A A A

Kaasaegne tants

Renee Nõmmik

 

Mõiste

Antud kontekstis on kaasaegse tantsu all silmas peetud erinevaid stiile ja kehatreeningute kombineeritud tehnikaid: modern- ja nüüdistants, improvisatsioon, kontaktliikumine, põrandatehnika, vabastustehnika, jazztants. Neis stiilides ja tehnikates orienteerumiseks soovitame Heili Einasto raamatut „100 aastat moderntantsu” (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000).

 

Treeningtunni ülesehitus

Kaasaegse tantsu treeningtunni võib õpetaja üles ehitada oma valiku põhjal, tuginedes modern- või jazztantsu erinevatele tehnikatele (Humphrey-Limoni, Grahami, Cunninghami, Simonsoni, Hortoni jt tehnikad) ning vabastustehnika, kontaktimprovisatsiooni vm tantsutehnikatele. Sõltumata valikutest, tuleb tantsuõppes toonitada liikumise üldisi põhimõtteid, nagu keharaskuse, aja-, ruumi- ja jõukasutuse ning konkreetse inimese tajude ja tunnetuse tööd. Keha liikumise juures on oluline joondumise (alignment) mõiste. Tantsutreeningu tulemuslikkus ja tervislikkus (mistahes tehnikas või stiilis) tuleneb olulisel määral sellest, kas inimene õpib treeningprotsessis seisma ja liikuma nii, et tema luustik aitaks kere lihaskonnal töötada võimalikult ökonoomselt, et lihaskond teeks vähem mittevajalikku tööd. Ka kõige keerulisemat ja füüsiliselt raskemat harjutust sooritades peab liikuja jälgima anatoomiliselt korrektse joondumise põhimõtteid (vt joonis 1). Tantsukunstis on emotsionaalse väljenduse kõrval väga oluline liikuja teadlikkus nii oma kehast kui ka selle liikumise põhimõtetest.

 

Kaasaegse tantsu tunni ülesehitus

Kaasaegse tantsu treeningtund algab sissejuhatava, soojendava osaga, kus võib kasutada lokomotoorseid ja liikumise sisemisele tajumisele suunatud harjutusi ning liikumisülesandeid nii püstiasendis kui ka põrandal. Tunni keskmine osa keskendub liikumistehnika õppimisele üksikute harjutuste ja lühikeste liikumisjadade vormis, liikudes lihtsamatelt ülesannetelt raskematele. Tunni viimases osas sooritatakse keerulisemaid koordinatsiooni ja liikumismälu treenivaid harjutusi ja liikumisjadasid. Tunni lõpetavad rahustavad hingamisharjutused, venitused, läbitud materjali puudutavad küsimused ja kommentaarid.

 

Kaasaegse tantsu tunnis jätkub töö põhiliste tantsuelementidega (raskus, ruum, aeg, jõukasutus). Suuremat tähelepanu tuleb pöörata sellele, kuidas need elemendid läbi konkreetsete liikumisideede ja ülesannete isiksuse ja grupi tasandil omavahel seostuvad. Liikumisel pööratakse tähelepanu energia kasutamisele, ajas ja ruumis kulgevale liikumisele, erinevate tasandite kasutamisele ja liikumise artikuleeritusele. Tähelepanu pööratakse ka tööle individuaalsete liikumiskvaliteetide ja fookusega (pilk, vaade; põhimõtted, kuidas seda suunata).

 

Kaasaegse tantsu treeningtunnis on keha liikumise soorituslik aspekt tihedalt seotud loovate aspektidega. Nii individuaalses kui ka grupitöös rakendatakse treeningtunni keskel või lõpus sageli õpilase kujutlusvõimet, suhtlemist, tajusid ja mõtteid ärgitavaid improvisatsiooniülesandeid.

 

Töö lülisambaga

Kehatöö ja liikumise õppimise juures on oluline keha raskuskeskme ja lülisamba töö.

 

Raskuse mõistega tutvuti juba põhikooli tantsutundides, gümnaasiumi astmes tuleb töötada stabiilsuse kontrolliga keha raskuskeskme liikumisel ruumis, eriti keerulise koordinatsiooniga liikumiste sooritamisel. Raskuskeskme tööga paralleelselt tuleb liikumise juures õppida jälgima joondumist. Keha joondumise juures on võtmeküsimuseks lülisamba töö.

 

figuur-joonis1

Joonis 1. Joonisel esitatud külgvaate näidetest on õige esimese figuuri joondumine (pöialiiges, põlved, puusad, õlad, kukal on ühel joonel).

 

Üks levinumaid harjutusi lülisamba töö parandamiseks on selle „rullimine”, mis aitab pöörata tähelepanu kõikide lülide asetusele ja tööle. Mõtteliselt võib lülisamba jaotada kolmeks piirkonnaks, alustades liikumist kuklaosast allapoole:

  • I osa: kuklast abaluude vahele;
  • II osa: abaluude vahelt vöökohani;
  • III osa: vöökohast alla, lülisamba lõppu.

 

Järgmist harjutust sooritades kasutatakse mõttekujundit, et rullimisel liigutakse lülikaupa ja ühe lülisamba osa liikumine ei põhjusta liikumist ega lihaspingeid teistes osades.

  • Seisa sirgelt (järgides joondumise põhimõtteid), jalad puusade laiuselt paralleelasendis, raskus jaotumas võrdselt kogu jalalabale;
  • Raskus langeb läbi jalalabade põrandasse ja kasvab lülisambast pealaeni. See tähendab, et raskus jaotub kehas ühel mõttelisel telgjoonel (jalalabadest pealaeni) ja on kahesuunaline. Sooritaja kujutab ette, et liikumine sellel telgjoonel on suunatud nii üles kui ka alla, see on üheaegselt kerge ja raske, „langeb” ja „kasvab”. Kujutluspildis on liikumine suunatud konkreetsesse kohta kehas (jalatallad ja pealagi) ja sealt edasi kehast välja, ikka samas üles-alla suunas, kaotamata kontakti reaalses kehas toimivate suundade ja raskustunnetusega.
  • Alustades keha kõige kõrgemast punktist pealael, alusta aeglaselt pea langetamist (rullimist) ette. Liikumise juures on oluline, et alustad rullimist ülemistest lülidest ja liigud lülide kaupa aeglaselt allapoole, kusjuures need lülisamba osad, mis liikumises ei osale, jäävad stabiilseks. Mõttelise kujundpildina rullib pea raskus lülisamba ülemised ja kõik järgnevad lülid alla, kuni see on liikumise sooritajale võimalik. Liikumise juures jäävad õlad ja käed vabaks. On oluline jälgida, et puusad jäävad stabiilseks (ei liigu taha) ja hingamine jääb vabaks.
  • Liikumine lõpeb, kui liikuja on saavutanud oma selle hetke maksimaalse liikumisulatuse, järgides joondumise põhimõtteid (pea vajub vabalt alla, tuues kaasa lülisamba, kannad ja puusad säilitavad joondumise vertikaalsuunas ja hingamine jääb liikumise sooritamisel vabaks).
  • Jõudes liikumise lõppfaasi, tunnetad keha joondumist ja lihastööd uues, „pea all” asendis. Hingamine olgu vaba. Ka kael on vaba (nooguta ja raputa pead). Oluline on seejuures mitte „suruda” ja „punnitada”, et tõepoolest leida keha loomulik liikumine, mis järgib joondumist ning raskust vabalt alla liikuvas peas.
  • Tagasirullimine on vastupidine tegevus: algab samuti aeglaselt ja sellise kujundpildi loomisest, kus lülisamba alumised lülid vajuvad raskustundega alla (suundudes mõtteliselt kandade vahele) ja teised lülid sirgestuvad ühekaupa, kuni liikuja on jõudnud algasendisse.

 

Harjutuse sooritamiseks on vajalik pingevaba hingamine ja liikumine, et tunnetada kehaosade raskust ja tajuda kehaasendit erinevatel ruumitasanditel liikumisel. Sirgelt seistes on pea ülemisel tasandil (põrandast eemal), alla rullides on pea alumisel tasandil (põranda lähedal).

 

Harjutust on alguses parem teha ilma rütmilis-muusikalise saateta, et keskenduda joondumise ja raskustunde (vabastustunde) jälgimisele ja liikumise kogemisele. Edaspidi saab sama liikumist arendada, teha aeglaselt ja kiirelt, kombineerida teiste liikumistega, arendada sama liikumispõhimõtet liikumisel paremale ja vasakule küljele jne.

 

Analüüs

Praktilistele tantsutundidele lisanduvad ka teoreetilised tunnid. Oluline on kaasaegse tantsu lavastuste vaatamine, millele järgneb ühine analüüs ja/või kirjalikud tööd. Vastavalt võimalustele võib lisaks teatrikülastustele lavastusi ja projekte vaadata ka videost.

 

Teatrietenduse vaatamisele järgneb alati analüüs: mis stiilid ja tehnikad olid tuttavad; lavastus üldiselt; lavakujundus; valguskujundus; kostüüm-grimm-rekvisiidid; tantsijate tehnika ja näitlejameisterlikkus; helikujundus; lavastuse mõju vaatajale; kokkuvõte.

 

Esinemine

Esinemisjulguse ja -kogemuse arendamiseks soovitame pakkuda õpilastele esinemisvõimalusi koolis ja/või väljaspool kooli.

 

Esinemisvõimalused tundides: pooled õpilased sooritavad liikumisjada ja ülejäänud vaatavad pealt; samal põhimõttel esitatakse improvisatsiooniülesandena valminud soolo- või grupietüüde. Vaatamisele järgneb analüüs klassis.

Riietus

Kaasaegse tantsu tundides on sobilik kanda õhku läbi laskvat ja liikumist võimaldavat mitmekihilist riietust. Jalanõudeks sobivad konkreetsele stiilile vastavalt pehme tallaga mittelibisevad sokid/sussid, põranda tunnetuseks on hea olla ka paljajalu.

 

Soovitav kirjandus

Einasto, H. (2000). Sada aastat moderntantsu. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.

 

Cheney, G. (1989). Basic concepts in modern dance. A creative approach. Princeton Book Company, Publishers, New Jersey.