A A A

Kergejõustiku alade õpetamisest

Leonhard Soom, Türi Majandusgümnaasium, 2010

 

Kergejõustikul on kooli kehalise kasvatuse õppekavas tähtis osa, ta on paljude teiste spordialade alus ja annab ka eluks vajalikke oskusi. Ülikoolide programmid on suunatud pigem treeneritele kui kehalise kasvatuse õpetajatele. Kooli kehalise kasvatuse tundides õpetatavad kergejõustikualad – sprint, kestvusjooks, kaugushüpe, kõrgushüpe, pallivise ja kuulitõuge – on koolitustel saanud vähe tähelepanu just õpetamise metoodika osas.

Õpilaste kehalised võimed on nii vanuseliselt kui ka klassisiseselt väga erinevad. Nädalas on vaid 2 (3) kehalise kasvatuse tundi ja needki on sageli paaristunnid. Osa tunde võib ka ära jääda ja kasulikuks tegevuseks on tegelikult üpris vähe aega. Elu on muutunud ja laste võimekus on langenud nii füüsilises kui vaimses (tähelepanu, püsivus, kontsentratsioon jm) plaanis. Sellepärast peab ka õpetaja muutuma ja kohandama õppetegevuse selliselt, et see oleks võimalikult lihtne, arusaadav ning efektiivne.

Kindlasti tuleb kehalise kasvatuse tunnis rohkem tähelepanu pöörata füüsilisele koormusele ja arendada kehalisi võimeid, millest oleks kasu ka tegelikus elus. Treeningu alustalad peaksid olema vastupidavus, üldvõimlemine ja aktiivsed sportmängud. Ka teiste kehaliste võimete arendamine on tähtis, kuid elus toimetulemiseks pole need määrava tähtsusega.

Järgnevalt esitan oma 40-aastase treeneritöö kogemusi ja abimaterjale, mis on kinnitust saanud praktikas. Neid abimaterjale nimetan ma „kiirabideks”, s.t õpetaja peaks siit saama kiire ja olulise info ala sisust ning õige ettekujutuse, kuidas seda ala koolis õpetada. Koolitustel käies on mulle tundunud, et sageli ei mõista õpetajad õpetatava ala tegelikku olemust ja sellest tulenevadki ebaefektiivsed õpetusmeetodid.

 

Soovitusi edukaks õpetamiseks

  • Enne õpetamist anna lastele antud ala kohta mitmekülgne liigutuslik ja lihasaistinguline kogemus (milline lihastunne on ühe või teise tegevuse sooritamise korral). Näiteks kaugushüppe algõpetuses on oluline, et õpilased oleksid enne hüpanud üle kraavi või mahalangenud puu vms.
  • Püüa luua õpetatavast alast õige visioon (võistluse vaatamine, video, kinogramm, ettenäitamine). Ise võib ette näidata (imiteerida) vaid juhul, kui see tuleb välja korrektselt.
  • Alade õpetamisel on oluline liikumiste logistika ja ohutustehnika, eriti palliviskes, kuulitõukes, kõrgushüppes (turvaline hüppepaik jms).
  • Algõpetuses püüa üksikud „osaõpetused” võimalikult ruttu tervikuks siduda.
  • Enne sektorisse või rajale minekut tee tehnika põhielemendid õpilastele selgeks mujal (palliviset ja kuulitõuget saab õpetada nt muruplatsil või pargis). Kaugushüppe- ja kuulitõukepakk, viske- ja stardijoon on õpilastele alguses suur lisaärritus, mis sageli ei võimalda ülesandele keskenduda.
  • Ärge minge kohe sektorisse ala sooritama, pigem imiteerige, tehke rohkem abistavaid harjutusi.
  • Põhikoolis võiks kaugushüppe äratõuke sooritada ühemeetrisest äratõukealast ja seda arvestada ka õpilaste hindamisel. Nii saame teada õpilaste tegeliku (objektiivse) füüsilise võimekuse antud ajahetkel. Neid õpilasi, kes peavad kooli esindama võistlustel, õpeta peale tunde (kui see pole neil treeneri poolt juba selgeks õpetatud).
  • Püüa saavutada, et kõik sooritused toimuksid kiireneva hoo pealt.
  • Igale kooliastmele tuleb ala üldõpetusest lähtuvalt seada vahe-eesmärgid ja mitte kiirustada kohe tervikut hindama. Seda enam, et lapse pikkuse, kehakaalu ja kehaliste võimete muutuste juures ei ole soorituste tehnika stabiilne. Hinnata saab aga alati protsessi käiku.

 

NB! Enne kui õpetaja hakkab õpetama, peab ta endale alast õige ettekujutuse looma. Õpetaja ei vaja liiga teoreetilisi seletusi, vaid rohkem praktilist, elus toimivat teavet/õpetust vigade vältimiseks. Eesmärgiks võiks olla püüd saavutada reaalsetes tingimustes ja võimalikult lühikese ajaga hea tulemus. Olgu selleks siis kehalise kasvatuse tunnis õpetamine või kooli eest võistlemine (TV 10 olümpiastarti, maakonnavõistlused). Olen püüdnud anda õpetajale just seda õpetust/infot, mis on minul praktikas läbi proovitud ning on võimalikult lihtne ja tooks edu. Soovitavalt peaksid õpetajad antud kergejõustikualade õpetamise kohta saama ka praktilise koolituse, et paremini mõista kirjutatu sisu, kuidas see tegelikkuses välja näeb ning toimib.
Iga tunni ettevalmistavas osas (soojendusel) tuleks kindlasti teha hüppe- ja hüplemise- ning jõuharjutusi kogu kehale. See on hea eeldus tunni õnnestumisele ja vigastuste ennetamisele. Painduvus- ja hooharjutusi tehke pärast hüppe- ning jõuharjutusi, aga lõdvestus- ja venitusharjutusi tehke tunni lõpus.

Tehke kas või üks seeria harjutusi kuni väsimuseni, mitte kordade arvule, sest iga õpilase võimekus on erinev ja ka väsimus tekib eri ajal. Kui tunnis tehakse kehaliste võimete arendamiseks mitu seeriat, siis on soovitus selline: I seerias tehke kuni väsimuseni, II seerias väsimuseni + 1, III seerias väsimuseni + 2 jne.

 

Soovituslik kirjandus

Kalam,V., Torim, H.,Jürgenstein, J. (1969). Kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Tallinn
Müller, H., Ritzdorf, W., Torop, T. (2006). Kergejõustiku õpik.
Võistlusmäärused:
http://www.koolisport.ee/public/files/Voistlusmaarused.doc

 

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9118-0-6