Andrus Org
Kirjanduseõpetuse sisuline lõimimine keeleõpetusega on gümnaasiumis möödapääsmatu. Esmajoones pakuvad just poeetika küsimused parima ühisosa keeleõpetusega, sest mis tahes sisuline juurdepääs ilukirjanduslikule keelekasutusele avaneb eeskätt keele ja suhtluse olemuse tundmise kaudu.
Ilukirjandustekstide käsitlemisel võime analüüsida autori stiili, tema keelekasutusele omaseid jooni, sh sõna-, kujundi- ja lausekasutust. Kirjanduseõpetuse seisukohalt tähendab see laiemas plaanis teksti poeetika ehk ilukirjanduslikkuse analüüsi. Kui stiil on rohkem keelealane kategooria, siis poeetika on ilukirjanduslikkuse kategooria. Autori isikustiili analüüsides liigutakse lõppkokkuvõttes teksti tähenduse mõistmiseni. Mehhaanilisel keeleteaduslikul stiilianalüüsil ei ole suurt mõtet, kui ei jõuta teksti poeetika, st väljendusvahendite ning nende kaudu avalduva tekstide kunstilisuse tunnetamiseni ning tähenduslikkuse tundmaõppimiseni. Ilukirjanduskeele valdamist võib teatud mõttes käsitleda teise emakeelena.
Radikaalses mõttes loob iga kirjandusteos oma keeleruumi, oma stiililise registri. Keele- ja kirjandusõpetust lõimides võib vaadelda, kuidas loetud teksti stiili seisukohast analüüsida, kuidas poeetilised võtted toetavad või loovad teksti tähendust. Keskne küsimus on seega: milliseid keelelisi vahendeid ja poeetilisi võtteid autor ilukirjandustekstide loomiseks kasutab, milline on tema isikustiil. Ilukirjandustekstide stiili võib vaadelda mitmel viisil ja tasandil.
1. Ilukirjandustekstide loomise keelelised vahendid
Sõnakasutus
- Üldsõnavara ja oskussõnavara (nt etnograafiast: vene, lähker; anatoomiast: roie, pärak);
- kirja- ja kõnekeelsed sõnad, argisõnad (nt jänki, tots), släng (nt peller), argoo;
- oma- ja laensõnad, tehis- ja võõrsõnad (nt poliitika-erootika, anarhistid-moralistid);
- rahvapärased keelendid, nt lühendid ja väljendid (nt en-es-vee-ell; käpp kullas, perse mullas);
- hübriidsõnad (nt gruuvihunt), tsitaatsõnad ja -väljendid (nt nevermore, übermensch);
- barbarismid (nt gudbai, nüüjork), eksotismid (nt ukulele, sakusment), juhusõnad (nt kõrtsiskäimar, kahjatsema);
- murdesõnad (nt sirk, väits), lastekeelsed sõnad (nt memmekene, tillu);
- arhaismid (nt undruk, kihvtitaja) ja neologismid (nt paage, ʼpusleʼ);
- tuletised (nt suuskleja, kahjurlus) ja liitsõnad (nt pühapäevamõnu, pesusinesinine);
- sünonüümid (nt lõõritama-laulma, jõuk-kamp), antonüümid (nt oleme kaotajad-leidjad, meri ja mannermaa), homonüümid (nt looma), paronüümid (nt mütoloog-mükoloog);
- hinnangusõnad, sh vähendus- ja suurendussõnad (nt väiksekene; superkangelane), hinnangulised ja neutraalsed sõnad, naljatlevad ja iroonilised sõnad, pejoratiivid (nt koerakrants, näss), tabu- ja peitesõnad (nt prostituut: sekstöötaja või kompleksivaba tüdruk), kõrg- ja madalkeelsed sõnad (nt rajakas, roju) jms.¹
- sõnade häälikuline koostis; sõnade pikkus, ühe-, kahe-, kolme- ja neljasilbilised sõnad.
Kujundikasutus
- Kõla- ja kõnekujundid (onomatopöa, alg- ja lõppriim, epiteet, metafoor, metonüümia, võrdlus, isikustamine, sümbol, oksüümoron jm);
- fraseologismid, idioomid, väljendverbid, rahvalikud ütlused;
- allusioonid, killud, parafraasid, tsitaadid.
Vormi- ja sõnamoodustus
- Grammatilised vormid, pöörde- ja käändevormid (nt kindel, tingiv, käskiv ja kaudne kõneviis, kõige või i-ülivõrre, te-/de- või i-mitmus, Johannes Aaviku keeleuuendus, nud- või nd-kesksõna jms);
- sõnaliikide esinemus tekstis (nt nimi-, omadus-, ase-, arv-, tegu-, määr-, kaas-, side- ja hüüdsõnad; modaalsõnad).
- tuletiste ja liitsõnade esinemus tekstis, lühenenud liitsõnad.
Lausemoodustus
- Liht- ja liitlaused, koond- ja kiillause, lauselühendiga lause, lisandi ja üttega laused, rind- ja põimlause, otsekõnega lause;
- lausete pikkus, lausete keerukus, lauseliikmete esinemus ja järjekord lauses;
- väitlaused, küsi- ja hüüdlaused;
- lausestus tekstis, lausete järjestamine ja sidumine lõigus;
- lausekujundid (inversioon, retooriline hüüatus, retooriline küsimus, kordus, antitees, paradoks, iroonia jm).
Õigekiri
- Tähekujud (luules tavapärane, nt y = ü, x = ks, w = v, sh = š);
- häälikuõigekiri (nt Wimbergi „Lipamäe“ ortograafia, nt kõikk, välkkuma, ärkkama);
- kokku- ja lahkukirjutus (autori loodud eritähenduslikud liitsõnad, nt kaheküüruelu);
- suur ja väike algustäht (nt sümbolistlikes või allegoorilistes tekstides);
- kirjavahemärgid (nt kirjavahemärkideta luule või J. Joyce’i romaani „Ulyssese” viimased 30 lehekülge).
2. Ilukirjandustekstide loomise poeetilised võtted
Lisaks lingvistiliselt analüüsitavatele keelelistele tasanditele võib ilukirjandusteksti eripära vaadelda poeetiliste võtete (mõistete) kaudu, mis on seotud sõna- ja kujundikasutuse kunstilise küljega.
Detail – ilukirjandusteose väikseim kunstiline üksus, edastab üksikfakte teose tegevuse, tegelaste ja tegevuskoha kohta. Võib vaadelda, millised on ilukirjandustekstis esinevad detailid, kuidas neid kategoriseerida (nt värvid, helid, maastik, inimene), millised detailid osutuvad tekstis kui tervikus tähenduslikeks, kuidas detail loob atmosfääri, kujundab arusaamist tegelasest.
Motiiv – teksti väikseim jagamatu tähendust kandev osa, narratiivi väikseim element (justkui morfeem, nt kättemaksu, teekonna või kannatuste motiiv). Võib vaadelda, millised motiivid ilukirjandustekstis esinevad, kuidas need toetavad teksti teema- ja probleemikäsitlust ning ideestiku kujunemist, kuivõrd kokkusobivad, korduvad või sümboolsed on motiivid, milliste märgisüsteemide või tähendusvõrgustikega motiivid haakuvad, kas saab eristada pea- ja kõrvalmotiive, staatilisi ja dünaamilisi motiive, ühtivaid ja vastanduvaid motiive jne.
Kujund – kirjanduslikkust ja žanrilisust sätestav tekstielement, mis pole ainuüksi teksti esteetiline kaunistus, vaid laiemas mõttes kogu loomingulise mõtlemise mehhanism, kitsamalt aga narratiivi paisutamise ning ideeliste rõhuasetuste kujundamise vahend. Et kirjandustekste mõista, tuleb tähelepane pöörata kujundikasutuse tähenduslikule küljele, nt Suur Hall kui sisepaguluse kujund Juhan Smuuli loomingus; lamav tiiger kui ohutunde ja ootamatu käitumisega seonduv kujund Helga Nõu romaanis „Tiiger, tiiger”; suur reheahi kui kodusoojuse ja turvalisuse sümbol, ent ka iseseisvunud Eesti majandusliku jõukuse sümboolne nurgakivi Peet Vallaku novellis „Maanaine”; nukkunud tõuk kui arhetüüpne patule viitav kujund Gert Helbemäe romaanis „Ohvrilaev”. Keele- ja kirjandusõpetuse ühisväljale kuulub kõla-, kõne- ja lausekujundite õpetus.
Jutustaja- ja tegelaskõnet analüüsides võib peatuda mitmetel aspektidel: kuidas jutustatakse, kui palju on kirjeldusi, dialooge, sisekõnet või teadvuse voolu, milline on tegelaste keelekasutus, kuidas muutub nende keelekasutus intriig- ja konfliktsituatsioonis, kuidas edastatakse tegelaste mõtteid ja tundeid, kuidas saab lugeja tegelase kohta informatsiooni.
Luuleteksti materjaliks, nii nagu kirjanduse materjaliks üldse on loomulik keel. Keel on kirjanduse materiaalne substants, nii nagu heli muusikas või värv maalikunstis. Luule puhul on tegemist väga tundliku materjaliga, millega tuleb suhestuda hoopis teisiti kui proosaga. Kui proosa vaatleb asju n-ö asjalikult, nii nagu nad on – proosaliselt, siis luule mõjub tunnetele, taotleb sugestiivsust. Luuletekst on tihedam, kuid samas hapram, kõik muutub luules kiiresti, kusjuures üleminekud pole selged; proosatekst on seevastu pidevam, reeglina ka narratiivsem. Luulekeele võimalusterikkus on midagi eriskummalist: luulekeel on keel kõigis keelevõimalustes, ta on kõigi võimalike keelte summa. Luulekeel on äärmiselt võimas ja universaalne süsteem, mille reegleid ei saa väljendada argikeeles. Jaan Kaplinski näiteks leiab, et „luulekeel on argikeele metakeelena temast avaram ja unikaalsem” (vt Kaplinski 1997: 18). Siit ühtlasi järeldub, et luule ümberjutustamine argikeeles on üsnagi võimatu. Luulet lihtsalt ei saa ümber jutustada, sest iga taoline ümberjutustamiskatse muutuks küüniliseks või naiivseks ettevõtmiseks. Üldjuhul on luule tõepoolest struktuurilt keerukam sõnakunsti vorm kui proosa. Seepärast tuleks luulekeele õpetamisele, selle kujundikasutusele kirjandusõppes erilist tähelepanu pöörata.
Loomulik keel, mis annab värsstekstile oma struktuuri, on keeruline ja hierarhiline märgisüsteem, mis hõlmab eri tasandeid, näiteks foneemide, morfeemide, leksika, lausete ja lauseliitude tasandit. Kuid lisaks nendele tasanditele esinevad keeles mitmesugused ekstralingvistilised tasandid, nagu prosoodia, mille alla paigutuvad rõhk ja välde (nt Jüri Üdi luuletuses „Kunstniku kool“ on tegemist prosoodilise homonüümiaga: „Muudkui joodi pruuni joodi / praetud tinti tinti kastes / prilliklaase kokku löödi / lastes elada end lastes“), ka intonatsioon (nt iroonia puhul) või siis hääle tugevus ja tämber, mis samuti võivad kanda keeles tähendust. Just luule puhul muutub prosoodia topeltinformatsiooniliseks: ühelt poolt on ta loomuliku keele omadus, teiselt poolt kumab temast läbi meetrika. Eesti luule on eesti keele prosoodia tulemusi (vt Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus”).
Iga keeletasand on korrastatud vaid talle eriomase reeglite süsteemi järgi. Iga värsstekst – olgu ta siis esitatud kas suulises või kirjalikus kõnes – omandab selle loomuliku keele märgilisuse täiesti paratamatul kombel. Seejuures on oluline meeles pidada, et luuletuse tähenduslikkus ei peitu selle üksikutes osades või tasandites, vaid luuletuse struktuuris tervikuna. Luuletus on keeruliselt ehitatud mõte. Kõik tema elemendid on loomuldasa tähenduselemendid, teatud kindlaksmääratava sisu tähistajad. Ilmselt seepärast on luuletekstid parim materjal keele olemuse tundmaõppimiseks.
Kirjandusõpetus selgitab näitlikult, mida kõik keele abil teha annab, ja näitab, kuidas keelt loovalt ja kujundlikult eri stiilides ja žanrides tarvitada.
3. Ülesandeid kirjandus- ja keeleõpetuse lõimimiseks
- Leia kirjandusteksti tundmatute sõnade tähendus;
- analüüsi kirjandusteksti sõnakasutust eelnimetatud sõnavararühmade alusel;
- analüüsi luuleteksti sõnaliikide kaupa (nimi-, omadus-, ase-, tegusõnad jm);
- tõlgi murde- või võõrkeelsed luuletused või laulusõnad eesti keelde;
- võrdle ühe ja sama luuletuse eri tõlkeid (nt C. Baudelaiere’i luuletuste tõlked);
- koosta stiilietüüde (nt Raymond Queneau’ „Stiiliharjutuste” eeskujul);
- tõlgi meediateksti on-line-kommentaarid korrektsesse kirjakeelde või ilukirjanduskeelde;
- liigita mõne luule- või proosateksti sõnavara kategooriatesse (nt ratsutamistarbed: valjad, sadul, rauad, ratsmed; liikumist väljendavad verbid: tuhisema, kihutama, tuiskama);
- leia kirjandustekstist keelelisi vastandusi (nt ei liha ega kala) või hierarhiaid (nt ühismaja, üürikorter, elutuba).
- sõnasta tekstilõigu peamõte, leia kõige olulisem lause (tsitaat) või sõna (kujund) leidmine, põhjenda oma valikut;
- iseloomusta tegelast tema keelekasutuse põhjal (päritolu, maailmavaade, iseloom, käitumine jm);
- analüüsi tegelaste keelekasutust näiteks tavaolukorras, seejärel intriig- või konfliktolukorras;
- pööra tähelepanu kirjanike ning teoste tegelaste nimede õigekirjale ja käänamisele;
- analüüsi mõnda futuristlikku eksperimentaalluuletust kirjakeele normi rikkumise seisukohast;
- leia proosa- või luuletekstist onomatopoeetilisi sõnu või deskriptiivseid sõnu, selgita nende funktsiooni;
- mõtle välja uusi tüvesid, tuletisi ja liitsõnu, kasuta neid mõnes omaloodud luuletuses või proosapalas;
- mõtle välja uusi kirjavahemärke või emotikone, mis tähistaksid näiteks vaikust, tänu, usku, tähtsust;
- koosta lühike proosapala või lause, milles sõnad algavad ühe kindla vokaali või konsonandiga;
- seleta lahti poeetilisi keeleaforisme: „Keel on olemise koda“, „Inimene on sõnade ratsu“, „Keel pole habe, mis ise kasvab“.
KIRJANDUS
Ainelo, J.; Visnapuu, H. 2008. Poeetika põhijooni. Eesti Keele Sihtasutus.
Ehala, M. 2010. Lõimingust eesti keele õpetuses. – Lõiming. Lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas. Tartu Ülikooli Haridusuuringute ja Õppekavaarenduse Keskus, 2010 –http://www.ut.ee/curriculum/orb.aw/class=file/action=preview/id=772212/l%F5imingukogumik_08+03+10.pdf
Kaplinski, J. 1997. Võimaluste võimalikkus. Tallinn: Vagabund.
Mikita, V. 2000. Äparduse rõõm. Keele- ja kultuurimänge. Tartu: Greif.
Mikita, V. 2001. Rännak impampluule riiki. Tartu: Faun.
Mikita, V. 2008. Metsik lingvistika. Sosinaid kartulikummardajate külast. Tartu: Grenader.
Queneau, R. 2007. Stiiliharjutused. Tallinn: Varrak.
Põldmäe, J. 2002. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Runnel, H. 1988. Mõõk ja peegel. Tallinn: Eesti Raamat.
¹Kõik eelnevad sõnakasutuse rühma sõnavaranäited pärinevad Hando Runneli luuletustest.