Andrus Org, Tartu Ülikool, 2010
Kõikvõimalike narratiivide loomine ja jutustamine on eluline tegevus, mille harjutamine kirjandustundides on möödapääsmatu. Narratiivi võib käsitleda vahendina, mille abil inimesed esitavad ja struktureerivad maailma, vahendavad ja produtseerivad teadmisi. Jutustamine on eluliste praktikate mõistmise ning toimetuleku abivahend, suulise väljendusoskuse ja kujutlusvõime arendamise, ent ka mälu treenimise meetod.
Jutustamine on õppemeetod, mis ei paku teadmiste valmispaketti, vaid võimaldab õpilase tunnetel, probleemidel ja küsimustel esile tulla. Nii kujutluslike kui ka reaaleluliste lugude jutustamine kasvatab õpilast vaimselt ja hingeliselt. Lood kirjandusteoste tegelastest pakuvad teist vaatepunkti, vahendavad võõrast kogemust, millest lähtuvalt võib kõrvutada end mõne tegelasega, aga võrrelda ka kirjanduslikku ja päriselu – tunda on vaja mõlemaid, nii kujutluste kui ka reaalset maailma. Paljud narratiivid, sealhulgas muinasjutud annavad inimestele vihjeid argieluks, avavad põhjus-tagajärg-seoseid, näitavad sündmuste kulgemise loogikat. Mis tahes narratiivide mõistmise aluseks on inimese kujutlusvõime, võime mõista kuuldut nii sõnumi kui ka emotsiooni tasandil.
Jutustada võib kuuldu, nähtu, läbielatu, loetu, piltteksti, aga ka sündmuse või etteantud teema põhjal. Loomingulisuse arendamiseks võib lasta õpilastel jutustada ka vabalt välja mõeldud fantaasialugu. Kirjandustundides on jutustamistegevuse aluseks esmajoones loetud ilukirjandustekstid, sealhulgas kodus loetud raamatud. Praktiseeritakse iseseisvalt loetud raamatute tutvustamist klassikaaslastele, seda võib teha näiteks peatükkide kaupa. Jutustamiseks võib õpetaja anda juhised, mis täpsustavad ülesannet, nt vahendada lugemismuljeid, anda hinnanguid, tutvustada teoses käsitletud teemasid ja probleeme, anda ülevaade sündmustikust, tegelastest ja nendevahelistest suhetest, sõnastada põhiidee, jagada lugemissoovitusi. Jutustada võib nii kavapunktide kui ka märksõnade toel. Treenimaks õpilaste kuulamisoskust ja tähelepanelikkust võib rakendada ka aheljutustamise meetodit, kus õpilane jätkab loo jutustamist sealt, kus eelmine jäi pooleli. Jutustamise võib salvestada nii helis kui ka pildis.
Ümberjutustamiseks valmistumisel mõtestab õpilane teksti, kujundab välja oma isikliku suhtumise sellesse, õpib esitama ja kaitsma oma seisukohti. Tähtsamad ümberjutustamise viisid on järgmised: detailne, üldistav, fragmentaarne, kavapunktidele toetuv, vabalt tõlgendav või kommenteeritud ümberjutustus. Ümberjutustamisel võib teha tõlgenduslikke rõhuasetusi või lisandusi, nii võib teksti lisada uusi tegelasi või sündmusi, muuta tegevuse aega või kohta (nt „Kevade” tegelased tänapäeva koolis), jutustada lugu eri vaatepunktidest (nt parve põhjalaskmise lugu Arno, Tõnissoni, köstri või õpetaja Lauri vaatepunktist), samuti võib muuta teksti lõpplahendust. Loo võib ümber jutustada ka nii, nagu õpilane ise oleks peategelane.
Kuuldud või loetud jutu ümberjutustamisel võib hinnata esituse tekstilähedust, selgust, loogilisust, sidusust ja terviklikkust.