Inimese elukulg ja põlvkondadevaheline sidusus

Taimi Tulva

Lähteks
Inimese elu oma erinevates etappides on saanud mitmete teaduste uurimisobjektiks. Elu kulgu uurivad ja mõtestavad psühholoogid, sotsioloogid, demograafid, haridus- ja terviseteadlased. On teada, et inimese elu tuleb vaadelda tervikuna alates sünnimomendist kuni surmani; elukulgu määravad nii geneetilised kui keskkondlikud ja sotsiaal-kultuurilised tegurid, aga ka inimese enda võimekus olla otsustaja.
Antud teema käsitlemisel eristub kolm omavahel seotud lähenemist: arengupsühholoogiline, sotsioloogiline ja sotsiaal-konstruktivistlik.
Arengupühholoogias domineerib elukaare (life-span, die Lebensspanne) mõiste, mis hõlmab inimese arengu kõiki aspekte. Nii võib üldjoontes jaotada inimese arengu kolmeks: bioloogiline, kognitiivne ja psühhosotsiaalne areng (Baltes et al., 1980).

Bioloogiline areng hõlmab keha arengut, selle füsioloogilisi protsesse ja muutusi;
kognitiivne areng kätkeb endas psühholoogiliste protsesside arengut, sealhulgas mõttetegevuse, arutlemise ja probleemide lahendamise ning loogika, fantaasia ja loovusega seonduvat;
psühhosotsiaalne areng on seotud isiksuse ja tema minapildi kujunemisega ning sotsialiseerumisega, mil omandatakse sotsiaalne kompetentsus (suhtlemisoskused, iseseisvus ja analüüsivõime).

Sotsioloogid ja sotsiaalpsühholoogid kasutavad eluprotsesside kirjeldamisel elukulu mõistet (life course, der Lebenslauf). Elukulu (elutee, eluloo, elukäigu) terminiga tähistatakse tegevuste jada ning sündmusi inimese elus (sündimine, õppimine, töö, abiellumine, lahutamine, laste sünd, pensionile siirdumine jne). Elukulg on seega individuaalse elu rakendamine sotsiaalsetesse struktuuridesse, sealhulgas ka sotsiaalsete rollide omandamine.
Austraalia teadlane G.J. Elder ja kolleegid (2003) defineerivad elukulgu kui nähtust, mis ühendab inimese arengut ja sotsiaalset eluteed elu jooksul toimuvate muutuste kaudu. Elukulu kirjeldamisel lähtutakse viiest peamisest printsiibist: elukaar kui valik erinevate võimaluste vahel, mis loob arengu terviku; enesemääratlemine kaugemas ja lähemas perspektiivis, aga ka võimekus planeerida oma tulevikku; aja ja koha mõju eluteele; praeguse aja seos inimese antud eluetapiga, (näiteks lapsepõlv internetiajastul); erinevate eluteede vastastikune seotus, mis peegeldub peresuhetes kogu elu jooksul (vt. Kok 2007).
Mõnikord käsitletakse elukaare ja elukulu mõistet sünonüümidena, viies omavahel kokku elukaare psühholoogilise, vanusest lähtuva ning elukulu kui mitmemõõtmelise protsessi käsitlused. Viimastel kümnenditel on hakatud siiski rohkem kasutama elukulu mõistet võrreldes elukaarega.
Inimese kasvamine ja küpsemine leiab aset konkreetses sootsiumis ja kultuurikontekstis ning elu kulgemise mõtestamisel võetakse aluseks sotsiaal-konstruktivistlik vaatenurk (Powell 2011). Rõhuasetus ei ole niivõrd bioloogilistel või kognitiivsetel muutustel, vaid sellel, milliseid tõlgendusi ja tähendusi neile omistatakse. Oluliseks saavad personaalse tähenduse otsing ja selle leidmine oma elus ning identiteedi kujunemisprotsess. Iga inimese elulugu on ainukordne, nagu on kordumatud ka eaga mõõdetavad elu perioodid: lapsepõlv, noorus, täisiga ja vanadus.

Aastaringid meis enestes
Inimese elu ja arengut on aegade jooksul uurinud paljud psühholoogid (Sigmund Freud, Carl Gustav Jung, Alfred Adler, Charlotte Bühler, Erik H. Erikson, Paul Baltes, Daniel Levinson jpt), kelle teooriatest leiame nii erisusi kui sarnasusi. Nendes uurimustes tuginetakse elu tervikkäsitluse filosoofiale, mille põhiideed on järgmised:

inimese areng on elukestev protsess;
iga inimese elu moodustab ainulaadse individuaalse terviku;
suurte individuaalsetele erisustele ja inimese unikaalsuse kõrval leitakse inimese arengus üldisi seaduspärasusi;
elu eri etappide arengusündmusi saab sügavamalt mõista põlvkondadevahelise sidususe kontekstis;
iga perioodi kulgu iseloomustab teatud stabiilsus, tõusud ja mõõnad.

Tuginedes Dunderfeldti (1991) ja Levinsoni (1978) käsitlustele, mida on täiendatud Koskineni (1994) teooriaga, esitatakse alljärgnevalt inimelu etappe iseloomustav tinglik jaotus. Neid etappe saab vanuseliselt reastada järgmiselt: lapsepõlv ja noorus (0-22), varane täisiga (23-40), keskiga (41-60), hiline täisiga (61-75), vanadus (76-90) ja pikaealisus ( 91+).
Igal vanuseperioodil on omad arenguülesanded, probleemid ja kriisid (Havighurst 1971). Viimaste esinemist ei saa seostada ainult soo, perekondliku seisu ega majandusliku heaoluga, sest eluea kestel võivad mitmed sündmused inimese elukäiku mõjutada (pere loomine, töö- ja elukoha vahetus, uue pere/suhte tekkimine jne). Kriiside lahendamisest oleneb eluperioodide ja terve elutee õnnestumine või ebaõnnestumine.
Peter Laslett (1987) vaatleb inimese elukulgu nelja perioodina, mida ta rangelt vanusega ei eralda. Neist esimene iga haarab enda alla lapsepõlve ja nooruse ning see on lapsepõlveperest sõltuvuse ja sotsialiseerumise, aga ka iseseisvuse kujunemise aeg. Kuigi „elamise kunsti“ õpitakse kogu elu, kujunevad käitumis- ja toimetulekumustrid suures osas lapsepõlveaastatel. Nooruses omandatakse eriala, luuakse sõprussuhteid, alustatakse pere-elu, seatakse sihte edaspidiseks. Teine iga kujutab endast küpsuse, sõltumatuse, töötamise ning perega seotud vastutuse etappi. Leiab aset vanematekodust lahkumine, lähisuhete ja perekonna loomine, laste sünd, oma karjääri loomine või isiklike saavutuste taotlemine. Kolmas iga (young old) on käes peale pensionile jäämist. Pensioniiga Eestis tõuseb, liigutakse meeste ja naiste pensioniea võrdsustamise suunas. Nii on praegu (aastal 2011) naiste vanaduspensioni iga 61,5 ja meestel 63 aastat. Pensionieas on vananemise normaalse kulgemise puhul võimalik teha uusi valikuid: osaleda harrastustegevuses, õppida, tegeleda lapselastega jne. Eaka sünonüümina kasutatakse ka seeniori mõistet, mida eriti soovitas president Lennart Meri. Selle eluetapi iseloomustamiseks on tekkimas uus positiivne tõlgendus: nii räägitakse õnnestunud, edukast ja väärikast vananemisest, millele on tunnuslik küpse vananemiskultuuri omaksvõtt (Rowe, Kahn 1998). Seda iseloomustab eaka enesemääramisõiguse, individuaalsuse ning väärikuse austamine ühiskonnas, kus on loodud võrdsed võimalused igale eale.
Mitmed kriitikud on arvanud, et kolmas iga tundub ilusa väljamõeldisena. Ometi võib see periood kesta kauemgi kui paarkümmend aastat ja võimaldada ennast teostada, osaledes reipalt ühiskonna- ja tööelus ning omades seeläbi positiivseid vananemiskogemusi. Kehaliste ja vaimsete võimete kahanemisega tuleb arvestada, ent seda kompenseerib kogemustepagas, mida noorematele põlvedele edasi antakse.

Neljas iga (old old) on vanaduse ja uuesti kujunenud sõltuvuse aeg enne elu lõppemist. Seega on tegemist traditsioonilise vanadusega, millega kaasnevad organismi eakohased muutused ja haigused, mil inimene vajab osalist või täielikku kõrvalabi.
Elanikkonna vananemine hägustab põlvkondade piire, sest samaaegselt võib elada neli kuni viis põlvkonda: vanemad ja lapsed, vanavanemad ja lapselapsed, isegi lapselapselapsed.

Põlvkondade vahel valitsevad kordumatud suhted
Postmodernne psühholoogia püüab mõtestada nüüdisaegse inimese elukulgu, mis on täis ebamäärasust ja etteennustamatust (vt ka Kolga 2007). Üha raskem on leida elukulu üldisi seaduspärasusi.
Inimese elukulgu on hakatud uurima lugude ehk narratiivide toel (Family Stories … 2004). Narratiivid aitavad mõtestada individuaalset elukulgu muutlikus maailmas. Elulood peegeldavad rahva ajalugu ning näitavad eluviisi ja elukvaliteedi muutumist sugupõlvede jooksul, aga ka suhtumise muutumist õpingutesse, töösse, perekonda.
Põlvkonna mõiste, mis näib olevat piiritletud teatud aastate arvuga, on teisenenud aja jooksul. Nii võidakse põlvkonna iseloomustamisel tugineda elatud aastatele (põlvkond võib kesta 20-30 aastat), aga ka ajaloolistele sündmustele (külma sõja põlvkond), räägitakse baby boomer’ite põlvkonnast (pärast sõda sündinud inimeste põlvkond), Eestis ka laulva revolutsiooni ja emapalga põlvkond), nn võileivapõlvkonnast, millest tuleb edaspidi juttu, ka i-podi põlvkonnast, X-põlvkonnast (nn kadunud põlvkond) jne. Üks sõna võib tähistada eri arusaamu ja lähenemisi.

Noored saavad küsitleda oma vanavanemaid, pöörates tähelepanu nende elu olulistele sündmustele ja pöördepunktidele, elutingimustele eri aegadel, lapsepõlve mõjudele, peresuhetele, ameti õppimisele, tööle, harrastustele, põlvkondadevahelistele suhetele ja argielule. Siitkaudu jõutakse sugupuude koostamise juurde. Oluline on välja tuua subjektiivseid arvamusi ja kogemusi (näit rahulolu eluga, suhe oma tervisesse jne). Nõnda võidakse elulugude jutustamise kaudu saada vahetu kogemus lähedasest inimesest kui väärtusest tema elu mõistmise ja mõtestamise vahendusel.
Mineviku meenutamine võimaldab mõista elu järjepidevust. Samal ajal tugevneb tunne enda kuulumisest teatud põlvkonda, mida saab määratleda jagatud mälestuste ning ühise ajaloo kaudu. Eaka elulugu annab noortele väärtuslikke teadmisi, aitab hinnata inimese eluga toimetulekut, tundma õppida neid strateegiaid, mida toimetulekuks on kasutatud. Elulugusid analüüsides püütagu tabada ühtaegu nii isiksuslikku kui ka seda kultuuri, mida küsitletud inimene esindab. Näib, et elukäigu analüüs on üks viisidest otsida omaenese identiteeti maailmas, mis on pidevas muutumises.

Peretüüpide mitmekesisusest elukulu kontekstis
Perekond kui institutsioon muutub kooskõlas ühiskonna muutustega, mida iseloomustab voolavus (Baumann 2006). Pere on see mikrokeskkond, kus kujuneb välja lapse isiksus ja tema käitumismustrid ning leiab aset perekondlike rollide omaksvõtt. Mõistagi pole tänapäeval pere enam ainus lapse sotsiaalsust ja sotsiaalseid oskusi kujundav institutsioon. Sotsialiseerijateks on ka lasteaed, kool, huvialaringid, nn superstaarid, iidolid, meedia jt.
Sotsioloogias eristatakse järgmisi perekonna tüüpe (Hess, Markson, Stein 2000): üksinda elamine; veel mitte abiellunud inimesed, abielu, abielu lahutanud inimesed; lesed; vabaabielu; lastetu abielu; ühe vanemaga majapidamine e. üksikvanema pere; alaealine üksikvanem; perekond, kus mõlemad kaasad käivad tööl; topeltkarjääriga perekond, s.t mõlemad kaasad teevad tööalast karjääri; külastusabielu; homoseksuaalne perekond. Siia võib lisada veel puudega lapse pere, mis muudab pere elukorraldust ning ühele pereliikmele, tavaliselt emale, langeb erivajadusega lapse eest hoolitsemise koormus. Erivajadusega lapse sünni korral on alates lapse sündimisest olulisel kohal pere, tervishoiu ja sotsiaalhoolekande omavaheline koostöö. Tähtsusetu pole siinkohal lisada sedagi, et erivajadusega on ka andekas, loov laps, kes väärib enamat tähelepanu kui talle seni on omistatud.
Traditsiooniline peremudel (abikaasad ja nende lapsed, vanavanemad) pole veel oma aega ära elanud. Küll aga on tekkinud juurde uusi perevorme, mida pole niisama lihtne nende headuse ega toimivuse alusel reastada. Näib, et mõningaid uutest perevormidest saab ka sünonüümidena kasutada. Uus aeg soosib variatiivsuse teket ja pidevat oludega kohanemist.
Tekkinud on uuspered, millega seoses saame rääkida uusvanemlusest. See tähendab, et kui lastega pere lõheneb ja luuakse uus suhe, tekivad ka lastele uued pered: vanemad ja vanavanemad. Ja nii võib juhtuda korduvalt. Uuspere koosneb endistest ja praegustest pereliikmetest.
Uudse peretüübiks on kujunenud kärgpere, kus kasvavad korraga eri vanemate lapsed, kelle vahel puudub sugulusside. Säärases peres tegutsevad endised ja praegused pereliikmed ning nende uued elukaaslased. See on pere, kus kasvavad „sinu“, „minu“ ja „meie“ lapsed.
Sellest tulenevalt on vaja rohkem tähelepanu pöörata koostöövanemlusele, st lahku läinud vanemate suutlikkusele laste nimel koostööd teha. Lahutus on alati kriis ja koostöövanemlust saavutada pole kerge: tarvilik on osapoolte kompromissivalmidus ja lapsekeskne lähenemine. Tuleb säilitada mõlema vanema koht lapse elus ning võimalus osaleda lapse arendamises, tema kasvamise saatmisel ning ka kulude kandmises. Koostöövanemlusega seotud suhete reguleerimine pole Eestis veel seaduslikustatud. Samas toimib see hästi näiteks Põhjamaades. Meil lepivad lahku läinud vanemad kõigepealt ise kokku, kuidas toimub laste kasvatamine ja hooldamine. Kui vanemad omavahel kokkuleppele ei jõua, siis püüab lastekaitse neid lepitada, pakkudes toetavaid teenuseid (pereteraapia), ning vanemad teevad lastekaitsetöötaja juures kirjaliku kokkuleppe, kuidas lapsi edasi kasvatatakse ja kuidas kohtub lastega perest eemale jäänud vanem. Küsitakse ka lapse arvamust antud küsimuses ning lapse heaolu seatakse esikohale.
Lahkumineku sügavaid põhjusi siinkohal ei analüüsita, kuid neid võiks otsida meie individualismil ja konkurentsil põhinevast ühiskonnast, kus inimeste vaimne tervis ja koormustaluvus on nõrgenenud ja kriitilise piiri peal (Beck, Beck-Gernsheim 2002). Statistiliste andmete analüüs näitab veenvalt, et igal aastal lahutatakse ligi pooled abielud ja ca 60% lastest sünnib vabast kooselust. Vabaabielu nimetatakse lääneriikides avatud abieluks (open marriage), mis võib antud suhteid kirjeldada adekvaatsemalt kui vabaabielu mõiste. Noorte kindlus abielu suhtes on kahanenud, vahel napib teadmisi ja oskusi, kuidas olla lapsevanem. Väga suuresti on lahkuminek seotud inimese iseloomu ja arusaamadega, aga esmajoones oskamatusega koos elada, teise inimesega arvestada. Kui enam ei osata või soovita kooselu jätkata, tekivad vastuolud ja erimeelsused, valitakse uus partner ning elatakse edasi. See on osa voolavast ja pidevalt muutuvast tänapäevasest maailmast. Näib, et ei suudeta kõike lõpuni läbi mõelda, asju koos arutada ega andestada. Läbirääkimiste edukat läbiviimist ja probleemide lahendamist on vaja õppida, see ei tule iseenese tarkusest. Kindlasti ei ole tegemist eestlastele ainuomase murega. Siinkohal on perekonnaõpetuse tunnil kindlasti oma roll, andmaks selleteemalisi teadmisi ja õpetamaks sotsiaalseid oskusi.
Perekonna põhifunktsiooniks on ennekõike lapse/laste kasvatamine ja sellega seotud vastutuse jagamine. Ühiskonna ülesandeks on aga aidata peret eluga toimetulekul, seda nii materiaalselt kui ka toetavate teenuste pakkumisega. Kuna Eesti elanikkond vananeb ja perekond muutub väiksemaks ning ebastabiilsemaks, siis tõuseb olulisele kohale põlvkondadevaheline solidaarsus.
Eestis (eriti maakohtades) olid minevikus laialt levinud mitme põlvkonna pered, kus ühise katuse all elasid vanavanemad, lapsevanemad, lapsed ja lapselapsed. Vanas peremudelis olid lapsed ja vanemad tihedas kontaktis, elati koos ning teadmisi vahetati koostegutsemise ja eeskuju kaudu. Väärtushinnanguid ja peretraditsioone kanti edasi vaikteadmiste toel, neist otsesõnu rääkimata. Nõnda omandati toimiv suhtlemiskultuur ja suhtlusnõtketel inimestel on alati hõlpsam keerulistes oludes lahendusi leida. Säärased teadmised annavad suhetele vaimsuse, sära ja sümpaatsuse. Nüüdseks on see suures osas asendunud tuumikperedega, kus koos elavad lapsed ja vanemad, aga vanem põlvkond elab sageli noorematest lahus (Narusk, Hansson 1999). Siiski on just lapsed põlvkondi siduvaks lüliks.
Sotsiaalteadlased D. Collins, C. Jordan ja H. Coleman (2009, 224) on välja toonud perekonna arengu kaheksa etappi.

Kooselusidemete loomine: abielu, vabaabielu, muu kooselu vorm. Paariks saamine ja eraldumine vanematekodust, suhetele pühendumine, rollide ja reeglite kujunemine, kompromisside ja reeglite kehtestamine.
Pere väikese lapsega: perekolmnurga tekkimine, esimese lapse sünd, sideme loomine lapsega ja tema lõimumine perekonnaga, läbirääkimised töö, karjääri ja kodutööde ühitamiseks.
Pere kooliealise lapsega/ lastega: laste suurem iseseisvumine, pere piiride avanemine uutele inimestele ja suhetele, rollide muutumine ja aktsepteerimine.
Pere teismelisega: tegelemine teismelise nõudmistega, piiride katsetamine, suurema iseseisvuse vajadus, kohanemine uute olukordadega, isiklik autonoomia, reeglite ja piiride muutumine, eri rollide omaksvõtt ja võimalike konfliktide teke.
Pere noore inimesega: noore iseseisvuse aktsepteerimine, vastutuse osaline ülekandmine, kodust lahkumine ja noore iseseisvaks eluks ettevalmistamine (kodu, kool, töö, harrastused).
Täiskasvanud lapse ajutine lapsepõlveperesse elama asumine: tuleb üksi või koos perega koju elama, läbirääkimised kohustuste, isikliku ja füüsilise „ruumi“ osas, tulevikuplaanide tegemine.
Keskealised lapsevanemad: uute rollide ja suhete kohandamine pärast laste kodust lahkumist, nn tühja pesaga harjumine, tööelu osaline jätkamine, harrastustegevus.
Vananevad perekonnaliikmed: lapselaste ja vanavanemate suhted, vananemisega seotud probleemidega arvestamine, eakate sõltumatuse ja väärikuse säilitamine.

Perekond võib eksisteerida kindlusena, millel on erinevad vormid. Kindlusena võib toimida nii traditsiooniline tuumperekond kui ka tänapäevane kärgperekond.
Perede toimetulekut toetavaid võimalusi
Tänapäeval on perede toimetulek muutlik ja see tingib hättasattunud peredele erinevate toetuste ja teenuste pakkumise vajaduse ühiskonna poolt.
Perede heaolu, millest suurel määral sõltub laste heaolu, võivad murendada vaesus, mida on põhjustanud tööpuudus, pereliikme haigestumine või piiratud ajaga töölepingud, samuti ebapüsivad paarisuhted, sõltuvusprobleemid ja perevägivald. Perekonda küll toetatakse sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kaudu, kuid toimiv toetusskeem eeldab head koostööd pere ja lastekaitsespetsialistide vahel ning toimivat võrgustikutööd. Eriti oluline on laste ja perede probleemide varane, õigeaegne märkamine. Toetavad põlvkondadevahelised peresuhted on aga hakkamasaamisele ja tublide laste üleskasvatamisele tugevaks eelduseks.
Töökohtade nappus ja sotsiaalne ebavõrdsus on endaga kaasa toonud nii riigisisese pendelmigratsiooni kui ka välismaale siirdumise. Migratsiooni tõttu on näiteks aastatel 2000-2009 vähenenud Eesti rahvastik 1,3% võrra http://www.slideshare.net/Statistikaamet/eesti-arve-ja-fakte-2011 Lapsed on jäänud maha sugulaste, tuttavate või vanavanemate juurde (vanavanemlus, kaugvanemlus). Suur mobiilsus tööturul, mis sunnib vanemaid lastest eemal elama, mil puudub ühendav argielu, suurendab last üksi kasvatavate vanemate hulka ja lagunevaid peresid. Muutunud kasvukeskkond loob soodsa pinnase laste sõltuvuste, käitumis- ja õpiraskuste väljakujunemisele. Lapsed vajavad vanematega koos veedetud aega, nendega koos toimetamist ning ühiseid mõttevahetusi, tähelepanu ja turvatunnet (vt. Tulva 2008).
Noorte tööpuudus ja toimetulekuraskused tingivad jätkuvalt vanemate toe vajaduse ja lapsekasvatamine muutub mitme põlvkonna, juba ka lähisugulaste ühisasjaks. Kahjuks on märgata põlvkondadevahelistes suhetes murenemist, mis on tingitud omavaheliste suhete katkestustest (lapsed ja vanemad välismaal, õnnetused, tülid jne). Väga paljud noored tahavad minna kas tööle või õppima välismaale. Nad tahavad näha, kogeda, katsetada välismaiseid võimalusi ning sel juhul aitab kontakte säilitada sotsiaalmeedia (Facebook, Twitter jne).
Ühiskond ootab peredelt toimimist iseseisva subjektina, kuid ei suuda pakkuda riskidega kokku puutuvatele peredele piisavalt sotsiaalset tuge. Selle tagamine eeldab ühiskonna loomulike tugimehhanismide tugevdamist ja uudsete toetamise vormide arendamist (Leppiman 2010). Seda eriti üksi last kasvatavatele vanematele ning paljulapselistele peredele.
Tänaseks oleme jõudnud olukorda, mil paljud naised, kes on investeerinud aega ja energiat haridusele ning karjäärile, abielluvad ja saavad esimese lapse suhteliselt hilja, 30-40-aastaselt. Juba aastaid nihkub esmasünnitajate vanus järjekindlalt ülespoole. Esimese lapse sünnitajate keskmine vanus on Eestis ca 28 aastat. (Eesti Statistika Aastaraamat 2011)

Vanemahüvitis on kahtlemata sündimust soodustav ja peret toetav meede, mis on alates 1. jaanuarist 2004 lisatud perepoliitika meetmete paketti ning mille suurus sõltub vanema sissetulekust. Hüvitist saavad kasutada vastavalt omavahelisele kokkuleppele kas ema või isa. Praxise uuringust on selgunud, et vanemahüvitis on suurendanud kõigi kuni pooleteise aastase lapsega perede sissetulekut, võrreldes vanemahüvitise kehtestamise eelse perioodiga. (Võrk, Tiit, Karu 2009) ja nii aidanud mõnevõrra kaasa sündimuse kasvule.
Peres võivad tekkida raskused või toimetulekuprobleemid üleminekuperioodidel ühest eluetapist teise, nt noorusest keskikka või keskeast vanadusse. Keerulistel aegadel tullakse siiski toime tänu põlvkondadevahelistele sidemetele: sageli investeerivad vanavanemad lapselastesse ja tuge pakuvad ka teised lähisuhete võrgustikku kuuluvad inimesed.

Nn võileivapõlvkonna fenomen
Keskealise põlvkonna ette võib kerkida juba mitmesuguste nõudmiste koorem – ühelt poolt laste kasvatamine ja teisalt oma vanemate, sageli ka vanavanemate toetamine. Seda trendi on nimetatud nn võileivapõlvkonna fenomeniks (sandwich generation). Termini pakkus välja Dorothy Miller (1981). Tavaliselt on need 45-59-aastased naised, kes hoolitsevad nii oma laste kui vanemate eest. Nad on koormatud paljude ülesannete täitmisega ja neil on kohustusi nii töötajana, lapsevanemana, elukaaslasena kui ka eaka vanema abistajana ehk omastehooldajana. Näib, et keskeas nihkub fookus abielult ja karjäärilt suurema hoolimise väljendumisele vanema põlvkonna suhtes.
Teatud mõttes ei ole see uus nähtus, sest inimeste eluiga on aja jooksul järjest pikenenud. Arsti- ja ravimiteaduse edusammud on suurendanud mitte ainult eluiga, vaid pikendanud ka kõrvalabita elatavat aega. Samas suureneb rahvastiku vananemise protsessis ikkagi see hulk inimesi, kes hoolitsust vajavad.

Kuidas edukalt vananeda?
Eesti rahvastikuarv seisuga 1. jaanuar 2010 oli 1,32 miljonit inimest, kellest kuni 20-aastased moodustavad 21%, 20-64 aastaste rühm 62% ja eakad (65+) 17% elanikkonnast. http://www.slideshare.net/Statistikaamet/eesti-arve-ja-fakte-2011. Inimesed elavad kauem ning arsti- ja ravimiteaduse edusammud on suurendanud mitte ainult eluiga, vaid pikendanud ka kõrvalabita elatavat aega. Oodatav keskmine eluiga näitab tõususuunda, olles Eesti Statistika Aastaraamatu (2011) andmetel 2009. aastal naistel 80,2 ja meestel 69,8 aastat. Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna andmetel elab Eestis 93 saja-aastast või vanemat inimest (BNS, 17.07.2011).
Küsitluste alusel on siiski keskealistest (40-59-aastased) pea igal kolmandal hirm, et ollakse teisejärguline inimene, neljast kolm väidab, et ei olda suutelised kaasa minema ühiskonnas toimuvate muutustega ja iga neljas leiab, et nende poolt tehtavat ei tunnustata (Eesti inimarengu aruanne 2009).
Ühiskonna suhtumine vananemisse ja eakatesse peegeldab ühiskonna küpsust ja eetilisust (Tulva, Viiralt 2003). Kõikidel ühiskonna liikmetel on võimalus tõsta vananemise mainet ja võtta soodus hoiak ka enda aktiivse vananemise suhtes. Ühest vastust, kuidas väärikalt vananeda, ei ole, sest inimeste hoiakud ja arusaamad elust on erinevad. Vananemine on loomulik protsess inimese elukulus ja tervislikud eluviisid nooremas eas soodustavad normaalse vananemiskulu edenemist. On mõistlik, kui ettevalmistused vananemiseks algaksid juba nooremas eas, sest siis saab vanadusest elujärk, kus paratamatu kõrval on sedagi, mida inimene suudab ise kujundada. (Tulva, Viiralt- Nummela 2008).
Eestis nagu mujalgi ei moodusta eakad ühetaolist rühma. Leidub neid, kes on ühiskonna väärtuslik ressurss – nad on aktiivsed ja elurõõmsad ning tublid perevõrgustiku toetajad. Teisalt on hulgaliselt neid, kes vajavad toetust, kõrvalabi, hooldamist. Vastavalt perekonnaseadusele peavad lapsed oma eakate vanemate eest hoolt kandma. Esineb rohkesti juhtumeid, et lapsed pole suutelised vanemate eest hoolt kandma omaenda toimetulekuraskuste tõttu. Mida väiksemaks jääb perekondlik ühisvastutus, seda enam suureneb vajadus ametkondlike institutsioonide sekkumistegevuse järele.
Positiivse näitena edukast vananemisest tooks siinkohal Eesti ainulaadse ja omanäolise kohtamispaigana Väärika Vananemise Akadeemia Tallinnas (asukohaga Poska 15), kus lähtutakse eneseabiliikumise põhiideest – aidates teisi, aitad iseennast. Selles eneseabi- ja nõustamiskeskuses pakutakse igale võimetekohast tegevust ja nii jõustatakse üksteist vastastikku. On julgustav, et niisuguseid kokkusaamiskohti päevakeskuste näol tekib juurde kõikjal üle Eesti.

Eluga rahulolu ja vanus
Vaadeldes eluga rahulolu ja stressitaseme muutumist elukulu jooksul, on uurijad jõudnud erinevatele tulemustele. Traditsioonilised uuringud (Argyle 2001), Diener et al. 1999, Myers 1992) on näidanud, et õnnelikkus kas ei ole vanusega seotud või täheldatakse vaid väikest õnnelikkuse tõusu vanemaks saades. David G. Blanchflower ja Andrew J. Oswald (2008) on selle arvamuse kahtluse alla seadnud. Nii näitavad andmed, mis on saadud hiigelsuure valimi peal (500 000 uuritavat), et õnnelikkuse ja siitkaudu eluga rahulolu seos on U-kujuline. Selle teema uurimisel on kasutatud 72 riigi andmeid. U-pööre ehk tagasipööre viitab sellele, et elukulg pole allamäge suunduva iseloomuga, vaid pärast keskiga tuleb tagasipööre eluga rahulolu paranemise suunas. Teatud rahulolematuse märke kerkib meie ette keskeakriisi (vanuses 40-50) perioodil. Nooruses on heaolu kõrge, mis hakkab langema, saavutades miinimumi keskeas (Eestis 45,1 aastaselt) ning hakkab siis jälle kasvama. Ka depressioon on selle uurimuse järgi kõrgeim keskeas, mitte pensionäridel, nagu võidakse arvata. Õnnetumad on neurootilised inimesed, kes kannavad endas viha ja murelikkust ning kalduvad depressiivsusele. Samas ekstravertsed, haritud, koostööaltid ning loovad inimesed on õnnelikumad.
Rahulolu uuringuid Eesti elanike kohta napib, kuid hiljutine Eurobaromeetri aruanne (22.02.2011) näitab, et 2010. aasta sügisel oli eluga tervikuna rahul 72% Eesti kodanikest. Eestis läbiviidud küsitlustes on ilmnenud, et stressi tase on kõige kõrgem kesk- ja vanemas eas, mil inimesed on murelikumad ning muutuvad aastatega üha rahulolematutemaks ja pahuramateks. Naiste stressitase on meeste vastavast näitajast oluliselt kõrgem (Tekkel jt. 2007; Laidmäe jt 2011).
Üldjuhul on eakad oma eluga rahul, leplikud ja vähenõudlikud. Hea toimetuleku tagajatena on eakate endi poolt välja toodud hea/rahuldav tervis, materiaalne kindlustatus, toimiv võrgustik ja enda vajalikkuse tunnetamine. Keerulisemas olukorras viibivad üksi elavad eakad, kuna üksindus võib elukvaliteeti negatiivselt mõjutada. Eestiski on märgata vanema põlvkonna sotsiaalset tõrjumist ja väärkohtlemist. Ageism väljendab negatiivseid, eelarvamuslikke suhtumisi, mis baseeruvad vanusel ning sellest lähtuvatel negatiivsetel hoiakutel. Praeguse ühiskonna liikmetel tuleb kohaneda uut laadi vananemise probleemidega, kus töövõimelise elanikkonna hulk kahaneb, mis tingib hoolekande ja pensionipoliitika meetmete ümber hindamise vajaduse.

Põlvkondadevahelisest sidususest
Põlvkond, generatsioon, sugupõlv on kasutatavad sünonüümidena ja tähistavad üheaegselt elada võivaid põlvkondi. Sidususe mõtestamisel eristatakse perioodifaktorit, mis on seotud elukulgu mõjutanud ühiskondlik-ajalooliste sündmustega; aastatega toimuvaid muutusi ehk küpsemise faktorit ja kindlale vanusegrupile ehk kohortile iseloomulikke tunnuseid. Hoolimata sellest, et põlvkonnad vajavad üksteist, on põlvkondade eemaldumine kahtlemata aset leidnud. Põlvkondadevaheline sidusus pole iseenesestmõistetav, selle saavutamise ja hoidmise nimel tuleb kõigil põlvkondadel järjepidevalt vaeva näha. Ja ilmutada sallivust, et rasketel aegadel üksteisele toeks olla ning ühiselt lahendusi leida. (Vananemine ja … 2004)
Ühiskonna arengusuutlikkuse üle saab otsustada selle järgi, kuidas tullakse toime riskidega. Riskid on muutunud otseselt tunnetatavaks reaalsuseks: tööpuudus, toimetulematus, milleni töö kaotus ja võlad võivad viia, ka tervistkahjustav käitumine ning perede vaesumine. Üheks uueks riskiallikaks on nimetatud elanikkonna vananemist ja sellega seotud väljakutseid sotsiaalhoolekandele ning tervishoiupoliitikale. Sellega kaasnevad muutused mõjutavad inimelu kõiki valdkondi – nii perekonna koosseisu, elutingimusi kui ka majanduslikku aktiivsust, tööhõivet ja sotsiaalkindlustust.
Usutavasti aitavad põlvkondadevaheliste sidemete tugevnemine, vastastikune sallivus kui kultuurifenomen ja teineteise mõistmise püüd kaasa sellele, et meist igaühe elu on väärikas lapsepõlvest vanaduseni. Oluline on rahvastiku jätkusuutlikkuse ning inimese hea elukvaliteedi tagamine kogu elukulu jooksul. Nende eesmärkideni jõudmiseks tuleb visalt ja kannatlikult edendada soolist võrdõiguslikkust, toetada perede toimetulekut ning luua pere-, töö- ja eraelu ühitamiseks paremaid võimalusi.
On tähtis, et me suudame ja tahame üksteisest hoolida, üksteist märgata ning hoida. Uku Masingu järgi võib öelda, et elu eesmärk on nii täna, homme kui alati – olla elusam.

Kasutatud kirjandus

Argyle, M. (2001). The psychology of happiness, (2nd ed.). London: Routledge.
Baltes, P. B., Reese, H. and Lipsett, L. (1980) Lifespan developmental psychology, Annual Review of Pyschology 31, 65 – 110.
Bauman, Z. (2006). Liquid Times : Living in an Age Uncertainty. Cambridge: Polity.
Beck, U. Beck- Gernsheim, E. (2002). Individualization. London: Sage Publications.
Blanchflower, D. G., & Oswald, A. J. (2008). Is well-being U-shaped over the life cycle? Social Science & Medicine, 66, 1733–1749.
Collins, D.,Jordan,C., Coleman, H. (2009). Family development and the life cycle. An introduction to Family Social Work, 222- 225
Diener, E., Suh, E. M., Lucas, R. E., & Smith, H. L. (1999). Subjective well-being: three decades of progress. Psychological Bulletin, 125(2), 276 – 302.
Dunderfeldt, T.(1992). Elämänkaaripsykologia. Porvoo: WSOY
Eesti Inimarengu Aruanne 2008 (2009). Eesti Koostöö Kogu. Tallinn: AS Printon Trükikoda. Saadaval: http://www.kogu.ee/public/EIA08_est.pdf (10.04.2009).
Eesti Statistika Aastaraamat 2011. (2011). Eesti Statistikaamet. Tallinn.
Elder, G.J.Jr., Kirkpatrick Johnson, M., Crosnoe, R. (2003). The Emergence and Development of Life Course Theory, In J. T. Mortimer and M. J. Shanahan (Eds.) Handbook of the Life Course Theory. 3 – 19, New York: Kluver Academic/Plenum Publishers.
Family Stories and the Life Course: Across Time and Generations. (2004). B. H. Fiese, M. W. Pratt (Eds). Mahwah, NJ: Lawrence Erlbaum Associates.
Havighurst, R. J. (1971) Developmental Tasks and Education, Third Edition. New York: Longman.
Hess, B.B., Markson, E.W., Stein, P.J. (2000). Sotsioloogia. Tallinn. Külim.
Laidmäe,V; Hansson,L; Leppik,L; Tulva, T; Lausvee,E.(2011). Later Life In Estonia: Satisfaction With Life And Intergenerational Support. The Internet
Journal of Geriatrics and Gerontology. Volume 6 Number 1
Levinson, D.J.(1978).The seasons of Mans Life. New York.
Kok, J. (2007). Principles and prospects of the life course paradigm. Anneles de demographie historique, No. 1, 203 – 230-
Kolga, V. (2007). Mina metamorfoosid. Postmodernne perspektiiv.Akadeemia Nord.
Koskinen,S. (1994). Gerontological Social Work as a Microstructure in Aging Policy.Act. Universitatis Lapponiensis 3, Rovaniemi.
Laslett, P. (1987). The emergence of the third age. Aging and Society 7, 133-160.
Leppiman, A. ( 2010). Arjen elämyksiä. Leiri- ja elämyspohjainen Arkipäivät- perhepüalvelu sosiaalisen kokemuksen tuottajana. Acta Universitas Lapponiensis 182. Rovaniemi.
Miller,D.A.(1981). The „Sandwiche“ Generation. Adult children of the ageing. Social Work 26, 419-423
Myers, D. M. (1992). The pursuit of happiness. New York:Morrow
Narusk A., Hansson L., Kelam A., Laidmäe V.-I. (1999). Changing values and attidudes, 1985-1998. In Estonian Human Development Report 1999. Vetik, R. ed. Tallinn. UNDP, 30-35.
Powell, J. (2011). The Social Construction of Life Course . London: Routledge
Rowe, J.W., R. L. Kahn (1998). Successful Aging. New York: Pantheon Books.
Tulva, T., Viiralt, I. (2003). Väärikas vananemine: müüdid ja tegelikkus. Tallinn: AS Spin Press
Tulva, T. (2008). Uue sajandi lapsed: valikud, võimalused ja heaolu. Teadusartiklite kogumik: Uued ajad- uued lapsed (koost. L. Ots) . TLÜ kirjastus. Tallinn, 23-35.
Tulva, T., Viiralt- Nummela, I. (2008). Vananemine kui sooline fenomen : Eesti üksi elavate eakate toimetulek ja selle toetamine. Kog.: Eakate vananemise kogemused Eestis ja Soomes. Koost. ja toim. Taimi Tulva. TLÜ Kirjastus. Tallinn.
Tekkel, M., Veidemann,T., Rahu, M. (2007). Health Behavior among Estonian Adult Population, 2006-2007. National Institute for Health Development. Tallinn.
Vananemine ja põlvkondadevaheline sidusus . (2004).Teadusartiklite kogumik. Tulva, T.(toim.) Tallinn. Tallinna Pedagoogikaülikool, EV Sotsiaalminiseerium
Võrk, A., Tiit, E.-M., Karu, M. (2009).Vanemahüvitis: kasutamine ning mõju tööturu ja sündimuskäitumisele 2004- 2007. Praxise toimetised 1