Kirjanduse lugemine

Andrus Org, Tartu Ülikool, 2010

1. Lugemishuvi ja -oskus kirjandusõpetuse eesmärgina

Põhikooli kirjandusõpetuses tähendab lugemine lugemishuvi tekitamist, lugemisharjumuse kujundamist ning lugemisoskuse omandamist, viimane omakorda hõlmab kirjandusteksti analüüsi, tõlgendamise ning mõistmise oskust. Kirjandustundides tegeletakse esmajoones ilukirjandustekstide lugemise ja käsitlemisega, kuid vajadusel kaasatakse ka kirjandusega seotud teabetekste (trükitud materjale, nt arvustusi, intervjuusid, leksikoniartikleid; elektroonilisi veebitekste, sh kirjandusteemalisi õpikeskkondi, blogisid jms). Kirjandusteooria ja kirjandusajalugu peavad vähemalt põhikoolis taganema ilukirjandustekstide lugemise ning nendega töötamise ees.

Ilukirjanduse lugemine on osa üldisemast kirjaoskusest, mida tänapäeval tõlgendatakse kui vajalikku sotsiaalset praktikat, harjumuspärast tegevust. Kirjaoskus laiemas plaanis tähendab võimet lugeda ja kirjutada keerulisi tekste (nii trükitud materjale kui ka mitmekesiseid meediatekste), neid kriitiliselt analüüsida ja tõlgendada. On oluline, et nii õpilased kui ka õpetajad mõistaksid, et lugemisoskust on individuaalse suunitlusega vältimatult vajalik oskus, milleta tänapäevaelus hakkama ei saa. Lugemine on aken maailma. „Lugemise hind on kirjaoskus,” nagu tõdeb Jaanus Vaiksoo.

Rahvusvaheline Lugemisühing on kirja pannud „Noorte kirjaoskuse kasvatamise põhimõtted” (Moore, Bean, Birdyshaw, Rycik 1999), mis on aktuaalsed ka põhikooli kirjandusõpetuse kontekstis. Need on järgmised.

1. Noor väärib ligipääsu avarale eriilmelisele lugemisvarale, mida ta suudab ja tahab lugeda.
2. Noor väärib juhendamist, mis kasvatab ühtaegu oskusi ja huvi lugeda järjest keerukamaid tekste.
3. Noor väärib hindamist, mis osutab tema tugevatele külgedele ja vajadustele ning juhatab tema õpetaja kujundama õpetusviisi, mis kõige paremini aitab lugejaks kasvada.
4. Noor väärib asjatundlikku õpetajat, kes modelleerib ja pakub selget juhendust loetu mõistmiseks ja õpistrateegia leidmiseks läbi terve õppekava.
5. Noor väärib lugemisasjatundjat, kes juhendaks teda individuaalselt, kui tekib raskusi, kuidas lugeda.

Muidugi tuleb möönda, et kirjandustekstide lugemine on tänapäeval vaid üks paljudest kirjaoskuse liikidest. Teismeliste lugemisharjumusi uurinud Helin Puksand selgitab: „Praegused täiskasvanud on üles kasvanud keskkonnas, kus lugemise all peeti silmas raamatute lugemist, kuid noored elavad maailmas, kus meediatekstide lugemine on samatavaline kui raamatute lugemine“ (Puksand 2010: 20). Tuleb tunnistada, et teismelistel on teiselaadne mitmepalgeline kirjaoskuse kogemus ja taust, mida õpetajad sageli ei tunne ega kasuta. Nüüdiskoolis ei ole võimalik tulemuslikult õpetada, kui ei arvestata õpilaste mitmekesist tekstimaailma (popkultuur, muusika, interneti suhtlusportaalid, ajakirjad, arvutimängud, mobiilside jm), millele toetumine aitab tõsta nii lugemis- kui ka õpimotivatsiooni. Madala saavutustasemega õpilaste puhul suureneb lugemismotivatsioon, kui raamatud seostuvad nende igapäevaelu ja tegevustega, millega nad seotud on. Lugemisel on tekstist arusaamine eeldatavalt suurem, kui õpilased on teemast huvitatud ja elevil.

Seega, esmatähtis on tekitada õpilases lugemishuvi ning saavutada, et noor järjepidevalt ja meelsasti loeb. Lugemishuvi tekib enamasti eeskujude kaudu: laps kuuleb maast madalast lugusid, näeb, et kodus ka vanemad leovad, näeb, et õpetajad loevad ja loetust ka räägivad. Kodus, kus raamatuid ei loeta (loetakse ainult ajakirjandust ja tööks vajaminevaid materjale), on lapsegi lugemisharjumuse tekkimine vähetõenäoline. Seega langeb koolile üha suurem vastutus laste lugemisharjumuse kujundamisel, laste kirjanduslike valikute suunamisel, loova lugemisoskuse kinnistamisel. Samas võib üsna kindel olla, et kool üksinda ei ole suuteline õpilastes püsivat lugemishuvi äratama ja süvendama. Kodu ja kooli koostöö, sealhulgas ainealased arenguvestlused lugemise teemal võiksid anda selgust noore lugemissoovide ja eelistuste osas.

Lugemishuvi tekitamiseks on mitmesuguseid võimalusi, näiteks järgmised:

• näidata ja tutvustada raamatuid, ühtlasi neist katkendeid ette lugeda, lugemiseks soovitusi või ülesandeid jagada; sõnastada huviäratavalt oma lugemiskogemusi;
• rõhutada loetu asjakohasust õpilase taustateadmiste ja kogemuste jaoks, veenda, et kirjandus on üks võimalus paljude teiste hulgas avastada iseennast ja oma maailma, saada positiivseid emotsioone;
• teha eri ainete õpetajatega koostööd, näiteks viisil, kus uue veerandi esimesi tunde alustavad õpetajad vestlusega sellest, mida neile meeldib lugeda, ning ühtlasi tutvustavad raamatuid, mis on neile olulised või mida nad hiljuti on lugenud;
• kutsuda kooli kirjanikke või teisi kirjandusetundjaid, viia õpilased kirjandusüritustele ja kirjandusasutustesse, kaasata nad lugemisüritustesse;
• korraldada koolis lugemishuvi väärtustavaid ja virgutavaid üritusi (nt viktoriine, luulehommikuid), luua kirjandustraditsioone (nt nädala luuletus, raamatute edetabel, kirjandusteemalised stendid, õpilastevaheline kirjandusfoorum);
• pakkuda õpilastele valikuvõimalusi, lubada lugeda seda, mida noor ise valib; kaasata noored raamatuvaliku aruteludesse, viia nad raamatukogusse;
• hinnata iga õpilase iseseisvust lugemisvara valikul ja loetu üle arutledes; hinnata iga õpilase kui lugeja isikupära;
• mitmekesistada kirjandustekstidega töötamise meetodeid, kasutada draamat, muusikat, mängu, meediat;
• kuulata audioraamatuid, kus kirjanikud ise oma loomingut loevad või esitavad seda näitlejad;
• vahendada tähtsaid kirjandusteoseid paralleelselt ka filmide või lavastustena (vt Müürsepp 2006: 20–23);
• koostada rühmatööna vabalt valitud raamatu reklaam (lühitutvustus, plakat, treiler, videoklipp);
• käsitleda senisest rohkem uuemat (noorte)kirjandust, kas või mõne klassikateose arvelt;
• avaldada loetud raamatute põhjal valminud loometöid, samuti omaloodud ilukirjandust kooli aastaraamatus, almanahhis või kodulehel;
• anda õpilastele võimalus kirjutada omaloomingulisi töid (nt paroodia, haiku, juhuluuletus, piltluuletus, dialoog, valm, regilaul, reisikiri, päevik, miniatuur, dramatiseering);
• lasta vanema klassi õpilastel kirjutada ja kujundada algklassi õpilastele raamat;
• korraldada koolis lugemisöö (vt lähemalt Õunapuu 2003: 79–80);
• teha koostööd lastevanematega noorte lugemis- ja kirjutamisoskuse arendamisel.

Kindlasti ei tohi õpilaste võimekust ja huvisid alahinnata või põlastada ega jätta ka muljet, et kirjandus ongi keeruline nähtus, mis pakub huvi ja on jõukohane ainult tarkadele, haritud ja võimekatele täiskasvanutele või siis noortele 30 aastat tagasi, kui ei olnud veel internetti ja saalihokitrenni (Kruus 2010: 928). Kindlasti ei tohi noorte lugemisharjumusi kommenteerides olla dogmaatiline ega halvustav.

Sirje Nootre kirjutab: „Lugemise eesmärgid ja viisid muutuvad inimese kasvades ja arenedes. Mõtestatud, aktiivne lugemine on üks oskusi, mille abil on võimalik kujundada kommunikatsiooni-, kriitilise ja loovmõtlemise pädevust, aga ka väärtushinnangute ja õpioskustega seonduvat.“ (Nootre 1999: 46)

Ilukirjandusliku teksti lugemise oskus tähendab esmajoones tekstiga suhtlemist: aktiivset kaasamõtlemist, loetu mõtestamist, oma maailmapildi pidevat avardamist ja kujundamist, loovuse arendamist. Eesmärk on jõuda teksti kui terviku mõistmiseni.

2. Lugemisprotsessi suunamise ja süvendamise võimalusi

Lugemisprotsess koosneb kolmest põhietapist, mida võib avada metakognitiivsete küsimuste kaudu (Nootre 1999: 48).

I. Küsimusi lugemiseks valmistumisel

• Mis on minu ülesanne teksti lugedes?
• Millist arusaamist minult teksti lugemisel eeldatakse?
• Kuidas oleks arukas lugemist alustada?
• Kuidas oleks parim lugeda?
• Missuguseid etappe peaksin lugedes jälgima?

II. Küsimusi lugemise ajal

• Kuhu kirjutaja pürib?
• Mis on kirjutaja eesmärk?
• Kas ma saan lugedes kogu aeg tekstist aru?
• Mis probleeme lugemine tekitab?
• Kuidas ma saan oma tähelepanu koondada?

III. Küsimusi loetu analüüsimisel

• Kas tekstist arusaamine oli mulle raske?
• Millest oli lihtne, millest keeruline aru saada?
• Milliseid meetodeid kasutasin teksti mõistmiseks?
• Millest sain kõige rohkem kasu?
• Mida tegin, kui teksti ei mõistnud?
• Mis tekitas minus mõtteid, millest tahan rohkem teada, mille üle diskuteerida?
• Milliseid elamusi tekst pakkus, milliseid tundeid tekitas?

Lugemisprotsessi omaette etapiks on ka loetu ülelugemine. Ülelugemise eesmärk võib olla teksti detailide märkamine ja meenutamine, informatsiooni, näidete või tsitaatide kogumine ja kasutamine kas küsimustele vastamiseks või küsimuste koostamiseks, samuti põhjenduste leidmiseks, järelduste tegemiseks, kujutluspiltide tekitamiseks.

Kirjandusteose lugemine on loovtegevus. Loovuse arendamine lugemisoskuse kaudu seisab õpetajatöös erilisel kohal. Loovlugemine eeldab divergentset mõtlemist, seoste ja põhjuste leidmist, alternatiivsete seisukohtade kujundamist. Kirjandusteose loovlugemine ei tähenda teksti analüüsimist, vaid lugeja loovat suhestumist teose eri tasanditega, selle kunstiliste impulsside jätkamist.

Loovlugemise ülesandeid:

• tekstile uue pealkirja mõtlemine;
• tekstile edasiarenduse või uue lõpplahenduse kirjutamine;
• jutu sündmustikku uue tegelase lisamine;
• tegelastevahelise dialoogi edasiarendamine;
• autorile või tegelasele kirja kirjutamine;
• kirja kirjutamine tegelase vaatepunktist;
• tegelase sisekõne, soovide, unistuste või unenäo väljamõtlemine;
• tegelase päeviku või internetiprofiili pidamine;
• tegelaste käitumisele hinnangu andmine või alternatiivi otsimine;
• iseenda võrdlemine mõne tegelasega;
• kirjandustekstile tuginedes rolli esitamine;
• teksti kohta märksõnaskeemi või ideekaardi koostamine;
• tekstis mainitud ajastu, kombe või fakti kohta lisamaterjali hankimine;
• teema ja probleemide avardamine küsimuste, väidete ja näidetega;
• tegelaste või tegevuspaikade joonistamine;
• loetud tekstiga seoses oma tunnete ja elamuste kirjeldamine;
• loetu seostamine tänapäeva elunähtuste ja probleemidega, iseenda eluga;
• proosapala põhjal luuletuse kirjutamine ja vastupidi;
• teksti dramatiseerimine või filmistsenaariumiks kirjutamine;
• tekstist inspireeritud omaloomingu kirjutamine;
• autori loomingu või loetud teose kohta lühiuurimuse koostamine.

Lugemine nõuab niisiis lugemiseks valmistumist ja keskendumist, lugemistehnika (pausid, tempo, intonatsioon) jälgimist, veel rohkem aga loetu tunnetamist ja mõtestamist, iseenda ja eluga suhestamist – originaalselt ja loominguliselt. Sealt pole enam pikk tee nautleva lugemiseni, mil lugemisest saab möödapääsmatu vajadus, ahvatlus ja suur rõõm. Kirjandus on üks paljudest võimalustest iseennast ja oma maailma avastada. Õpetaja ülesanne on aidata noorel inimesel saada heaks lugejaks, kes valdab lugemistehnikat ning juhib ja naudib oma lugemisprotsessi.
Kui loetud raamat on olnud huvitav ja pakkunud lugemiselamusi, tekib noorel soov seda kellegagi jagada, loetust kõnelda, oma mõtteid ja suhtumist väljendada. Järgnevalt mõned soovitused õpilastele, kuidas loetud raamatut, selle autorit, sisu ja tegelasi võiks kaaslastele tutvustada.

• Mõtle, millist raamatut soovid klassikaaslastele tutvustada: kas seda on klassis keegi veel lugenud?
• Mõtle, millega oma ettekannet alustad: kas huvitekitava küsimusega, tsitaadiga raamatust, oluliste faktide loetlemisega, teemaga seotud luuletuse või muuga.
• Mõtle, kas raamatututvustust võiks ilmestada mõne näitliku vahendi (raamat, illustratsioon, foto) või muusikapalaga.
• Mõtle, kuidas võidad publiku tähelepanu: kas esitad küsimusi, muudad hääletooni, rääkimise kiirust, pead õigel ajal pause või teed midagi ootamatut.
• Mõtle, mida raamatu autori, sisu ja tegelaste kohta ütled: mis on oluline, milliseid sõnu (omadus- ja tegusõnu) kasutad, millega klassikaaslasi raamatu väärtuses veenad.
• Mõtle, kuidas lõpetad oma esinemise: kas kokkuvõtva lause, üllatusliku mõttega või muul viisil.

Klassis esitatud raamatututvustuse võiks võimaluse korral jäädvustada ka videole. Raamatut tutvustava ettekande ajal võivad klassikaaslased teha märkmeid ja esitada hiljem küsimusi.

Soovituslik kirjandus

Barthes, R. Tekstimõnu. Tallinn: Varrak, 2007.
Douglas, J. Lugemine on popp ja aitab sõpru leida. – Põhjamaade raamatukogunädal 2010. (http://www.norden.ee/et/info/news/item/429).
Kruus, P. Noored ja kirjandus. – Keel ja Kirjandus, 2010, nr 12, lk 928–930.
Laamann, A. Mängides lugema. Tallinn: Ilo, 2009.
Müürsepp, M. Linastatud lastekirjandus. Eesti lastekirjandus eesti mängufilmis. – Nukits, 2006, lk 20–23.
Nootre, S. Oskuslikuks lugejaks – aga kuidas? – Haridus, 1999, nr 2, lk 46–50.
Puksand, H. Tekstid, mida loevad teismelised. Teismeliste lugemisharjumuste kasutamine koolis. – Tekstid ja Taustad VI. Tekstiuurimus ja kool. Emakeeleõpetuse Infokeskuse toimetised 5. Tallinna Ülikool, 2010, lk 20–35.
Uibu, K., Voltein, E. Eesti keel. – Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes. Toimetanud E. Kikas. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium, 2010, lk 215–242.
Vaiksoo, J. Lugemise hind. – Õpetajate Leht, 11. jaanuar 2008.
Vallik, A. Et laps hakkaks lugema meelsasti… – Haridus, 2006, nr 3–4, lk 6–9.
Õunapuu, T. Õpetamiskunsti viidad. Kogenud koolimehe 25 päästerõngast. Tallinn: Koolibri, 2003.