Merle Haruoja – Inimõiguste Instituudi juhatuse liige
Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul sätestab, et Eesti Vabariik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, st riik on loodud inimese jaoks. Inimene ning tema õigused ja vabadused on tunnistatud kõrgemaks väärtuseks, seega kehtib õigusriigi põhimõte.
Riik saab olla demokraatlik, kui ta järgib inimõigusi, mis tagavad inimeste vabaduse ja aktiivse osalemise ühiskonnaelus. Demokraatlik on riik, kus inimesed on vabad ja võrdõiguslikud ning kus nende õigusi kaitseb seadus.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Põhiseaduse § 4 sätestab, et Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ning kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. See põhimõte on demokraatia ning õigusriigi lahutamatu osa, sest seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on riigi funktsioonid.
Diktatuur kehtib riigis, kus majanduslikult valitseva klassi piiramatule võimule toetub poliitiline võim.
Lapsele inimõiguste õpetamise sisuks on tema isiksuse arendamine ja põhjalik ettevalmistus iseseisvaks eluks ühiskonnas. Et õpetamine oleks süsteemne, tuleb lähtuda nii rahvusvahelistest lepingutest, millega Eesti on ühinenud, kui ka riigisisestest õigusaktidest, millega sätestatakse lapse õigus osaleda ühiskonna elus vastavalt tema eale.
Lapse õiguste konventsioonis, mille ÜRO peaassamblee võttis vastu 20. novembril 1989. aastal ning mis jõustus Eestis 20. novembril 1991. aastal (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=24016), on hariduse sisu sätestatud nõnda.
„Artikkel 28
1. Osalisriigid tunnustavad lapse õigust haridusele. Pidades silmas selle õiguse järjekindlat elluviimist ja lähtudes võrdsete võimaluste printsiibist, nemad omalt poolt:
a) teevad alghariduse kõigile kohustuslikuks ja tasuta kättesaadavaks;
b) soodustavad keskhariduse eri vormide arendamist, kaasa arvatud üld- ja kutseharidus, tehes need igale lapsele kättesaadavaks, ning rakendavad selliseid abinõusid nagu tasuta hariduse juurutamine ja vajaduse korral rahalise abi andmine;
c) teevad kõrghariduse kõikide vastavate vahenditega kättesaadavaks kõigile vastavalt nende võimetele;
d) teevad hariduse ja erialase ettevalmistamise informatsiooni ja juhendmaterjalid kättesaadavaks kõigile lastele;
e) rakendavad meetmeid, mis tagaksid korrapärase koolikohustuse täitmise ja väljalangevuse vähendamise.
2. Osalisriigid rakendavad kõiki vajalikke abinõusid, et distsipliin koolis vastaks lapse inimväärikusele ja oleks kooskõlas käesoleva konventsiooniga.
3. Osalisriigid arendavad rahvusvahelist koostööd haridusküsimustes ja aitavad sellele kaasa, pidades eelkõige silmas harimatuse ja kirjaoskamatuse likvideerimist kogu maailmas, ning hõlbustavad juurdepääsu teaduslikele ja tehnilistele teadmistele ning tänapäeva õpetamismeetoditele. Sellega seoses tuleb eriti arvestada arengumaade vajadusi.
Artikkel 29
1. Osalisriigid on jõudnud kokkuleppele, et lapse haridus on suunatud:
a) lapse isiksuse, vaimuannete, vaimsete ja kehaliste võimete potentsiaali võimalikult täiuslikuks arendamisele;
b) inimõiguste ja põhivabaduste ning ÜRO põhikirjas talletatud põhimõtete vastu lugupidamise kujundamisele;
c) austuse kasvatamisele lapse vanemate, tema oma kultuuriidentiteedi, keele ja väärtuste, tema elukohamaa rahvuslike väärtuste, tema sünnimaa vastu ja teiste, tema omast erinevate kultuuride vastu;
d) lapse ettevalmistamisele vastutusvõimeliseks eluks vabas ühiskonnas mõistmise, rahu, sallivuse, sugudevahelise võrdsuse, kõikide rahvaste vahelise sõpruse, etniliste, rahvuslike ja usuliste rühmituste ja põliselanike rühmituste vahelise sõpruse vaimus;
e) looduskeskkonna vastu lugupidamise kasvatamisele.
2. Ükski käesoleva artikli ega 28. artikli lõige ei ole tõlgendatav sekkumisena isiksuse vabadusse ja nende organite tegevusse, kes loovad ja juhivad haridusasutusi ning kes järgivad alati selle artikli 1. lõikes esitatud printsiipide täitmist ning jälgivad, et niisugustes haridusasutustes antud haridus vastaks riigis kehtestatud miinimumtasemele.“
Sageli kasutakse inimõiguste termini kõrval põhiõiguste terminit, mis ongi oma sisult inimõigused. Põhiõiguste termin on enamasti levinud Euroopa õigusruumis, nii Euroopa Nõukogus kui ka Euroopa Liidus. Eesti Vabariigi põhiseaduse II peatükk sätestab põhiõigused, vabadused ja kohustused.
ÜRO määratleb oma 1987. aasta väljaandes inimõigusi kui inimese sünnipäraseid õigusi, mis võimaldavad tal täielikult arendada ja kasutada oma võimeid, elada südametunnistuse järgi ning rahuldada oma hingelisi ja muid vajadusi. Inimõigused on ülemaailmsed ning kehtivad eranditult kõigi inimeste kohta, neid õigusi peab austama igal ajal ning poliitilisest süsteemist olenemata. Iga üksikisiku või isikute rühma õigusi tohib piirata ainult juhul, kui nad ähvardavad piirata teiste sarnaseid ja samaväärseid õigusi.
Inimesel on kohustus austada teiste isikute ja isikurühmade inimõigusi. Inimõigused reguleerivad inimese ja riigi omavahelisi suhteid.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 19 sätestab, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
ELi põhiõiguste harta preambuli lõige 6 sätestab, et harta õigustega kaasnevad vastutus ning kohustused teiste inimeste, inimühiskonna ja tulevaste põlvkondade ees. Kuigi inimõigused sisalduvad paljudes rahvusvahelise õiguse normides, käsitatakse neid tervikuna ning koos kohustustega.
Inimõiguste ülemaailmne väärtustamine iga päev on kõigi riikide ja rahvaste ülesanne. Inimõiguste ülddeklaratsiooni preambul sätestab, et ühinenud rahvaste perre kuuluvad rahvad on põhikirjas kinnitanud oma usku inimese põhiõigustesse, inimisiksuse väärikusesse ja väärtusesse ning meeste ja naiste võrdõiguslikkusesse ning on otsustanud kaasa aidata sotsiaalsele progressile ja elutingimuste parandamisele suurema vabaduse juures.
Euroopa Liit pole enam ainult majandusühendus, vaid ta järgib ka inimõigusi. Liidu liikmesriigid tagavad ELi õigusaktide elluviimise oma õigusruumis. Eestis tagatakse ELi õigusaktide elluviimine siseriikliku õiguse kaudu, mis on ELi õigusega kooskõlas.
Lissaboni lepingu (Euroopa Liidu lepingu konsolideeritud versiooni) artikkel 2 sätestab, et liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 sätestab, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Rahvusvahelised lepingud ja õigusnormid tõlgitakse eesti keelde ning avaldatakse Riigi Teatajas. Kahjuks on olnud olukordi, kus neid lepinguid ja õigusnorme ei tõlgitud eesti keelde samal ajal nende jõustumisega Eestis, seega jäi aluseks lepingu originaalkeeles vastuvõetud tekst. On lepinguid ja õigusnorme, mille eestikeelses tõlkes võib olla erinevusi või ebatäpsusi. Seega tuleb kahtluste korral, kas eestikeelne tekst vastab täpselt originaalkeelsele tekstile, neid kõrvutada ning vajaduse korral viidata originaaltekstile.
Inimõigusi õpetades tuleb lähtuda inimõiguste kataloogist, et anda õpilastele ülevaade õiguste arengust ja kohaldatavusest erinevates eluvaldkondades. Soovitatav õppevahend on „Inimõiguste õppevara”, mis on kättesaadav internetis koos asjakohaste viidete ja linkidega (http://www.eihr.ee/texts/oppevara.pdf). Õpetades on vaja jälgida arengut nii siseriiklikus kui ka rahvusvahelises õigusruumis.
Inimõiguste õpetamisel tuleb kasuks alljärgnev kataloog, mis pole ammendav, sest inimõigusalased arengud maailmas täiendavad seda.
Inim- ja poliitilised õigused (civil and political rights)
– õigus elule
– õigus kaitstusele piinamise või jõhkra, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse eest
– orjuse ja sunniviisilise töötamise keelamine
– õiguslikud õigused, õigus isikuvabadusele ja turvalisusele
– õigus kaitstusele, rassilise, rahvusliku, soolise, usulise jm diskrimineerimise eest
– õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele
– õigus sõnavabadusele, kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadusele
– õigus elukoha valikule ja liikumisvabadusele
– õigus perioodilistele, vabadele ja ausatele valimistele üldistel ning võrdsel alusel
– õigus abielluda ja luua perekond
– õigus enesemääramisele
– õigus kodakondsusele ja rahvusele
– vähemuste õigus kaitsele (sh. õigus oma keele kasutamiseks)
Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused
– õigus toidule
– õigus tööle, puhkusele ja vabale ajale
– õigus liituda ametiühingutega
– õigus sotsiaalhoolekandele
– õigus tervisele ja inimväärsele, tervist ja heaolu tagavale elatustasemele
– õigus perekonna kaitstusele
– õigus haridusele ja osalemisele ühiskonna kultuurielus
– õigus vara omamisele ja kaitsele selle meelevaldse võõrandamise eest
Inimõiguste kaitse teemad
– inimõiguste kaitse sõjalistes konfliktides
– lapse õigused
– naiste õigused /võrdõiguslikkus
– pagulaste/põgenike, välismaalaste ja võõrtöötajate õigused
– vangide ja kinnipeetavate õigused
– puuetega inimeste õigused
– psühhiaatria ja inimõigused
– õigus arengule
– õigus rahule
– õigus puhtale ja hävimise eest kaitstud keskkonnale
– õigus heale haldusele
Inimõiguste kaitsest ja riikide poolt tarvitusele võetud abinõudest koostavad riigid aruandeid rahvusvaheliste kohustuste täitmisest, mis on endale võtnud riigid nii ÜROs, Euroopa Nõukogus kui ka Euroopa Liidus. Kõige laiema aruandluse oma inimõigusalaste kohustuste täitmisest esitavad riigid ÜRO Inimõiguste Nõukogule (inglise keeles Human Rights Council), mis loodi 2006. aastal. Lisateavet ÜRO inimõigusalase tegevuse kohta vahendab ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Amet (http://www.ohchr.org/EN/Pages/WelcomePage.aspx)
Riigid teevad aruanded oma riikides kättesaadavaks. Eestis saab selle teabe Välisministeeriumist ja teistest ministeeriumidest vastavalt oma haldusala aruandele.
Eakohaseid õppematerjale on publitseerinud nii Euroopa Nõukogu, Euroopa Liit kui ka ÜRO. Neid saab kasutada lisaallikatena. Pidagem meeles, et kui õppematerjal on vananenud, siis tuleb seda täiendada.
Põhikooli valdkonnaraamat SOTSIAALAINED 2010