Andrus Org, Tartu Ülikool, 2010
Põhikoolis on kirjandus uue õppekava järgi alates 5. klassist iseseisev õppaine oma eesmärgipüstituse ja konkreetse õppesisuga.
Põhikooli kontekstis tuleb kirjandust mõista mõtete, tunnete, kogemuste, elamuste, informatsiooni, moraali ja väärtuste vahendajana. Kirjandus on ühtaegu nii osa üldisest ühiskonna- ja kultuurielust kui ka iseseisev kunstiliik. Kirjandusõpetus on põhikoolis määratletud mitmete eesmärkide, loodetavate õpitulemuste, ent ka soovitusliku õpetamisviisi ja loetavate kirjandustekstide kaudu.
Põhikooli kirjandusõpetuse eesmärgipüstitus peab oluliseks, et eakohast ilukirjandust lugedes omandaksid õpilased püsiva lugemisharjumuse ja –oskuse, mõistaksid ilukirjanduse kujundlikku keelt, rikastaksid oma sõnavara, arendaksid suulist ja kirjalikku väljendusoskust. Tähtsal kohal on väärtushoiakute ja -hinnangute kujundamine: kirjanduse kaudu on võimalik tundma õppida ja väärtustada oma ja teiste maade kultuuri, esteetilisi ja eetilisi hoiakuid, arendada oma mõtte- ja tundemaailma. Kirjandustunni eesmärk on ka kriitiliselt mõtleva ja erinevates infoallikates orienteeruva lugeja kasvatamine.
Kirjanduse ainesisu on ainekavas liigendatud õppevaldkonniti: need on lugemine; jutustamine; teksti tõlgendamine, analüüs ja mõistmine; esitamine; omalooming. Eraldi on esitatud üldpädevuste ja läbivate teemadega seotud teemavaldkonnad: „Väärtused ja kõlblus”, „Kodus ja koolis”, „Omakultuur ja kultuuriline mitmekesisus”, „Mängiv inimene”, „Keskkond ja ühiskonna jätkusuutlik areng”, „Kodanikuühiskond ja rahvussuhted”, „Teabekeskkond, tehnoloogia ja innovatsioon”. Kõigis klassides on kirjandustekstide valiku aluseks samad teemavaldkonnad, et toetada õppekava läbivate teemade avamist ja üldpädevuste saavutamist, kuid nende käsitlemise iseloom, sügavus ja raskuspunkt ning kirjanduse valik on erinev.
Kirjanduse õpetamisel on tähtis teoste valik. Valiku tegemisel tuleb mõelda klassi eripärale, õpilaste võimetele, vajadustele ja huvidele, raamatute kättesaadavusele, võimalikule lugemiselamusele. Tasakaalus peavad olema klassika ja tänapäev, eesti ja maailmakirjandus, tegelikkus ja muinasjutt, poiste- ja tüdrukuteraamatud. Ainekava soovitab käsitletavaid tekste valides järgida ka eri žanreid esindavate proosa-, draama- ja luuleteoste põhjendatud proportsioone. Kooliastmeti on esitatud terviklikult käsitletavate teoste valiknimekiri, mille hulgas on kultuuri järjepidevust silmas pidades rohkesti klassikat, nn tüvitekste, mis peaksid kõnetama mitmeid põlvkondi. Tervikkäsitluseks mõeldud teoste hulgast valib õpetaja igas klassis käsitlemiseks vähemalt neli. Teoste loend ei ole kummagi kooliastme puhul suletud ega ammendav, õpetajale ja õpilastele jääb alles vajalik valikuvabadus. Uudiskirjanduse ja klassika kõrval pöörab ainekava tähelepanu folkloorile, mõlema kooliastme õppesisus on alateema „Rahvaluule tekstivalik”; eeldatakse, et rahvaluule teemasid käsitletakse kõikides põhikooli klassides.
Kirjanduse õpetamise praktika on muutunud üha keerulisemaks. Kuna kirjanduse roll ühiskonnas, selle kandepind, sõnumi kaal ja toime on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud, on selge, et ka kirjanduse õpetamine ei saa toimuda samamoodi nagu varasematel aegadel. Kindlasti ei tohi õpilastele jääda mulje, et kirjandus on ainult kunagi elanud Koidula, Liivi ja Tammsaare looming, s.t midagi ammust, elukauget ja moest läinut, mis ei meenuta tänapäeva eesti kirjanike loomingut. Kirjanduse kui õppeaine eesmärk on juhatada õpilane ka tema enda aegruumilisse ümbrusesse, pulbitseva kirjanduselu väljale, lihast ja luust autorite ringkonda. Kirjandus ei saa olla ainult klaasvitriini suletud muuseumieksponaat, vaid värske ja ergastav aine, mida loovad kirjanikud meie vahetus kultuuriruumis. Kontakt viimase paarikümne aasta eesti ja maailmakirjandusega, ent ka päevakajaliste kirjandussündmuste (nt Prima Vista, Nobeli kirjanduspreemia, ETV luuleminutid, raamatute müügiedetabelid, raamatute tutvustus meedias, kirjandusajakirjad, sh Värske Rõhk, Looming) jälgimine ning elavate autoritega suhtlemine (nt kirjanike kutsumine kooli) pakub uut kogemust ja elamust. Kohtumine loomeinimestega, milleks tuleb kirjandustundides teha vajalikku eeltööd, võib olla köitev ka õpilasele, kes kirjandusest muidu ei huvitu. Ja ka kirjanikule aitab kirjandusõpetaja noorte seas nime teha.
Kirjandusõpetus on põhikoolis tekstikeskne, ilukirjandusteose käsitlusele keskenduv. Et tekste tõlgendada, analüüsida ja mõista, pööratakse tähelepanu teose mõistmist toetavate oskuste arendamisele, teose kui terviku mõistmisele ja kujundliku keele tundmaõppimisele. Rõhutatud on kirjanduse kunstilist aspekti, mis hõlmab kirjanduse poeetika tundmist ning kujundlikkuse mõistmist selle mõttelis-tundelises ühtsuses ja mitmetähenduslikkuses. Poeetika valdamine on nii klassikalise kui ka moodsa kirjanduse, aga ka mis tahes kunstikeelega suhtlemise praktiline alus, see on vajalik kirjandusteose mõistmiseks ja tunnetamiseks, selle kunstiliste väärtuste hindamiseks, kirjandusega isikliku suhte loomiseks.
Tekstikeskse kirjandusõpetuse üks rõhuasetusi lasub niisiis kujundikeele tundmaõppimisel, mis laiemas plaanis haakub tekstide spetsiifika ja funktsiooni (poeetika) tundmise ja mõistmisega. Kirjandusõpetus lõimub siin möödapääsmatult keele- ja tekstiõpetusega, sest kirjanduse kui sõnakunsti väljendusvahendiks on keel ja tulemiks kunstiline tekst. Kuna kirjandus tähendab peamiselt kunstilist sõnakasutust, arendab ta jõuliselt keelekasutaja oskust kasutada eesti keele sõnavaralist rikkust ja erinevaid stiilivahendeid (nt oskus eristada kõne- ja kirjakeelendeid, traagilist ja koomilist väljendust) oma mõtete ja tunnete selgemaks ja nüansirikkamaks väljendamiseks. Kirjanduse kui õppeaine kaudu tuleb teadlikult ja järjepidevalt arendada õpilase arusaamist sõna- ja kujundikasutusest. On loomulik, et põhikooli kirjandusõpetus tähtsustab kujundliku keelekasutuse rolli ja eripära, näitab võimalusi kujundi mõtestamiseks.
Kirjandusteose analüüsi ja tõlgendamise puhul on tähtis lugeja ehk õpilase dialoog tekstiga, tema kaasamõtlemise ja ettekujutamise panus. Võimalik on rakendada erinevaid tõlgendusvõtteid, näiteks võib õpilane vahendada oma lugemiselamusi, esitada oma arvamust, siduda loetut oma kogemuste ja kujutlustega, vestelda ja arutleda teoses käsitletud probleemide üle, pakkuda välja lahendusi jne. Tõlgendamine ei tähenda põhikoolis kirjandusteaduslikult nõudlikku tegevust, n-ö õige tõlgenduse avastamist ja kehtestamist, vaid ikkagi oma põhjendatud arvamuse esitamist. Lähtuda tuleb põhimõttest, et kirjandusteos pole mõistatus, mille võti on eksperdi, s.o autori või õpetaja käes, vaid kunsti imet on võimalik tabada igal lugejal endal. Kirjandusõpetus keskendub seega teksti ja lugeja suhtele, mille eesmärk on julgustada õpilast kaasa mõtlema, oma seisukohti sõnastama ja põhjendama, vaidlema ja kahtlema, mõtisklema iseenda ja maailma üle. Kirjandus kujundab noore inimese maailmapilti, tema teadevolekut endast ja ümbritsevast maailmast, annab ettekujutuse sellest, kuidas tekstidel on võlu ja väge kujundada seisukohti, hoiakuid ja valikuid, kuid pakkuda ka ohtralt kogemusi, mida lugeja ise ei ole reaalselt kogenud, ja mõtteid, mille peale ta ise pole veel tulnud.
Teksti- ja lugejakeskse kirjandusõppe rakendamise eesmärk pole teoste kirjandusteaduslik analüüs, vaid esmajoones õpilase kui isiksuse kujundamine ja arendamine.
Funktsionaalse kirjaoskuse arendamiseks tuleb kirjandustundides tegelda ka teabetekstidega, mis on seotud eelkõige kirjanduse ja kirjanike ning teiste kultuurilooliselt tähenduslike isikutega. Ainekava näeb ette sissevaateid mõne eesti kultuuriloos olulise autori, aga ka paikkondlikult tähtsa kirjaniku elu-, tegevus- ja loomingulukku. Vastavas loendis on esitatud lähemalt uuritavate autorite nimesid eesti kirjanduse algusaegadest kuni tänapäevani ehk piltlikult öeldes Kristjan Jaak Petersonist Kristiina Ehinini. Eesmärk ei ole käsitleda autorite elu ja tegevust kõigekülgselt, vaid luua alus kirjandusprotsessi mõistmiseks ning tekitada huvi kultuurilooliste tekstide lugemise vastu.
Kirjanduse õpetamisel tuleb arvestada nii aine struktuuri, õppesisu ea- ja jõukohasust, teemakäsitluse ja meetodite sobivust kui ka õpilaste võimeid, vajadusi ja huvisid, nende seniseid teadmisi ja kogemusi. Õppesisu on lõimitud viisil, kus õppeteemade ja -tegevuste vahel tekib ühtaegu nii sidusus kui ka järgnevus. Sealjuures osutub tarvilikuks kirjandusega suhtlemise põhivõtteid ja -oskusi klassist klassi süvendavalt ja kinnistavalt korrata viisil, kus eakohasemaks ja mitmekülgsemaks muutuvad nii tekstid, millega kirjandustundides tegeletakse, kui ka meetodid ja tegevused, mis tekstide analüüsi, tõlgendamist ja mõistmist võimaldavad ning toetavad. Seega liigutakse õppeprotsessi käigus teatud korduste kaudu lihtsamalt keerulisemale, üksikult üldisemale, tuntult tundmatule, juhuslikumalt terviklikumale. Selline vertikaalne lõiming eeldab õppeprotsessi kirjeldamist klassiti, aitamaks aineõpetajal oma tegevust paremini kavandada ja teadvustada. Et õpetajal oleks, millele õpetades toetuda, esitab uus ainekava õppesisus senisest rohkem metoodilisi juhiseid ja soovitusi, näiteks kuidas õpilane peaks lugema, millest ja mil moel jutustama, kuidas küsimusi koostama või neile vastama, mille üle teost analüüsides arutlema, kuidas tegelast või lugu analüüsima jne. Kuid kõikide teemade avamiseks on õpetajatele jäetud võimalus kasutada ka oma meetodeid ja loovust.
Vertikaalse lõimingu kõrval on kirjandusõpetuse eesmärk luua ja tagada sidusus ehk horisontaalne lõiming eri õppeainete vahel. Kirjandusõpetus seostub paljude teemade, ideede ja mõistete kaudu peaaegu kõikide õppeainetega ja mitmete kirjanduse lähiümbruse aladega, nagu folkloor, teater, film, kujutav kunst, tants. Lõimitud loomulikul moel teiste ainetega, eelkõige eesti keelega, toetab kirjandus iseseisva õppeainena parimal moel lugejaoskuste arengut ja isiksuse kujunemist.
Kirjandusõpetus võimaldab õpilastele rohkesti omaloomingulisi, sh kirjandusteostele, teistele tekstidele ja oma elamustele tuginevaid kirjutamiskogemusi, et arendada ja väärtustada loovust ja mõtlemisvõimet ning tuua esile kirjutaja isikupära ja annet. Tekstianalüüsis ning tekstiloomes on võrdselt olulised nii suuline kui ka kirjalik õppetegevus, seepärast kuulub interpreteerimisvõime arendamiseks kirjandusõpetusse ka tekstide esitamine. Nii esitamise kui ka omaloomingu ainevaldkond on ainekavas lahti kirjutatud õppetegevuste või konkreetsete näidete kaudu.
Kirjandusõpetuse teoreetiline külg on põhikoolis kahandatud võimaliku miinimumini, sest eesmärk ei ole kirjanduslike faktiteadmiste eesmärgitu omandamine, vaid nende mõistmine ja kasutamine. Sellest tulenevalt ei hinnata ainekavas nimetatud mõistete defineerimise oskust, kuid mõisteid vajatakse, et teose/teksti üle arutleda ja seda tõlgendada. Teoste käsitlemiseks vajalikke mõisteid seletatakse õppekirjanduses, õpilase enda seletust eeldatakse vaid nende väheste mõistete puhul, mis on õppesisus eraldi esile toodud.
Ainekavas esitatud õpitulemuste puhul on peetud silmas, et need oleks olulised, saavutatavad, mõõdetavad, õpilase arengutasemele vastavad ja õppeaine üldiste eesmärkidega kooskõlas. Õpitulemused on kooliastmeti esitatud kahel moel: üldiste ja õppevaldkondade õpitulemustena. Õppevaldkondade õpitulemused on sõnastatud konkreetsemalt, need lähtuvad aine eesmärkidest, on seotud ainesisu ja õppetegevustega ning võimaldavad omandatut hinnata ning kontrollida. Õpitulemuste sõnastamisel on valdavalt kasutatud aktiivverbe (nt õpilane tutvustab, vastab, kasutab, selgitab, kirjeldab, arutleb, võrdleb jne), kus nimetatud tegevuse kaudu püütakse jõuda vastava pädevuse või oskuseni. Üldiste õpitulemuste hulgas on ka selliseid, mis haakuvad üldpädevuste ja läbivate teemadega (nt õpilane väärtustab kirjandust kui oma rahvuskultuuri olulist osa ja eri rahvaste kultuuri tutvustajat; õpilane mõistab ja aktsepteerib teose lugemisel tekkivate seisukohtade paljust, väärtustab erinevaid ideid ja kujutamisviise). Selliste väärtuspõhiste õpitulemuste hindamine võiks toimuda pigem kujundaval viisil.
Õppekava rõhutab ainete õpetamisel senisest rohkem väärtuskasvatuse missiooni. Õppekava üldosas nimetatud alusväärtused, üldpädevused ja läbivad teemad on tihedalt lõimitud arutluslikud kontsentrid, millest ei pääse mööda ka kirjandustundides. Teoste lugemisel ja tõlgendamisel puutub õpilane kokku nii üldinimlike kõlbeliste väärtuste, ajajärgu sotsiaalsete väärtuste kui ka kultuuriväärtustega. See protsess kujundab õpilase kõlbelisi tõekspidamisi, sotsiaalseid hoiakuid ja käitumismustreid, suhtumist kirjandusse kui kunstiloomingusse ja kirjanikku kui loojasse, ent ka tema kultuuridentiteeti. Kirjandusõpe aitab tõhusalt reflekteerida isiklikke ja ühiskondlikke väärtusküsimusi, mõista inimeste sõnade ja käitumise taga olevaid väärtussüsteeme; elada mõtete, sõnade ja tunnete kooskõlas ning oma valikuid põhjendada. Õppesisus loetletud läbivad teemad pole mitte ainult sõnakunstiteose eetilis-esteetilise tahu mõtestamise, vaid suuresti just isiksusliku väärtusspektri kujundamise teenistuses. Selle kõrval toetab kirjandusõpetus eetiliste, vastutustundlike ja aktiivsete kodanikuühiskonna liikmete kujunemist, isamaalise meelsuse kasvatamist, sotsiaalse kompetentsuse (sh koosõppimis- ja koostööoskus) saavutamist ning infoühiskonna võimalustepaljususe tajumist.
Kirjanduse õpetamisel tuleb silmas pidada õppekava üldosa eesmärke, selle rõhuasetusi ja eelistusi. Eesmärk on luua võrdväärsed võimalused ja tingimused võimete- ja huvidekohase ning kvaliteetse hariduse omandamiseks. Kirjandusõpetus peab olema esmajoones õpilase arengut toetav, tema võimeid, vajadusi ja huvisid arvestav: õpilasekesksust tuleb eelistada ainekesksusele. Kirjandusõpetuses on võimalik õpilasekesksust pakkuda kirjandusteose valikute ning nende tõlgendusliku avatuse kaudu, ent ka erinevate õpistrateegiate, sobivate aktiivõppe meetodite (nt esitamine, rollimäng, loominguline kirjutamine, arutelu, väitlus, õpimapp jms), toetavate õppevormide (nt ekskursioonid, kohtumised kirjanikega, raamatukogu-, muuseumi- ja arvutiklassitunnid, loomekonkursid, projektõpe, uurimusõpe) rakendamise ning kujundava hindamise kaudu. Niisiis pole soovitud olla ühemõtteliselt ainekeskne, vaid arvestada metoodilise mitmekesisuse toel õppija arenguvajadustega.
Küllap pakub uue õppekavaga taasiseseisvunud kirjandusõpetus originaalset ja loomingulist mõtlemist ning eneseväljendust hindavatele õpetajatele ja õpilastele kuhjaga töörõõmu ning lugemiselamusi.
Soovituslik kirjandus
Eesti keele ja kirjanduse õpetamisest koolis. Koost. Mari Kadakas. Tallinn: Argo, 2005.
Kess, E. Kirjandus pakub ja vajab võimalusi. – Haridus, 2007, nr 7–8, lk 21–23.
Merilai, A. Kooli kirjandusõpetusest. – Keel ja Kirjandus, 2004, nr 8, lk 610–615.
Nootre, S. Põhikooli kirjanduse ainekava keskendub lugejale. – Õpetajate Leht, 12. veebruar 2010.
Org, A. Lugeja südametunnistus. Luule õpetamise metoodikast. – Haridus, 2002, nr 5, lk 33–38.
Org, A. Kirjandusõpetus põhikoolis. Kommentaare kirjanduse ainekavale. – Arenev õppekava: õpikeskkond ja ainevaldkonnad. Tartu Ülikooli Õppekava Arenduskeskus. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2006, lk 136–145.
Vallik, A. Et laps hakkaks lugema meelsasti … – Haridus, 2006, nr 3–4, lk 6–9.