Jaak Luhakooder, Viljandi Maagümnaasium, 2010
Jalgpalli populaarsus üha kasvab ja selle õpetamisele tuleks ka koolitunnis rohkem tähelepanu pöörata. Jalgpallimäng koosneb põhiliselt ründamisest e väravate löömisest ning kaitsmisest e endale värava löömise takistamisest. Mängijale vajalikud oskused on: tehnika,intuitsioon e mänguolukordade lugemise oskus, omavaheline suhtlemine mänguväljakul (TIS).
Tehnika hõlmab jalgpallimänguks vajalikke põhioskusi palliga tegutsemisel. Intuitsioon e mängulugemine on vajalik taipamaks, millised tegevused sobivad või ei sobi konkreetsesse mänguolukorda. Suhtlemine tähendab jalgpallis verbaalset ja mitteverbaalset lävimist kaas- ja vastasmängijatega ning siia kuuluvad ka pall, väljak, kohtunikud ja pealtvaatajad. Tehnika õppimist tuleks alustada pallitunnetuse õppimisest. Tehnika on palli kontrollimise vahend ja tehnika paranedes saab õpilane mängust ka positiivsema elamuse.
Pallitunnetusharjutus – kõksimine (žongleerimine)
Pallitunnetus on hea tehnika alus. Alustada tuleks harjutusega, kus õpilane viskab palli käega üles ja proovib jalalaba pealsega õhust lüüa palli üles nii, et saaks palli kätega kinni püüda.
Järgnevalt proovib õpilane pärast palli üleslöömist lasta palli maapõrkesse ja siis uuesti korrata lööki jalaga.
Järgmine tase oleks kõksimine jalalaba pealsega ilma maapõrketa.
Hea tunnetuse saavutamiseks tuleb kõksimist teha kordamööda mõlema jala ja põlvega.
Soovitatav alustada I kooliastmest (koordinatsiooni- ja tasakaaluharjutusena).
Tähelepanu tuleb pöörata järgmistele aspektidele:
– jalalaba peab palli tabamisel olema välja sirutatud ja jäik;
– palli tabamisel tsentrisse tuleb pall lüüa otse ülesse;
– leida sobiv puutetugevus, et pall ei lendaks liiga kõrgele;
– tugijalg peab olema põlvest kergelt kõverdatud;
– jälgida kogu aeg palli;
– käed aitavad hoida tasakaalu;
– olla valmis liikuma ajal, kui pall kogemata jalalt valesti (kõrvale) põrkab;
– soovitav on iga pallipuute järel jalaga korraks maad puudutada, see aitab samuti tasakaalu hoida.
Pallivedamine ehk triblamine
Triblamine on palli valdamisel tähtsaim individuaalne oskus. Hea triblaja on ohtlik igale kaitsele. Paljud pealelöögid väravale valmistatakse ette osava triblamisega. Triblamiseks kasuta nii jalalaba sise- kui ka väliskülge, vaheldumisi mõlemat jalga ja katsu hoida pall enda läheduses, nii et sa suudaksid iga sammuga palli puudutada. Hoia pall kontrolli all ja kui oled triblamisel edusamme teinud, proovi palli ette maha vaadata (umbes 1 m palli ette). Hiljem peaks tõstma ka pead, et näha teisi mängijaid ja enda ümber toimuvat. Triblamise õpetamiseks sobivad markeritega märgistatud alad, radadel triblamine ja triblamismängud. Vastavalt edusammudele võib muuta markerite omavahelist kaugust ja asetust üksteise suhtes.
Soovitatav alustada I kooliastmest (läbi liikumismängude ja teatevõistluste).
Tähelepanu pöörata:
– jalalabapuude peab olema tundlik, et pall ei liiguks kaugemale sinu sammu pikkusest;
– tiheda sammuga liikudes on pall paremini kontrollitav;
– kontrolli palli igal sammul (tee puude);
– kasuta mõlemat jalga ja jalapöia sise- või väliskülge;
– liikuma peab põlvist kergelt kõverdatud jalgadel;
– keha peab olema kergelt ette kallutatud, nii et rindkere jääks palli kohale;
– käed aitavad hoida tasakaalu.
Palli vastuvõtmine – omaksvõtmine – esimene puude – mahavõtmine
Palli vastuvõtmine on üks tähtsamatest (kui mitte kõige tähtsam) oskus, sest kogu edaspidine tegevus sõltub esimesest puutest. Enim kasutatud palli omaksvõtmise viis on jalalaba siseküljega, aga kasutatakse ka tallaga ja jalalaba välisküljega esimest puudet.
Alustada tuleks palli peatamisest tallaga, et lapsed õpiksid hindama palli liikumise kiirust. Tallaga ei saa peatada palli, mis on söödetud tugevalt, sest on oht, et pall läheb talla alt läbi.
Paarisharjutuses üks õpilane veeretab, teine peatab talla keskosaga. Nii tallaga kui ka jalalaba siseküljega peatamisel kasuta tasakaalu hoidmiseks käsi. Tugijalg kergelt põlvest kõverdatud ja sellele toetub kogu keha. Palli puutel lõdvesta jalg ja lase see kergelt tahapoole liikuda.
Soovitatav alustada I kooliastmest (läbi liikumismängude ja teatevõistluste).
Tähelepanu pöörata:
– tugijala ja vastuvõtva jala pöid moodustavad siseküljega vastuvõtmisel täisnurga;
– tugijalg on põlvest kergelt kõverdatud ja sellele toetub kogu keha;
– palli puutel lõdvesta jalg ja lase see kergelt tahapoole liikuda;
– liigu pallile vastu (kui oled teinud edusamme);
– ära võta palli liiga keha alla, see raskendab edasiliikumist ja järgnevat tegevust;
– jälgi liikuvat palli ja pane oma jalg selle liikumise joonele;
– harjuta palli vastuvõtmist nii parema kui ka vasaku jalaga;
– vastuvõtva jala tugijalast ettepoole viimisel põrkab pall jalast õhku ja tekib tasakaalu kaotamise oht.
Suunamuutused – pöörded – petted
Suunamuutused on jalgpallimängus vajalikud tehnikaelemendid, kuna nende abiga on võimalik paremini vabaneda vastasvõistkonna mängija pallivõitmisest. Pöörded on vajalikud vastasmängijast möödumiseks ja liikumissuuna muutmiseks. Petteliigutus on tegevus vastase segadusse viimiseks ja tema ülekavaldamiseks. Suunamuutusel saab kasutada nii jalatalda, jalapöia sisekülge, väliskülge kui ka kanda. Pall tuleb saada kontrolli alla, et võimalikult kiiresti edasi liikuda, enne kui vastane jõuab rünnata. Seega on kasulik õppida ära mitu erinevat suunamuutust, mida vastavalt mänguolukorrale kasutada.
Soovitatav alustada II kooliastmest.
Tähelepanu pöörata:
– kontrolli enne suunamuutust korralikult palli;
– katsu liikuda vastasest eemale, mitte otse tema suunas;
– enne suunamuutust aeglusta triblamist, et pall oleks kindlalt kontrolli all;
– suunamuutuse järel kiirenda triblamist, et vastasest kiiremini eemalduda;
– ära tee suunamuutust suunamuutmise pärast, vaid siis, kui see on vajalik.
Söödud jalalaba siseküljega
Jalgpall on võistkonnamäng, seetõttu on oluline palli söötmine võistkonnakaaslaste vahel. Söödutehnikana kasutatakse jalgpallimängus enim jalalaba sisekülje lööki. Siseküljega lüües saab kõige täpsemini palli kaaslasele suunata. Söötmise õpetamist tuleb alustada seisva palli söötmisega ja alles seejärel proovida sulle vastuliikuva palli ning sinust eemale liikuva palli söötmist. Tugijalg aseta palli kõrvale nii, et pöid „vaatab” söödu suunas. Löögiliigutust alusta tugijalast oluliselt tagantpoolt ja taba palli keskkohta. Tugijala pöid peab olema palli kõrval, palli keskkohast natukene tagapool, kergelt kõverdatud.
Soovitatav alustada I kooliastmest (läbi liikumismängude ja teatevõistluste).
Tähelepanu pöörata:
– löögijala ja tugijala pöid moodustavad siseküljega löögil täisnurga;
– hoojooksu alusta otse söödusuunas liikumisega;
– tugijalg põlvest kergelt kõverdatud ja sellele toetub kogu keha (tasakaal);
– keha on kergelt ettepoole kallutatud – üleval;
– käed aitavad hoida tasakaalu;
– enne söötmist vaata kaaslase poole, et veenduda söödu suuna õigsuses;
– pärast palli tabamist ära aseta löögijalga kohe maha, vaid saada seda löögi suunas.
Löögid jalapealse siseküljega (väravalöök, kaarpall, pikk sööt)
Oluline on õppida lööma palli ka väljakul kaugemal olevatele kaaslastele ja sooritada lööke väravale. Selleks kasutataksegi jalapealse sisekülje lööke. Alusta tehnika õpetamist seisva palli löömisega ja oskuse paranedes hoojooksult. Aseta tugijalg palli keskkohast natuke tahapoole ning tee löögijalaga hooliigutus, nii et kand puudutab peaaegu istmikku. Suuna varbad alla pisut väljapoole ja hoia löögi sooritamise hetkel pöid jäik ning löö palli keskele. Keharaskus on kantud tugijalale ning keha kallutatud kergelt ettepoole. Jalg liigub palli liikumise suunas edasi. Jälgi, et järellöögi ajal oleks pöid endiselt sirutatud. Hoojooksuga sooritusel liigu löögisuuna suhtes kaarega.
Soovitatav alustada II kooliastmest.
Tähelepanu pöörata:
– veidi kõverdatud tugijalg jääb pallist pisut tahapoole kõrvale;
– tugijala pöid on peaaegu löögi suunas;
– löögi ajal vaata palli;
– tugijalapoolne käsi on eespool ja löögijala käsi on tagapool;
– ära aseta löögijalga pärast lööki kohe maha, vaid saada seda löögi suunas;
– kui pallile tahetakse anda kõrgem lennutrajektoor, peab keret pisut taha kallutama ja tabama palli keskkohast allapoole.
Löögid peaga
Peamängutehnika on jalgpalli õppimisel olulise tähtsusega, eriti puudutab see ründe- ja kaitsemängijaid. Mängus lüüakse peaga palli harva paigalt, tavaliselt peab mängija sooritama pealöögi liikumiselt ja tihti ka üleshüppelt. Üleshüppeid proovige sooritada nii ühelt kui ka kahelt jalalt. Alustada võiks pealöökidega, kus õpilane hoiab ise kahe käega palli näo ees ja lööb selle siis peaga kaaslasele. Üks paariline viskab teisele õpilasele palli ja teine lööb palli paarilisele paigalt tagasi, jälgides, et üks jalg oleks teisest eespool ja käed aitaksid hoida tasakaalu. Pealöögi õpetamisel kasuta algul kergemaid ja pehmemaid palle (švammipall, võrkpall).
Soovitatav alustada II kooliastmest.
Tähelepanu pöörata:
– palli pihta lüüakse enamasti otsmikuga;
– silmad peavad löögi ajal olema avatud ja jälgima palli lendu;
– palli peab tabama keskmesse või isegi sellest veidi kõrgemale;
– enne lööki on kere kallutatud taha, seljalihased on pingul;
– löögihetkel liigub keha ettepoole (käed teeksid nagu sõudmisliigutust) ja kaelalihased viivad hetk enne palli tabamist pea ettepoole (annab löögile tugevuse).
Palli katmine
Kui sul ei ole parasjagu kellelegi sööta, pead palli hoolikalt vastase eest kaitsma. Palli katmine on mängija individuaalne tehnika. Palli katmine tagab eduka rünnaku jätkumise, loob eeldused värava löömiseks ja annab aega kaaslastel sulle appi jõuda.
Soovitatav alustada II kooliastmest.
Tähelepanu pöörata:
– astu vastase ja palli vahele (kontrolli palli vastasest kaugema jalaga);
– kalluta keha kergelt palli kohale;
– vastasest möödumiseks kiirenda liikumist;
– kasuta nii jalalaba talda, sise- ja väliskülge kui vahel ka kanda.
Küljesissevise ehk audisissevise
Kui pall läheb üle väljaku küljejoone, tuleb see mängu tagasi tuua audisisseviskega. Sisseviske peaks sooritama pallile lähim mängija. Pall visatakse sisse kahe käega üle pea. Hoia palli harali sõrmedega. Hoojooksu ajal hoia palli pea taga, enne viske sooritamist vii pall võimalikult taha ning soorita sissevise.
Soovitatav alustada II kooliastmest.
Tähelepanu pöörata:
– vii keharaskus tugijalale ja viibuta end palli visates ettepoole;
– kasuta sisseviskele jõu andmiseks kogu keha;
– pikk viskeliigutus aitab pallil soovitud sihtmärgini jõuda;
– hoia mõlemad jalad maas.
Soovituslik kirjandus
Harvey, G., Dungworth, R., Miller, J. , Glifford, G. (2001). Jalgpalliõpik. Tallinn: Koge.
Boanas, K. (1998). Lõbusaid jalgpallimänge 5-7- aastastele ja 7-9- aastastele“. Green Star Media. Tallinn: Eesti Jalgpalli Liit.
Degel, E.-G., Rogalski, N. (1984). Jalgpalliaabits. Tallinn: Eesti Raamat.
Lineker, G.(2002). Jalgpalli proff annab nõu. Tallinn: Koolibri
DVD
Kirs, U. (2007). Jalgpall koolitunnis. Haapsalu Rahvusvaheline suvekursus.
Luhakooder, J., Ratt, J. (2007). Jalgpall koolitunnis“. Haapsalu Rahvusvaheline Suvekursus
Ratt, J. (2010). Jalgpalli liikumis- ja baasmängud. Jõulumäe suvekursus.
VHS
Kirs, U. (2003). Jalgpall Koolitunnis. Vinni Rahvusvaheline suvekursus.
Martin Reimi Jalgpallikool 1. osa (2002). Söödutehnika, löögitehnika, pallipeatamine.
Martin Reimi Jalgpallikool 2. osa
Veebilehed
[http:// betterfootballcoaching.co.uk http:// betterfootballcoaching.co.uk]
http://treener.eok.ee/oppematerjal_vaata.php?id=165
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9118-0-6