsioon on massiivne, senini valdav ja tõepoolest ka tähtis ehk tühistamatu.” Küsimus on paljuski kahe lähenemisviisi tasakaalustamises, idealistlikuna tunduvas kooskõlas, diakroonilise ja sünkroonilise käsitluse lõimimises. Mõistliku kirjandusõpetuse harmoonia, nagu lõppkokkuvõttes tõdeb Arne Merilai, eeldab kahte õpetuslikku kontsentrit: kujundikeelt ja kirjanduslugu.
Õpetaja vaatevinklist on kirjanduslugu mõistetavalt lihtsam ja mugavam õpetada kui vaeva- ja aeganõudva tekstianalüüsiga tegeleda. Loenguvorm võimaldab ajapuudusel esitada ja kontrollida mahukat õppesisu, kuid ei eelda õpilastelt erilist mõtlemisaktiivsust ega loomepuhangut. Pealegi leiab klassikasse, ajaloolistesse stiilidesse, vanade tekstide võlusse kiindunud õpetaja tohutut reservi olemasolevatest õppekomplektidest, teatmeteostest ja internetiallikatest. Sellise traditsiooni kõrval on „kirjanduslikkuse” õpetamine metodoloogiliselt uudne, kuid möödapääsmatu rõhuasetus, mille elluviimine on tõhusa õppevara toeta keeruline. Kursusel „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine”, mis keskendub just nimelt „kirjanduslikkuse“ ehk sõnakunsti poeetika tundmisele, on seega gümnaasiumi kirjandusõpetust rajav positsioon. Kuid poeetiline telg läbib tegelikult ka kõiki teisi kursusi, olles kirjandusloolise õpetusega möödapääsmatult lõimitav.
Niisiis on kirjandusloolise lähenemise kõrval eelistatum siiski sünkrooniline, s.o voolule, suunale, žanrile või teemale keskenduv poeetikapõhine käsitlus, või ideaaljuhul nende kahe kontsentri põiming, kus tekstikeskselt analüüsilt ja tõlgenduselt liigutakse tekstiväliste taustade, ülevaadete ja seosteni. Kirjandusõpetus vajab metoodilist elavdamist, poeetilist turgutust ja seda võib soovitavalt teha kirjandusloo jutustamise arvelt.
„Autori tekst” ja/või „lugeja tekst”
Kirjanduse õppimisel tuleb väärtustada lugejat, s.t õpilast, esile tõsta tema arvamust ja vaatenurka, rõhutada tekstiga suhtlemise tunnetuslikku külge. Tähtis on suunata õpilasi rohkem analüüsima iseenda ja kirjanduse suhet, näidata, et kirjandust saab mõista ja mõtestada oma kogemuste ja elamuste kaudu, ilma et peaksime eelnevalt süüvima autori elukäigu kurioosumitesse või tundma faktitihedat kirjandusloolist konteksti. Kindlasti ei tohiks autor jumalana valitseda kirjandusõpikutes ega dikteerida õpetajale sõnumit, mida õpilastele vääramatu tõlgenduskaanonina vahendada. Müüt Geniaalsest Autorist on juba ammu kukutatud ja moodne lugeja, kes on teksti tähenduse looja, ühtlasi kaasautor, on juba ammu sündinud – loodetavasti ka koolis. Küsimus on ka proportsioonides: kuivõrd oleme õpetuses suunatud ratsionaalsetele teadmistele, kuivõrd arendame kirjandusega suhtlemiseks vajalikke lugemisoskusi, kujundame asjatundlikku lugejat, tunde- ja mõtteergast isiksust. Uus ainekava pakub õpilase kui lugeja arendamiseks rohkelt võimalusi.
Mõistagi kumab sellest taotlusest läbi kirjandusõpetuse üldisem missioon. Kirjanduse kui õppeaine esmaülesanne on ikkagi tekitada koolinoortes huvi lugemise vastu, et lugemine ei oleks mingi nišš või veidravõitu harrastus, ja luua kontakt kirjandusteosega nii, et see aitab õpilasel iseennast analüüsida ja mõista. Noore inimese enese argikogemus on teose mõistmisel sama oluline kui kirjanduslugu ja kui ta hakkab mõtlema „endast antud olukorras”, võib see tal aidata mõista ka teoses käsitletud probleeme. Selleks, et kirjandushuvi üleüldse tekiks, on siiski märksa rohkem vaja noorele pakkuda võimalusi mõistmiseks, kuidas see siin ja praegu tema ellu puutub. Õpetus peab ikka põhinema huvil, mitte sunnil – selleni peakski iga kirjandusõpetaja jõudma.
Lineaarsus, kronoloogilisus ja/või kontsentrilisus
Kirjandust kui kunstainet ei pea sugugi õpetama selle ajaloolises järgnevuses. Senine kirjanduse ainekava, nagu ka enamik gümnaasiumi kirjandusõpikuid, läheneb ainele lineaarsel printsiibil, pidades tähtsaks ajastute ja voolude järgnevust, muutumisi ja teisenemisi ajateljel, kirjanduslooliste faktide kronoloogilist jada. Kuid kirjandust võib õpetada ka kontsentri põhimõttel, kus keskendutakse ühele voolule, rühmitusele, žanrile, tekstirühmale või teemale, sunduseta pakkuda ajalooliste kontekstide lineaarsust. Õpetaja võib õppesisu ise järjestada ja taolisi õpetuslikke kontsentreid tekitada. Soovitav on taas lähtuda terviktekstide või tekstikatkendite lugemisest, tekstisiseste tasandite vaatlusest, et sealt kaudu jõuda tekstiväliste tasanditeni, näiteks selleni, mis on biograafilises, ajaloolises või kultuurilises plaanis oluline teose sõnumi mõistmiseks või milline roll on autoril ja teosel ajastus, rühmituses, voolus, rahvuskirjanduses.
Kontsentriline kirjandusõpetus tähendab lähenemisviisi, mille puhul käsitletakse kõrvutavalt kirjandusteoseid (sh luuletusi, proosa- või draamakatkendeid), mis on omavahel seotud näiteks temaatiliselt, kujunditehniliselt, mõistepõhiselt, stiililiselt, vormiliselt, žanriliselt, ajaliselt või muu printsiibi alusel. Kontsentriline lähenemine võimaldab mitmekülgsemalt tegeleda ka väärtuskasvatuse teemadega. Ühtlasi eeldab ja soosib see võrdlevat käsitlusmeetodit, tekstide ühis- ja erijoonte sedastamist, mis põhineb paljuski tekstide poeetika vaatlusel ja lähilugemise meetodil (close reading). Tekstisiseste tasandite, s.o poeetika vaatluselt võib siingi liikuda tekstiväliste tasandite, s.o autori ja ajastu konteksti vaatluse juurde. Terviktekstide kõrval võib pakkuda ka tekstikatkendite lähilugemist ja võrdlemist. Lektüürivalikut võib korraldada klassis jagatult: näiteks võiv valikus olla kaks või kolm teost, et tekiks võrdlusvõimalus ja sünergiline arutelu.
Mõned kontsentrite näited:
- looduse kujutamine kirjanduses, nt soomaastiku kirjeldused (nt J. Liiv „Vari”, A. Gailit „Libahunt”, F. Tuglas „Jumala saar”);
- sõjateema kirjanduses, lahingu või inimsaatuste kujutamine (nt A. Kivikas „Nimed marmortahvlil”, E .M. Remarque „Läänerindel muutuseta”);
- linnakeskkond inimsuhete mõjutajana (nt A. Valton „Mustamäe armastus” ja M. Unt „Sügisball”);
- nõukogude aeg ja inimene kirjanduses, sõjajärgne lapsepõlv (nt V. Luik „Seitsmes rahukevad”, L. Tungal „Seltsimees laps”, R. Brautigani „Et tuul seda kõike ära ei puhuks”);
- reisikirjelduste või memuaaride võrdlus (nt E. Vilde „Pariisis ja maailmanäitusel” ning E. Tode „Piiririik”);
- miniatuuride võrdlus (nt J. Kaplinski „Jää ja kanarbik” ja K. Keskküla „Elu sumedusest”);
- düstoopiliste ühiskondade kujutamine (nt A. Huxley „Hea uus ilm”, G. Orwell „1984”, M. Friedenthal „Kuldne aeg”);
- grotesksete maailmade kujutamine (nt E. Õunapuu „Õitsvas rukkis” ja A. Valton „Rohelise seljakotiga mees”);
- maagilis-realistlik kujutamisviis (nt M. Heinsaar „Liblikmees” ja G. G. Márquez „Väga pikkade tiibadega väga vana mees” või Heinsaar „Rändaja õnn” ning ja Márquez „Kaksteist kummalist palverändurit”);
- fiktsionaalse ruumi kujutamine (nt ruumikorraldus J. L. Borges novellis „Paabeli raamatukogu” ja ideoloogilised toad M. Heinsaar „Härra Pauli kroonikates”);
- kuradi või vanapagana tegelaskuju kirjanduses (nt J. W. Goethe „Faust”, A. Chamisso „Peter Schlemihli kummaline lugu”, M. Bulgakov “Meister ja Margarita”, M. Vargas Llosa „Lituma Andides”, A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan”);
- kodumaalt lahkumine ja mineviku kujutamine (nt E. Tode „Piiririik” ja Andrei Ivanov „Tuhk”);
- väärtuste kriisi kujutamine (nt J. Rooste „Pornofilm ja pudel viina” ja J. D. Salinger „Parim päev banaanikala püügiks”);
- idaeurooplase kogemused Läänes (nt T. Õnnepalu „Hind” ja V. Afanasjev „Minu Brüssel”);
- naise postmodernistlik kujutamine kirjanduses (nt C. Bukowski „Naised”, O. Ruitlane „Naine”);
- teekonna kujund kirjanduses (nt Homeros „Odüsseia”, A. Gailit „Toomas Nipernaadi” või „Ekke Moor”, M. Heinsaar „Teekond maailma lõppu”, F. Tuglas „Rändaja”).
- teekond maailma lõppu (nt F. Tuglas „Maailma lõpus” ja Fr. R. Kreutzwald „Kalevipoja“ XVI lugu ehk „Reis maailma otsa”).
Proosa ja draama kõrval pakub kontsentriliseks lähenemiseks häid võimalusi luule, kus on võimalik autoreid ja tekste võrrelda temaatika, motiivi- ja kujundikasutuse, vormiliste parameetrite ja muu põhjal.
Võrdlev kirjandusõpetus
Eesti ja maailmakirjanduse kõrvutav esitamine – seda kõikide gümnaasiumi põhikursuste õppesisus – on kirjanduse ainekavas esmakordne, ent akadeemilises kirjandusuurimuses üsnagi levinud meetod. Eesti kirjanduse eri ajajärkude käsitlemise lähtekoht ei ole ainult rahvuskirjanduse sisene, nagu meil traditsiooniks on olnud, vaid eesti kirjandust võib üsna julgelt vaadelda kui lühikese ajaga üleilmsesse mastaapi rühkinud maailmakirjanduse üksust. Võrdlev käsitlus, mis sedastab eesti ja maailmakirjanduse ühis- ja erijooni kas voolulisel, žanrilisel, temaatilisel või konkreetsete tekstide mis tahes tasandil, on uuenenud kirjandusõpetuses oluline metoodiline võimalus ning soovitus. Võrrelda mõtte- ja väljenduslaadilt lähedasi autoreid, leida nende teostest sarnaseid probleeme või teemasid, ühisjooni jutustamisvõttestikus või tegelastekujutuses jne – sellist võrdlevat lähenemist uus ainekava kindlasti soosib.
Väärtuskasvatus
Uus ainekava rõhutab senisest rohkem väärtuskasvatuse missiooni. Õppekava üldosas nimetatud alusväärtused, võtmepädevused ja läbivad teemad on arutluslikud kontsentrid, millest ei pääse ka kirjandustundides. Teoste lugemisel ja analüüsimisel puutub õpilane kokku nii üldinimlike kõlbeliste väärtuste, ajajärgu sotsiaalsete väärtuste kui ka kultuuriväärtustega. See protsess kujundab nii õpilase kõlbelisi tõekspidamisi, sotsiaalseid hoiakuid ja käitumismustreid, suhtumist kirjandusse kui kunstiloomingusse ja kirjanikku kui loojasse kui ka kultuuridentiteeti. Kirjandusõpe aitab tõhusalt reflekteerida isiklikke ja ühiskondlikke väärtusküsimusi, mõista inimeste sõnade ja käitumise taga olevaid väärtussüsteeme; elada mõtete, sõnade ja tunnete kooskõlas ning oma valikuid põhjendada. Õppesisus loetletud arutlusteemad pole mitte ainult sõnakunstiteose eetilis-esteetilise tahu mõtestamise ning kultuurilooliste arengute tundmaõppimise, vaid suuresti just isiksusliku väärtusspektri kujundamise teenistuses.
Õppevormide mitmekülgsus
Tänapäeva konstruktivistlike õppimisteooriate kohaselt pole õppimine passiivne info vastuvõtmine või „lattuˮ panek, vaid õppides loob õppija uut teadmist ise. Seepärast on kirjanduse õpetamiselgi tervitatavad kõikvõimalikud aktiivõppe meetodid ning vormid, nagu probleem-, uurimus-, projekt-, loov-, disain- ja audio-visuaalne õpe. Ainekava üheks eesmärgiks on asetada õpilane aktiivsesse õpisituatsiooni, mis võimaldaks otsida ja luua tähendust, tõlgendada ja struktureerida uut infot oma maailmapildi ning varasemate teadmiste valguses, mille tulemusena maailmapilt omakorda pidevalt muutub. Õppides loob õppija tõepoolest iseennast, lõimib end seesmiselt. Seepärast on nii ainekavas kui ka õppeprotsessi kirjelduses nimetatud rohkesti aktiivõppel põhinevaid tegevusi, osutatud metoodilistele võimalustele.
Senisest konkreetsemalt, aktiivverbe kasutades on sõnastatud ka õpitulemused (nt õpilane analüüsib, arutleb, kirjeldab, nimetab, toob näiteid, sõnastab, selgitab, seostab, eristab, võrdleb; nt õpilane seostab loetut nii võrdlevalt kui ka eristavalt tänapäeva eluolu ja -nähtustega ning iseenda ja üldinimlike probleemidega). Niisiis pole soovitud olla ühemõtteliselt ainekeskne, vaid arvestada metoodilise mitmekesisuse toel õppija arenguvajadustega.
Kursuste ülesehitus ja sisu
Arvestades õpilase abstraktse mõtlemise võimet, selle arengut ja lugemuse suurenemist on viis põhikursust esitatud soovituslikus järjekorras, need on „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine”, „Kirjandus antiigist 19. sajandini”, „Kirjanduse põhiliigid ja -žanrid”, „20. sajandi kirjandus”, „Uuem kirjandus”. Kuid iga õpetaja võib kursusi ka teisiti järjestada, nii nagu kohustuslikku õppesisugi, lõhkumata seejuures selle sisulist tervikut ja aineloogikat. Iga kursuse eesmärgid ja rõhuasetused on ainekavas kirjeldatud, kursuste kaupa on loetletud õpitulemused ning õppesisu, sealhulgas mõisted. Kuigi kursused on endiselt 35-tunnised, on õppesisus teemasid rohkem. Kontsentrilise kirjandusõpetuse korral on õpetajal võimalik teha optimaalne ja põhjendatud valik kursuse õppesisu hulgast, eiramata sealjuures õpitulemuste saavutamise kohustust.
Terviklikult loetavate teoste valikul on mõistlik arvestada eesti ja maailmakirjanduse, klassika ja nüüdiskirjanduse põhjendatud proportsioone. Lugemisvarasse tuleb haarata üldpädevuste kujundamist ja läbivate teemade käsitlemist võimaldavaid teoseid nii proosa-, luule- kui ka draamakirjandusest. Õppesisus nimetatud teoste hulgast valib õpetaja lähemaks vaatluseks õpilaste soove ja võimeid arvestades õpitulemustes sätestatud arvu jagu tervikteoseid. Ülejäänud õppesisus nimetatud autorite loomingut tutvustatakse kas ülevaatlikult või lühemaid tekstinäiteid analüüsides ning tõlgendades.
Autorite ja nende teoste kordumine eri kursuste õppesisus on taotluslik: eesmärk on võimaldada õpetajale paindlikku lähenemist kursuste ülesehitamisele ning varieerimisele. Selline kordamine ei osuta ainult võimalusele teha erinevate autorite ja teoste vahel valikuid, vaid ka võimalusele kursuste õppesisu vajadusel tihendada või hõrendada, leida õpitavale ajaliselt kõige sobivam koht ning arvestada õpilaste võimete ja huvidega. Varasemate kursuste käigus käsitletud autoreid või teoseid ei pea hilisemate kursuste käigus kordama, iga järgneva kursuse õppesisu maht on sellevõrra väiksem.
Valikkursusi on neli: „Müüt ja kirjandus”, „Kirjandus ja ühiskond”, „Draama ja teater”, „Kirjandus ja film”. Need seovad kirjandust teiste kunstiliikidega ning käsitlevad mõnevõrra rohkem metakirjanduslikke teemasid. Eesmärk on avardada noore inimese üldist maailmapilti ja pakkuda sügavamat sissevaadet kirjandusse. Kuna kohustuslike kursuste arv on ühe võrra vähenenud, siis on iga kooli otsustada, kui laialt või sügavuti kunsti- ja kultuuriharidust edaspidi pakutakse – ainekava seda võimaldab.
Uuema kirjanduse kursus
Kahtlemata on uuema kirjanduse põhikursusel tähtis eesmärk – juhatada õpilane tema enda aegruumilisse ümbrusesse, pulbitseva kirjanduselu väljale, lihast ja luust autorite ringkonda. Kirjandus ei saa olla ainult klaasvitriini suletud muuseumieksponaat, vaid värske ja ergastav aine, mida loovad kirjanikud meie vahetus kultuuriruumis. Vahetu kontakt viimase paarikümne aasta eesti ja maailmakirjandusega tekitab õpilastes kindlasti huvi ja äratundmist.
Ühtlasi pakub kursus metoodilise nihke: ei tegelda kirjandusloo piirjoonte mahamärkimise või autorite kanoniseerimisega, vaid diskuteeritakse tänapäeva kirjanduse üle, ei kehtestata, vaid vaidlustatakse. Tähtis on tekitada lugejakeskne diskussioon eetilistel ja esteetilistel teemadel, et välistada üheseid hinnanguid ning näidata uue aja kirjanduse õnnestumisi ja vaieldavusi. Probleemipõhine ja isiklikku argumenteerimist õhutav käsitlus, mille vältel arutletakse teoste kunstiliste ja moraalsete väärtuste üle, on antud juhul vältimatu. Nagu märkis Berk Vaher huvirühmade ümarlaual: „Teoste kirjanduslik väärtus ja nende esindatavate eluväärtuste loomus peakski selguma arutelus, mitte olema vaiaga pähe taotud.” Seepärast ei maksaks ka vastuolulisi autoreid peljata, asetades nad vaikimisi kunstlikusse vaakumisse või vältides neid silmakirjalikult – nõnda võib reaalne kirjandushuvi hoopis kahvatuda. Pealegi on õpilasel nüüdiskirjanduse toel hõlpsam ka klassikat, seda kõrgkultuurset kullavaramut väärtustada.
Kõigi teiste põhikursuste taustal pakub uuema kirjanduse kursus aktiivõppe valguses metoodilist mitmekesisust, innovaatilist lähenemist, mis on kirjandushuvi äratamiseks ja hoidmiseks vajalik. Küllap paljud õppevormidki, nagu raamatukogu- ja muuseumitunnid, teatrikülastused, ekskursioonid kirjanikega seotud paikadesse või kirjandusasutustesse, kohtumised kirjanikega, loomekonkursid, kirjandusolümpiaadid, projekttegevused jms toetavad vähem või rohkem igapäevaeluga toimetulekut, sellest arusaamist. Uuema kirjanduse kursus tegeleb igapäevaste praktikatega, muutes kirjandusõpetuse elulisemaks – see on vastutusrikas väljakutse kogu meie koolisüsteemile.
Niisiis pakub uus kirjanduse ainekava mõistlikku vabadust, kuid eeldab ka suurt vastutust. See nõuab professionaalset õpetajat, eriala ja metoodika ühtviisi head tundjat, kes suudab oma tööd asjaoludest lähtuvalt kavandada ning väljakutsetest kantuna areneda. Kindlasti ei pea õpetaja uut ainekava kartma, seda kui kumavat täiskuud kaugusest põrnitsema. Hariduspõllul käib ajaliselt vastupidav käsikäes muutuste ja arengutega, milleks tegevõpetaja peab kogu aeg valmis olema. Loodetavasti leiab õpetaja oma töös tuge koostatavast õppekirjandusest, täienduskoolitustest, käesolevast valdkonnaraamatust ja muudest abimaterjalidest.