A A A

KIRJAKEEL JA KÕNEKEEL

Tiit Hennoste

 

Kirjakeel ja kõnekeel on traditsioonilised terminid eesti keeleuurimises. Kirjakeelel on mitu erinevat tähendust. Mõnikord tähendab kirjakeel kogu kirjutatud tekstide keelt. Mõnikord jagatakse eesti keel kaheks: kirjakeel ja murded. Sel juhul tähendab kirjakeel keelt, mida kasutatakse kogu Eesti alal, murded aga on kohalikud allkeeled. Kirjakeel jagatakse omakorda kaheks: normikeeleks ja kõnekeeleks ehk argikeeleks.

 

Enamasti on kirjakeelt defineeritud kui teadliku valimise, korrastamise ja normimisega loodud ühtlustatud keelekuju. Viimasel juhul tähendab kirjakeel ideaalset süsteemi, mida enamik keelekasutajaid püüab väidetavasti jäljendada.

 

Kõnekeel on hämaram mõiste. Tavaliselt mõeldakse selle all suulist igapäevases elus kasutatavat keelt, mis kaldub kirjakeele normingute ideaalist kõrvale. Seda iseloomustatakse kui lõdvemat ja lohakamat keelekuju, mida kasuta­takse vähe­nõudlikumas igapäevases suhtluses (nt Erelt jt 1997: 510–511). Selliselt on kõnekeel määratletud üheselt kui midagi negatiivset ja halba. Olulisim selle teema juures on mõista, et selline kõnekeele halvustamine on väär. Tegemist on kahe erineva allkeelega, millest kummalgi on omad ideaalid, kasutusalad ja normid.

 

1. Kirjakeel 

Mida on oluline kirjakeele puhul välja tuua? Lähtun siin laialt levinud legendidest. Üks arvamus on, et kirjakeeles on kõik normeeritud, alati on võimalik valida õige ja vale variandi vahel. Tegelikult on eesti kirjakeeles tugevalt normeeritud morfoloogia ja õigekiri. Sõnavara puhul on asjad segased. ÕS-is leiame sõnu, mis kannavad märke argi, vulg, halv jms. Tavaliselt on need a) mingite kirjakeeles normeeritud sõnakujude variandid, mida pole kirjakeele alla arvatud (teler-telekas) või b) ebatsensuursed, solvavad vms sõnad, mille kasutamine avalikus suhtluses on sotsiaalselt taunitud. Lauseõpetus on eesti keeles palju vähem normeeritud. Lausete tegemist juhib palju retoorika ja stilistika, mis õpetab, kuidas teha erinevatele stiiliideaalidele vastavaid lauseid. Hääldus pole aga eesti keeles üldse normeeritud. Teisalt on mõnelgi juhul olemas mitu normingulist keelevarianti (nagu paralleelvormid morfoloogias), mille kasutuspiirid on osalt stilistilised, osalt aga seotud kindlate kontekstidega (nagu lühike ja pikk sisseütlev).

 

Teine arvamus on, et eesti kirjakeel on arendatud välja kohamurrete, eriti keskmurde põhjal. Osaliselt on see õige, aga alates 20. sajandist on kirjakeelt arendatud sellest põhjast järjest kaugemale. Esiteks toodi kirjakeelde mitmeid lõunaeesti murretest pärit jooni (nt i-vormid). Teiseks on kirjakeelde on toodud tuhandeid sõnu, mida vanad kohamurded ei ole kunagi kasutanud. Kirjakeeles on soositud ja palju kasutatud grammatilised vormid, mida murded kasutavad väga harva (nt erinevad lauselühendid). Selle tulemusena on kirjakeel kaotanud üha enam oma kohamurdelist alust ja muutunud omaette allkeeleks, mille puudub regionaalne alus. Oluline oleks leida ja analüüsida kirjakeele jooni vastavalt sellele, kust nad pärit on.

 

Kolmas arvamus on, et kirjakeel on ainus kogu rahvuse poolt vallatav keel, kuna teda õpetatakse koolis. Tegelikult on see väide õige ainult vastanduses kohamurretega, mida valdavad ainult teatud kohtade elanikud. Suur osa inimesi ei õpi koolis kirjakeelt korralikult ära ja valdab seda eeskätt passiivselt. Teisalt valdavad inimesed peaaegu ainult üldkeelt, kuid need kirjakeele osad, mis seostuvad spetsiifilisemate valdkondadega ja neis kasutatava oskussõnavaraga (teadus, asjaajamine jms), on suuremale osale inimestest isegi passiivselt tundmatud. Tegelikult on ainus kõigi poolt vallatav allkeel just kõnekeel.

 

Neljas arvamus on, et eesti kirjakeele parimad näidised on ilukirjanduslikud tekstid. Neist esitatakse näitelauseid ÕS-is jms. Tegelikult sisaldavad ilukirjandustekstid väga erinevaid allkeeli, alates kirjakeele normingutele vastavatest osadest kuni argikeele, murrete, slängide jms. Näiteks sobivad Lutsu tekstide murdejooned ja suulise keele jooned, Sauteri kõnekeel jne. Oluline oleks analüüsida kirjanduskeelt eri allkeelte kasutuse seisukohast.

 

Viies, laialt levinud arvamus on, et inimesed ei järgi alati kirjakeele norminguid, sest nad on lohakad, laisad, mugavad jne. Seda arvamust väljendavad teravalt erinevad keelekriitikud, saates kirju ajakirjandusse jm.

 

Tegelikult saab kirjakeele norminguid täita ainult teatud tingimustel. Kuna ükski inimene ei ole kunagi omandanud kõiki norminguid, siis on igal inimese idiolektis alati mingid kalded kirjakeelest. See aga tähendab, et ta saab teha teksti kirjakeelseks ainult siis, kui ta vaatab sõnaraamatust õige vormi järele. Kui tal see võimalus puudub, siis on tulemuseks kalletega tekst. Siin jõuame kõnekeele juurde.

 

2. Kõnekeel

Kõnekeele all peetakse tavaliselt silmas suulise keelekasutuse keelt. Mitmeid suulisusest põhjustatud jooni on peetud eesti mõtlemises argikeelsuse, lohakuse jms ilminguteks. Sinna kuuluvad nt parasiitsõnad, lausete ümbertegemine jms. Tegelikult ei ole need kõne-/argikeele, vaid suulise keele jooned. Suulise ja kirjaliku allkeele vahel on suured ning põhimõttelised erinevused.

 

Suulise ja kirjaliku keele kesksed erinevused on lauses. Neil erinevustel on mitu põhjust. Esimene mõjur on teksti tegemise kiirus. Me kirjutame umbes 10–40 sõna minutis, olenevalt vahendist ja oskustest, aga räägime 120–180 sõna minutis. Seega on meil kirjutades palju enam aega mõelda sellele, kuidas kirjutada. Ja lugemisele kulutame tavaliselt aega niipalju, kui tahame. Aga kuulaja peab meie teksti mõistma samas tempos kui me räägime. Seetõttu  kasutame kõneldes palju lihtsamaid lauseid (nt pole kõnes pea üldse lauselühendeid), minimaalselt sünonüüme jne. Kui me kõneldes neid nõudeid rikume, siis muutub tekst raskelt mõistevaks. Seda näeb hästi siis, kui keegi loeb paberilt maha ettekannet, mis on kirjutatud kirjaliku keele reegleid järgides.

 

Loomulikult on erinevus selle teksti vahel, mida me räägime täiesti spontaanselt, ja teksti vahel, mille me oleme kodus ette valmistanud. Aga kui me valmistame ette kirjaliku teksti mudeleid järgiva teksti, siis on tulemuseks mittemõistmine.

 

Teine mõjur on asjaolu, et suuline suhtlus on dialoog, milles tehtavat teksti mõjutavad kogu aeg kuulaja reaktsioonid. Kui kõneleja neid tähele ei pane ja arvesse ei võta, siis laguneb suhtlus ära. See aga tähendab, et tahtes olla koostööline, tuleb meil ka oma varem valmis lihvitud laused vajadusel ümber teha. Teisalt aga vajab suuline keel vahendeid, mille abil dialoogi üleval hoida. Need on erinevad tagasisidevahendid (ahah, mhmh jms) ning partiklid, mis paiknevad inimese kõnevoorude alguses ja osutavad, kuidas on alustatud voor eelnevaga seotud ja mida sellest oodata (kule, ota, no jms). Ilma nendeta variseb dialoog kokku.

 

Eelnevast nägime, et suuline tekst on alati palju spontaansem kui kirjalik tekst. Sellele lisandub asjaolu, et suulises keeles on lause tegemise protsess kuulajale avatud. Kuulaja kuuleb erinevaid ümbertegemisi paratamatult. Kirjas on ümbertegemine varjatud ning lugeja näeb neid ainult siis, kui kirjutaja need teadlikult avalikuks teeb.

 

Kokkuvõttes on tähtis, et suur osa joontest, mida peetakse argi-/kõnekeele lohakusteks on tegelikult suulise keele universaalsed jooned, mida ära kaotada ei saa. Loomulikult on olemas erinevused argise ja avaliku suulise keelekasutuse vahel. Avalikus suhtluses kaldub inimene tõepoolest järgima enam kirjakeele ja sellega koos ka kirjaliku keele nõudeid (nt kasutab valdavalt nud-kesksõna, hääldab h sõna alguses, väldib argisõnavara vms), kuid need jooned on seotud eeskätt sõnavara, morfoloogia ja hääldusega, mitte aga süntaksiga. Loomulikult on meie laused ettevalmistatud tekstis kirjalikumad ja kirjakeelsemad, kuid see vahe on väike. Kasutades suulises suhtluses kirjaliku teksti morfoloogia võtteid, ei juhtu midagi, kasutades aga kirjaliku teksti süntaksit, teeme oma suhtluse selgelt halvemaks.

 

SOOVITUSLIK KIRJANDUS

Hennoste, T. 2000. Allkeeled. Eesti keele allkeeled. Tartu ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 16. Toim. T. Hennoste. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 9–56.

Hennoste, T. 1999. Eesti keel suuline. – Vikerkaar, nr 5–6, lk 145–152.

Hennoste, T. 2000. Sissejuhatus suulisesse eesti keelde. – Oma Keel, nr 1, lk 48–57.

Hennoste, T. 2011. Suuline süntaks ehk dialoogi protsessilausete grammatika. – Oma Keel, nr 2, 11–16.