Kristina Šmigun-Vähi, 2010
Mens sana in corpore sano. Terves kehas terve vaim. Pole vist trafaretsemat väljendit, kui räägitakse kehalisest kasvatusest. Samas pole ka õigemat väljendit. Ent kahjuks hajuvad need kuldsed sõnad tihtipeale tuultes ega tähenda tegusid.
Läbinisti väär on väide, et ühest või teisest koolis õpitud ainest ei tõuse tulevikus tulu. Iga teadmistekild harib meid otse või kaude. Paraku ei kanna enamik meist Pythagorase teoreemi või ontogeneesi põhitõdesid endaga surmani kaasas, küll aga oma keha. Kehaline kasvatus on elukestvaim õppeaine.
Oli siis põhjuseks kehalise koormuse suurenemine, kohusetunde lisandumine või režiimiga harjumine, ent teises klassis suusatrenni minnes paranes hoobilt ka mu õppeedukus. Vaim muutus tervemaks ja värskemaks ning püsib senini.
Kollektiivis või üksinda, olgu millises vormis tahes, kuid kehaline kasvatus muudab isiksust. Märksõnad, nagu tahtejõud, ego, eneseületamine, võime taluda valu ja kaotusi, võidutahe, kuuluvad kõik spordi ning kehalise kasvatuse juurde. Sellega on seotud ka sotsiaalsed oskused: distsipliin, korrektsus, kaaslastega arvestamine, ausus, reeglitest kinnipidamine, vastaste austamine. Milline õppeaine suudaks veel noorele inimesele nõnda palju anda?
Ning muidugi füüsiline valmisolek elada. Nõder keha ei suuda tarkusi kanda, terve keha on aga hindamatu väärtus. Tervis, nagu ütlesid vanad eestlased, olla meie tarvilisim vara. Ühel hetkel adub igaüks seda lihtsat tõde, ent teinekord kahetsusväärselt hilja. Sestap peakski iga koolilõpetaja olema kehaliselt kasvatatud ja haritud.
Kõik eelnevad sõnad on kenad ja kõlavad sõnad, ent palju need tegelikkusega kokku lähevad?
Uuringute põhjal ei suuda kaks kolmandikku kaitseväkke kutsututest läbida kehalisi katseid. Ning see osa noortest meestest, kes tunnistati sõjaväekõlbulikuks, on järelikult eliit. Rahvastiku tervise arengukava andmetel on täiskasvanud eestimaalastest 31,7% ülekaalulised ja 16,9% rasvunud. See on karm tegelikkus. Need inimesed, pool täisealisest rahvastikust ning kaks kolmandikku kooli lõpetanud noormeestest, on kehaliselt harimata. Poleks ju mõeldav, et kool saadaks ellu samal määral õpilasi, kes ei oska lugeda-kirjutada või ei tunne elementaarset matemaatikat.
Lahendus? Kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamine pole võimalik. Ka ei ole isegi metoodiliselt võimalik 2 x 45 minuti jooksul nädalas inimest kehaliselt piisavalt arendada.
Jääb üle ainus võimalus õpetada lapsi väiksest peale liikumisest rõõmu tundma ning tekitada neis soov ning vajadus end kehaliselt harida. See tähendab sporti teha. Iseseisvalt, koolist vabal ajal. Lõppude lõpuks tuleb noored inimesed meie internetiseeritud ühiskonnas mingil moel kas või tunniks-paariks päevas arvuti eest ära kiskuda. Muidugi mõista pole lapses tervisliku ning oma keha ja füüsilisi võimeid kõrgelt hindava maailmavaate kujundamine pelgalt kooli ülesanne. Koolil on vaid perekonda toetav roll. Kas koolil on ikka õige kaasa minna propagandaga „armasta oma keha sellisena, nagu see on”? Kas pole säärane hüüdlause pigem eneseõigustus neile, kes ei viitsi oma keha eest hoolt kanda? Eks ole ju lihtsam põhjendada, miks ei saa, kui leida võimalus, kuidas saaks.
Ehk oleks aeg, eriti nüüd, kui Eesti rahva tervis on jätkuval allakäigul, kehaline kasvatus kolmanda järgu õppeainest tähtsaimate sekka tõsta? Peetakse loomulikuks, õigemini vajalikuks, et gümnasist tegeleb matemaatika või kirjandusega kümme tundi nädalas. Teeb kodutöid ja täidab individuaalseid ülesandeid. Kas sama nõutakse kehalises kasvatuses? Aines, mis annab meile jõu ja võime elada täisväärtuslikku elu?
Kaitseväe füüsilise ettevalmistuse ohvitserid kinnitavad: kolme kuni kuue kuu pärast täidavad kõik sõjaväkke astunud noored mehed viimse kui normi. Ehk siis kuue kuuga suudetakse seda, mida kool pole suutnud tosina aastaga. Jah, tegu on justkui järeleaitamistundidega, kus kasutatakse piitsa ja mitte präänikut, kuid tulemus on mõjus.
Miks ei võiks kooliski olla kehalise kasvatuse osas (vähemalt gümnaasiumis, kus õpilased on teadlikumad) pisut nõudlikum? Õpetaja võiks olla neile, kes pole kehaliselt piisavalt haritud, pigem individuaalsete treeningplaanide koostaja. Individuaalõpe kui selline. Ei tule matemaatikagi niisama kätte. Samavõrra võiks õpilased end pingutada kehalises kasvatuses, teha individuaalset tööd ja järk-järgult areneda. Sitkust, vastupidavust ja pingutamist – nii vaimset kui füüsilist – läheb elus alati vaja.
Paraku on kooli gümnaasiumiosas õpilaste aitamine järjele nooremas koolieas tegemata töö parandamine. Ent algkoolis ning ka teismeliste puhul piitsaga palju ei saavuta. Präänikut on vaja.
Lihtne tõde: laps teeb sporti siis, kui see on puhas rõõm. Mäng, mitte töö. Sestap peaksid kehalise kasvatuse tunnid kooli algastmes tekitama huvi ja soovi sportida, mitte seda ära võtma. Pole kindel, et joondu-valvel-sammu-marss või korduvad pargijooksud tekitavad rüblikus kihku treeningule minna.
Ühesõnaga, kool peaks olema kolmnurga üks külg kodu ja treeningrühma kõrval, ja kolmnurga keskel on noor inimene, kes alustab kehalise kasvatuse elukestvat õpet.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9118-0-6