Tõnu Tender
Keeleline mitmekesisus ja mitmekeelsus
Euroopa on keelte arvult maailma vaeseim kontinent. Kui loendada Euroopa päritolu keeli ning jätta arvesse võtmata sisserändajate keeled, siis kõneldakse Euroopas (andmebaasi Ethnologue andmetel) u 3% maailma keeltest. Tänapäeval kahaneb maailma keeleline mitmekesisus ülikiiresti: on arvatud, et 21. sajandil jooksul hääbub 50–90% keeltest. Pessimistlikumate hinnangute kohaselt jääb aastaks 2100 ellu vaid u 10% täna maailmas kõneldavatest keeltest ning neist omakorda on ohustatud 5% (u 300 keelt).
Miks on keeleline mitmekesisus oluline? Ühe hüpoteesi järgi on keelelis-kultuuriline mitmekesisus meie planeedi eksisteerimiseks sama vajalik nagu looduslik mitmekesisuski, sest need on omavahel kausaalselt seotud: keelelis-kultuuriline paljusus võib tõsta looduslikku mitmekesisust ja vastupidi. On väidetud, et inimese edukuse põhjuseks Maal on olnud võime kohaneda erinevustega – nii atmosfääri muutustega kui ka keelelis-kultuuriliste erinevustega. Tugevaimad ja püsivaimad on just mitmekesised ökosüsteemid, kuna mitmekesisus soosib kohanemisvõimet. Seega võib keelelis-kultuuriline mitmekesisus soosida ka ühiskonna muutumisvõimet ning jätkusuutlikkust avatud kultuuriruumis ning säilitada sidet ajaloolise pärandiga. Keeled on ajaloo vältel endasse talletanud teadmisi, olles rahvatarkuse varasalved (kohanimed, ravimtaimede nimed jne). Eri keeltel on eriomane maailmatunnetus.
Mitmekeelsus on kasulik ka üksikindiviidi tasandil, eriti tänapäeva infoühiskonnas. Keeled annavad võimaluse hankida uusi ja eripäraseid teadmisi. Mitmekeelsus avaldab soodsat mõju isiksuse arengule, soodustab ja edendab loomingulisust. Väidetavalt mõtlevad mitmekeelsed inimesed originaalsemalt kui ükskeelsed, nad on innovaatilisemad, loovad enam uusi teadmisi jne. Seega tõuseb keelelisest mitmekesisusest ning indiviidide mitmekeelsusest kasu nii üksikisikule kui ka kogu ühiskonnale.
Euroopa Liidu keelepoliitikast
Euroopa Liidu (EL) mitmekeelsuspoliitika eesmärgiks on liidu kodanike keeleoskuse suurendamine vähemalt kahe võõrkeeleni, millega soovitakse tagada ELi kodanike liikuvus ja liidusisene suhtlemine. Eesmärgiks on ka keelelise mitmekesisuse säilitamine ja edendamine liikmesriikides. Sellega on EL oma identiteedi kujundamisel teadlikult vastandunud Ameerika Ühendriikidele, kus riiki ja kodanikke liitvaks elemendiks on ühine keel. Euroopa Liit deklareerib oma olemust: EL pole erinevusi vähendav sulatusahi, vaid koht, kus mitmekesisus on rikkus. Liidu keelesüsteemi toimimise põhimõtted määrati kindlaks juba Euroopa Liidu Nõukogu määruses nr 1 1958. a ning 50 aasta jooksul ei ole soovitud või julgetud neid muuta.
Nimetatud põhimõtete järgi tunnustab EL liikmesriikide kõik ametlikud keeled omadeks ning annab neile võrdse positsiooni. Iga liikmesriik sätestab EL-iga ühinedes, milline tema territooriumil kasutatav ametlik keel (riigikeel) tuleks kuulutada EL-i ametlikuks keeleks, neid võib olla ka rohkem kui üks. EL-is on praegu, 2011. aastal 27 liikmesriiki ja 23 ametlikku keelt. Paraku ei kaasne liidu ametliku keele staatusega enamikele keeltele sisulisi eeliseid: EL-i ametliku keele staatus rakendub liidusiseses suhtluses küllalt spetsiifilistes ning piiratud valdkondades (peamiselt seadusandliku dokumentatsiooni tõlkimine), ülejäänud keelte säilitamiseks-arendamiseks pole meetmeid ette nähtud. Tõenäoliselt lisab liidu ametliku keele staatus väikese kõnelejaskonnaga keeltele sümboolset väärtust.
EL-il on väga keeruline saavutada soovitud eesmärke, kuna keelepoliitika kuulub liikmesriikide pädevusse ning EL-il on võimalik vaid meetmeid võtta liikmesriikide tegevuse toetamiseks, koordineerimiseks ja täiendamiseks selles valdkonnas. EL tunnustab liikmesriikide keelevaldkonna õigusakte, kui need on kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega ega takista EL-i toimimist. Keelepoliitika praegune korraldus viitab ühelt poolt sellele, et see teema ei ole EL-ile esmatähtis, võrreldes näiteks majandusküsimustega. Kreeka juhtum näitab, et kui rahapoliitikagi valdkonnas, kus liidul on ainupädevus, esineb liikmesriikide tegevustes suuri erinevusi ning kehtestatud reeglitest hälbimisi, siis on ühtsete reegliteta valdkonnas veelgi raskem püstitatud eesmärke täita. Teisalt on EL-is tajutud keelepoliitika sensitiivsust: liikmesriigid erinevad üksteisest oma ajaloo, rahvastiku ning keele- ja kultuuritraditsioonide poolest, nt riigikeelte ja piirkonnakeelte (regionaalkeelte) tunnustamise, keelteoskuse, võõrkeelte õppe korralduse jms poolest. Kõik liikmesriigid ei soovi oma otsustusõigust loovutada: pole kindel, kas EL suudaks ajada ühtset ning kõiki liikmesriike rahuldavat keelepoliitikat. Seetõttu EL vaid annab soovitusi ning koordineerib keelelise mitmekesisuse ning mitmekeelsuse valdkonda liikmesriikides.
EL-i mitmekeelsuspoliitikat on kritiseeritud, sest kuigi on asutatud mitmekeelsusega tegelevaid institutsioone, ei ole senini loodud tõhusaid mitmekeelsuse edendamise meetmeid. Vaatamata paljudele määrustele ja eeskirjadele pole EL-i institutsioonide ega liikmesriikidegi tasandil legaalselt siduvat, terviklikku keelepoliitikat. EL-i püstitatud eesmärkidest on tõenäoliselt saavutatav kodanike keeleoskuse suurendamine vähemalt kahe võõrkeeleni. Euroopa keelelise mitmekesisuse (sh väikese kõnelejaskonnaga keelte, vähemus- ja piirkonnakeelte) säilitamine ei ole senise poliitikaga pikemas perspektiivis tõenäoline.
Keelelistest inimõigustest
Pärast Teist maailmasõda on rahvusvahelist tunnustust leidnud inimõiguste teema (ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon 1948). Sageli jaotatakse inimõigused nn kolme põlvkonda. Keeleõigused (ing language rights) kuuluvad kolmanda põlvkonna inimõiguste hulka, nendes on ka kaheldud. Inimõiguste kontseptsioon ei ole muutumatu, kuid teema tõsiseltvõetavust on kahjustanud liigne tormakus nimetada kõiki (vaieldavaid õigusi) inimõigusteks. Senini puudub üldiselt aktsepteeritud keeleõiguste määratlus. Ka universaalsed inimõiguste alased lepingud ei esita otsest viidet mõistele keeleõigused, kuigi keeleküsimusi on reguleeritud juba Rahvasteliidu algusaegadest alates. Euroopa Nõukogu konventsioonis – Regionaal- või vähemuskeelte Euroopa hartas (ing European Charter for Regional or Minority Languages) (1994) välditakse terminit keeleõigus. Piisavat toetust ei ole leidnud püüe luua Universaalne keeleõiguste deklaratsioon. Sellel, et keeleõiguste mõiste pole rahvusvaheliste inimõiguste osana täieliku läbimurdeni jõudnud, on nii poliitilisi kui ka kontseptuaalseid põhjusi.
Mõne teadlase arvates hõlmavad keelelised inimõigused õigust õppida riigi ametlikku keelt ning õigust emakeelele, s.o õigust emakeelsele identiteedile, haridusele ja avalikele teenustele. Enamik keelelisi õigusi on mitteülekantavad, st kehtivad kindlas piirkonnas paiknevale keelerühmale, peavad vastama kindlatele sotsiaalmajanduslikele, demograafilistele ja keelelistele nõuetele. Tänapäeva rahvusvaheline õigus suudab kaitsta (keele)vähemusi ainult riigi vastava huvi korral, riigi toeta on enamik rahvusvahelisi inimõiguspõhimõtteid liialt ebamäärased ja vaieldavad, suunatud üksikisiku õigustele, piiratud keeluga kahjustada enamuskeelt või kuuluvad nn pehmete rahvusvaheliste standardite hulka. Rahvusvahelise õiguse võimalused riikide keelepoliitikate suhtes on piiratud. Keeli, eriti väikese kõnelejaskonnaga keeli ei hoia elus keeleõigused või nende üle arutamine; nende püsimise peamine tingimus on keele kasutajate tahe oma keelt kaitsta, kasutada ja arendada.