A A A

Informaatikaklassi kavandamise ja loomise põhimõtted Pelgulinna G ja Kilingi-Nõmme G näitel

Quo vadis, IT-taristu koolis?
Birgy Lorenz, Pelgulinna Gümnaasiumi arendusjuht
Erli Aasamets, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor

 

Kooli tehnoloogiabaasi arendus on pikaaegne, kulukas ja paljude võimalustega pidev protsess. Seetõttu on õigeid valikuid teha keeruline, sest vahel puudub nii teadmine kui rahastus. Praeguste teadmiste põhjal arendustegevuses loome tegelikult eilset päeva. Oluline on, et arendusel ei lähtutaks nüüdsetest võimalustest, vaid suunataks pilk rohkem homsetele teadmistele.

 

On suundumused, mida koolil tuleb arvestada oma info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) baasi arendamisel, kui soovime pakkuda õpilastele 21. sajandi õppimisvõimalusi ja püüame ellu viia uut riiklikku õppekava.

 

Mobiilsed tehnoloogilised vahendid

Nutitelefonid, iPadid, sülearvutid ja paljud teised digitaalsed vahendid on õpilaste käsutuses ning levivad üha enam. Kas ja kui, siis millises mahus suudame neid tehnoloogiaid kasutada edaspidi konnektivistliku õpikäsitluse rakendamisel? Võib uskuda, et need tehnoloogiad on tulnud, et jääda, ning nende õppetöös rakendamise võti on kooli ja õpetajate käes. Õpilaste digivahendite mälukaartide mahud võimaldaksid salvestada sinna muusika ja videote kõrval sadade lehekülgede kaupa õppematerjale – kool peab olema valmis looma e-õppematerjalide jagamise võimalusi.

 

Töökohaarvuti rakenduste kolimine pilvetehnoloogiatesse

Ei usu, et Eestis oleks veel kooli, kus puuduks interneti püsiühendus. Paljud veebikeskkonnad pakuvad tasuta mitmesuguseid, sealhulgas vabavaralisi rakendusi. Töökohad, olgu terminalid või PC-d, on internetiühenduses ning tarkvarast arvutis on olulisemaks muutunud teadmised ja oskused veebis leitavate rakenduste kohta. Ühistöövahendite (dokumendid, kalendrid, blogid jms) osakaal üha kasvab, neid toetavad mitmesugused võrgustikud ja teadmisi on õpilastel võimalik hankida paljudest kohtadest peale klassiruumi.

 

Võimaluste paljusus

IT-inimeste hulgas on aastakümneid kestnud vaidlused vaba- ja kommertstarkvara üle, õpetajad arutavad erinevaid õpikäsitlusi, kaabelühenduste kõrval areneb wifi, NMT asemel kasutame varsti G4-mobiilsidet. Need on vaid mõned näited arengutest. Igal koolil on oma traditsioonid, võimalused ja võimekus ning tehnoloogia arenduses tuleb arvestada olulisimat: ükskõik milliseid võimalusi kasutada, esikohale tuleb seada õppija.

 

Õppija muutumine

On väidetud, et õppija muutumisele on aidanud kaasa nii ühiskonna kui tehnoloogia areng. Raske on sellega mitte nõustuda. Õppija käsutuses tehnoloogiaid ei ole mõtet eirata ja õppeprotsessist kõrvale tõrjuda, otstarbekam oleks need kaasata. Õppijad on kiiremad, väiksema keskendumisvõimega, rohkem haaravad ja tihedalt eri võrgustikesse kaasatud. Neid aspekte tuleb arvestada tehnoloogiabaasi planeerimisel ja õpetamisel.

 

E-õppematerjalide depositoorium – mõte homsest

Eeltoodu põhjal võiks kool oma IKT baasi arendamisel kaaluda võimalust e-õppematerjalide depositooriumide käivitamiseks. Säästliku mõtteviisi ja digitehnika põhjal võiks loota, et edaspidi tekib koolil ja õpilasel võimalus valida, mis kujul õppematerjal hangitakse – paberkandjal või digitaalselt.

 

Koolil on loodud süsteem, kus

  • õpilane sisestab oma ID- või muu digitaalse kaardi jaotusserverisse;
  • õpilane ühendab enda käsutuses digitehnika jaotusserverisse;
  • õpilase tehnikasse laaditakse selle kursuse, veerandi või õppeaine materjalid.

On see ulme? Võib-olla tõesti, kuid kooli tehnoloogiaarenduses tuleb olla koos õppija mõtetega homses.

 

Informaatikaklassi kavandamise ja loomise põhimõtted Pelgulinna Gümnaasiumi näitel

Arvutiklass ei ole eraldiseisev üksus, mille toimimist peaks uue riikliku õppekava põhjal ümber korraldama, üle tuleks vaadata kogu kooli IKT toimimise põhimõtted.

 

Pelgulinna Gümnaasiumis on aluseks saavutada tasakaal õpilaskesksuse ehk 21. sajandi õppija vajaduste ning õpetajate soovide vahel, pakkudes mõlemale toetavaid, kuid lihtsaid lahendusi aine eesmärkidest lähtuvalt. See nõuab koostööd, kokkuleppeid ning üsnagi palju mugavustsoonist väljumist ehk uute oskuste omandamist.

 

Kooli tehnopark ja reeglistikud peaks toetama võimalust kasutada arvutit ja vahendeid individuaalselt, paaris- või rühmatöös tööde esitamiseks ning analüüsiks (esitlus, video, heli jm). Eesmärgid ei tohiks sõltuda operatsioonisüsteemist, programmidest ja veebisirvijast. Kindlasti tuleks kokku leppida, milliseid failiformaate koolis kasutada (nt doc, docx, xls, xlsx, ppt, pptx, odt, ods, odp, odf, pdf, jpg, rtf, csv, ddoc, ddocx jt). Nendest tuleks eelistada avatud formaate. Kool peaks alati pakkuma turvalisi lahendusi ühendumiseks lokaal- või traadita interneti võrku. Samamoodi on mõistlik määratleda reeglid, kuidas ja millisel määral on kooli oodatud õpilaste tehnilised vahendid (arvutid, nutifonid, tahvelarvutid jms).

 

Arvutipargi suurus 800 ja enama õpilasega koolis on optimaalselt 100–150 arvutit, kuid sellest ei piisa tänapäeva õppijale 5–10 aasta pärast. Praegu tähendab selline arvutipark, et igal õpetajal on oma ainekabinetis võimalus kasutada arvutit, vajaduse korral on selleks sülearvuti, ning koolis on üks-kaks arvutiklassi, mis vastavad terve klassi tunni vajadustele (16 + 16 või 32 arvutit), lisaks on võimalik kasutada õppelaboreid (teatud ainete ploki tarvis loodud laboriruum, kus on 4–6 arvutit õpilastele rühmatööde tegemiseks) või mobiilset arvutiklassi, tahvelarvuteid jms. Kümne aasta pärast aga võiks iga õpilane saada kasutada tehnoloogiaid, kui tal vaja läheb, olgu siis isiklikku sülearvutit, tahvelarvutit või õpimobiili.

 

Arvutiklassi asetuse kohta saab ideid tervisekaitse reeglitest internetiaadressil http://www.koolielu.ee/files/SOMm%20RTL%2020011.doc.

 

Väga oluline on ka ruum laual, piisav ruum liikumiseks (selja taga), piisav ruum jalgadele ning arvutite paigutus klassis. Arvutid tuleb paigutada nii, et valgus langeks õpilase käele vasaku külje pealt nagu igas teises klassiruumis – see ei tekita varje, samuti ei riku õpilase silmi (vahel on arvuti kuvar seatud vastamisi aknast otse või selja tagant tuleva valgusega). Reeglite alusel peab üle 50 protsendil arvutitest olema kuvar sätitud nii, et valgus langeb ekraanile vasakult. Vasakukäelistel võib valgus langeda kuvariekraanile paremalt. Ka õpetaja peale ei tohiks langeda projektori valgus, kui projektor on paigutatud õpetaja selja taha. Samas on ebamugav tundi anda, kui õpetaja on ruumi ühes otsas ja ekraan teises – lapsed ei tea, kuhu vaadata. Halb on seegi, kui õpilased peavad vaatama ekraani, mis jääb nende selja taha.

 

Süsteemidest peaks pakkuma õpilastele valikut viimaseid tooteid eri sarjadest, nagu on praegu Windows 7, Office 2010, Estobuntu, Open Office, Libre Office vmt, aga see on juba tarkvarateema ja muutub aastatega. Kindlasti peab kool pakkuma vähemalt kaht võimalust, olgu nendeks Windows, Linux, Mac või midagi muud. Tulevikus on põhiteemaks pilveteenused, mis ei sõltu arvuti operatsioonisüsteemist.

 

Pelgulinna Gümnaasium ongi seadnud 2011. aastal eesmärgiks suunata õpilased ja õpetajad pilveteenuse juurde. Selleks on valitud Microsofti pakutav lahendus edu@live, kuid sama hästi saab hakkama Google Scholari teenusega. Mõlemad võimaldavad luua õpilastele nii kooli e-posti konto, õpirühmi, e-posti liste, pilditeeke kui ka palju muud. Mis aga põhiline – õpetajad ei pea enam suhtlema õpilase kukumuki-aadressidega, õpilane on tuvastatav ees- ja perenime järgi.

 

Arvutid on arvatavasti kõigis koolides üsna vanad, enamasti on probleemiks vähene mälu maht operatsioonisüsteemi, viirusetõrje ja uuemate arvutiprogrammide käivitamiseks. Sel juhul kurdavad õpetajad ja õpilased, et arvuti on aeglane, ajast maha jäänud ning vajaks ringivahetamist. Kuna tänapäeva vajadustele vastava arvutipargi loomiseks napib raha, tuleb olla leidlik. 5–7 aasta vanused arvutid on töövõimelised, kui sinna installeerida näiteks Linux nimega Estobuntu. Linuxi puhul kardavad IT-juhid, kes on harjunud kasutama pigem Windowsi tooteid, et see on liiga keeruline või varasemast erinev ning seetõttu raskesti juurutatav, kuid see ei pruugi olla nii. Heaks näiteks on Kivimäe Põhikool, kus probleem ei olnud süsteemis, vaid väheses teadlikkuses arvuti toimimisest. Pärast õpetajate arvutikoolitusi ja täiendusõpet on uus süsteem rakendunud sellest aastast täies mahus edukalt.

 

Pelgulinna Gümnaasiumis kasutame kiirematel masinatel dual boot’i võimalust ning vanematele arvutitele oleme pannud peale Linuxi. Samu võimalusi pakutakse ka õpetajale.

 

Loe lisaks: Estobuntu, http://estobuntu.org/; Manpremo lahendus, https://manpremo.com/info/.

 

Kui arvutipargi ideekavand on lahendatud, liigume edasi meediavahendite juurde. Meediavahenditeks on projektorid, dokumendikaamera, pointer, veebikaamera, digitahvlid, digitaallauad, pleierid, lindistajad, skannerid, printerid, foto- ja videokaamerad, meediakeskused, kõlarid, kõrvaklapid jms.

 

Õpetajal peab olema võimalus esitleda igas klassis seinal pilti – selleta enam ei saa. Võib küsida, kas tehnika teeb õpetaja paremaks, kuid ilma tehnikata võtame võimaluse nendelt, kes tahaksid olla paremad. Projektoriga klassiruumis peab saama ruumi pimendada, sest enamikku klasse valgustab hommiku- või lõunapäike. Samas ei tohiks kardin pidevalt ees olla, sest sisse peab pääsema loomulik valgus. Kindlasti seab oma piirid ka konspekteerimise vajadus, seega pigem tuleks muretseda kooli piisavalt tugeva valgusega projektor kui rikkuda õpetaja ja laste silmi. Projektori juurde kuulub ka pointer – seade, millega saab edasi lükata slaide ning osutada ekraanil punase tulukesega.

 

Tõhus vahend on dokumendikaamera, mis on teinud tehnikasõbraks just vanemad õpetajad, kes soovivad näidata seinal pilte raamatust, vihikust või kirjalikust kontrolltööst ilma neid skannimata või pildistamata. Õpetaja saab näidata materjali otse paberilt ning seda vajaduse korral suurendada. Tihti näidatakse kaamera (dokumendi- või veebikaamera) abil õpilastele katseid, näiteks füüsikas või keemias. Piisavalt hea kvaliteediga veebikaamera sobib aga klasside- või koolidevaheliseks videokonverentsiks, mõnes koolis isegi e-õppeks, samuti saab sellega teha staatilisi pilte nagu fotoaparaadiga. Kui koolil on vahendite komplekte, võiks neid saada kasutada terve kool laenates või peaks seadmed olema paigaldatud üldkasutatavatesse klassiruumidesse, et need ei jääks väheste eralõbuks, nagu on juhtunud digitahvlitega.

 

Digitahvlid annavad võimaluse esitleda ja tunnetada maailma, juhtides arvutit tahvli puudutamise teel. Õpetajad, kes on saanud oma ruumi niisuguse seadme, ei oska selleta tööd enam ette kujutada. Kui lisada veel testsüsteemid (puldid), aitab see suurendada õpilaste aktiivsust tunnis. Heaks näiteks on Šotimaa, kus tervesse maakonda osteti õpetajatele igasse klassi tahvlid ja loodi ka vajalik õpitarkvara, mis toetab riiklikku õppekava. Eestis me alles töötame eestikeelse hästi kasutatava tahvlitarkvara loomise nimel. Digitahvleid on eri firmadelt, aga Londoni haridusmessil „BETT 2011“ oli näha, et tootjaid on tulnud juurde ning tulevikus võib näha klassiruumides peale digitahvlite ka 3D-televiisoreid või tavalisi suuri ekraane. Pelgulinna Gümnaasiumis aga peaksid saama digitahvli kasutamise kogemuse kõige pisemad. Tahvleid kasutatakse ka loodusainetes ja matemaatikas, kuid vanema klassi õpilase õppimiskogemuses pole suurt vahet, kas juhtida tahvlit käega või kasutada hiirt. Digitahvel on asendamatu abivahend abiõpetuses (logopeedia, parandusõpe). Meie koolis on suureks toeks ka IBM-i kingitud KidSmarti arvutid, eriti neis sisalduv tarkvara. Kui aga vaadata tulevikku, siis digitahvlite ning suurte LCD-televiisorite hinnad üha alanevad, lisaks on võimalik luua igast seinast digitaalne pind, kasutades mängukonsooli Nintendo Wii andureid. Huvilised saavad sellest lähemalt lugeda http://johnnylee.net/projects/wii/.

 

Kui tuleb otsustada, kas osta projektor või televiisor, tasub mõelda otstarbele, plussidele ja miinustele. Projektor vajab enamasti ruumi pimendamist ning laseb näidata midagi teatud kvaliteediga, näiteks värve, lisaks kulub tema kasutamisel lamp, mille hind võib olla mõne aasta pärast kõrgem kui uuel projektoril. LCD-televiisor edastab HD-kvaliteediga pilti, ei võta palju ruumi, ei vaja ruumi pimendamist, näitab loomulikke värve ning on üldjuhul küllaltki vastupidav. LCD-teler ei sobi siiski tiheda teksti näitamiseks, kuna ei suuda edastada nii suurt pilti kui projektor. Meie koolis kasutatakse televiisorit õpilastele info edastamise ekraanina, sinna saab kuvada pildi veebigaleriist ja videoteegist, näidata lihtsat esitlust või sisestada CD, DVD või mälupulga. Mõistlik on aga luua televiisori kasutamise võimalus keeleklassides (eesti, A-keel, B-keel) ja loodusainetes, kunsti- ja sporditundides ning algklassides, et näidata õpilastele filme plaatidelt või teleülekandeid, kuid seda projektori lisavõimalusena.

 

Muud arvutiga ühendatavad seadmed, nagu digitaallaud, skanner, printer, foto- ja videokaamera, on tarvilikud abivahendid igas laboris või arvutiklassis ning eriti koolis, kus tegeldakse kunsti ja loominguga. See annab tegevusele hoopis teise kvaliteedi. Samas võivad uued kaamerad sisaldada näiteks GPS-mooduleid, see teeb need vajalikuks ka geograafiatunnis. Suurendades saab teha taimest või putukast, vahel ka loomast või linnust portreepilti. Ainelaborid peaksid olema varustatud GPS-seadmete, flipperite (minikaamera, millega saab teha kiiresti ülesvõtte ja jagada seda näiteks Youtube’is), andmekogujate ja mitmesuguste anduritega.

 

Kui kaamerat vajatakse professionaalsemaks tegevuseks, peaks hankima vajalikud vahendid valgustamiseks (nt sirmid, lambid, ekraanid) ning helindamiseks. Niisuguseks tegevuseks algeline fotoaparaat ei sobi.

 

Heli kasutamine on õppetöös peaaegu sama oluline kui pildi näitamine. Head kõlarid ning võimalus kasutada mikserpulti või helivõimu tagavad hea kvaliteediga muusikaõppe ja loenguvooru tunni suures saalis või auditooriumis. Igas klassis peaks olema vähemalt tavalised arvutikõlarid ning e-õppe võimalusega klassiruumis peaks need olema kvaliteetsed. See-eest arvutiklassis on kõlarite kasutus mujal kui õpetaja arvutis kurjast. Müra väsitab ja häirib. Arvutiklassis kasutatakse Pelgulinna Gümnaasiumis kõrvaklappe, millel on küljes ka mikrofon. Alati on võimalik muretseda õpilastele heli lindistamiseks korralikud eraldi mikrofonid (odavad peavad vastu 2–5 kasutuskorda), kuid pigem võiks iga õpilane olla valmis kasutama ka oma vahendeid. See vähendab ka riski, et õpilane läheb kõrvaklappide ja mikrofoniga jalutama. Kõrvaklappe peaks saama panna üle kõrva – kvaliteedi ja hügieeni pärast. Klappide hind ei tohiks olla kõige madalam, muidu tuleb neid pidevalt välja vahetada. Ostes aga korralikud vastupidavad vahendid, tagate nende töökindluse.

 

Tihti kohtab koolis printer-skanner-koopiamasin-lahendust – kallimat lahendust ehk koopiakeskust, mis võimaldab printida töö välja otse mälupulgalt või skaneerida paberi mälupulgale või e-posti manuseks. Kallim lahendus hoiab kokku aega ja raha, sest maja peale on üks-kaks keskust, mitte 10–20 väikest, mis kõik nõuavad hooldust, remonti ja kulumaterjale. Samamoodi on lihtsam õppida kasutama ühte masinat kui õppida tundma kõiki neid.

 

Tänapäeva kool ei saa läbi ka traadita võrguta. Praegu pakuvad mobiilioperaatorid Eestis piisavalt netipulki või odavat mobiilset internetti, et lapsed saaksid kasutada internetti pea igal ajal, juhul kui nende vanemad on neile ostnud nutitelefoni. Seega teeb interneti keelamine koolis koolile pigem karuteene. Parem pakkuda õpilastele viimast võimalust ning teha seda kokkuleppeliselt, turvaliselt ja tuvastatavalt. Igaüks, kes logib sisse kooli wifisse ja soovib kasutada kooli ressursse, peab olema autenditav ning tema tegevus jälgitav. Igaüks, kes võrku sisse logib, peab olema tutvunud kooli interneti kasutamise reeglitega ja seda kinnitanud. Kui õpilane astub üle kooliukse läve, kehtib talle kooli kodukord – nii ka internetis. Pelgulinnas kasutame selleks wifi.ee abiga üles pandud seadet, mis jagab kasutajad kaheks: külalised ja oma maja inimesed. Külalised saavad ligi turvalisele internetile ning oma maja inimesed on autenditavad (nt Facebook, Gmail, edu@live) ja saavad ligi kooli siseressurssidele. Kes ei soovi alluda kooli reeglitele, jäävad ukse taha ja saavad tutvuda kooli siseveebiga.

 

Täpsemalt saab kohaliku omavalitsuse (KOV) interneti põhimõtetest lugeda veebilehelt http://dw.riik.ee/@api/deki/files/226/=Wifi_kasuliku_mudeli_koondtekst.pdf.

 

Kuna turvalisus on meie koolis väga oluline – nii füüsiline heaolu kui ka e-turvalisus –, oleme seadnud üles lahenduse „SNORT koolidele“ (SNORT for Schools), mis jälgib koolivõrgus arvutite turvalisust. Kool kasutab küll väga head viirusetõrje ja tulemüüri tarkvara, kuid vahel võivad kratid läbi pääseda ning siis on parem, kui sul on peale ühe vahendi veel teine, mis hakkab alarmi lööma. Senini on läinud kõik õnnelikult, ühtegi pahandust ei ole esimese kuu jooksul olnud. Koolid, kes on kasutanud seda võimalust Cert Eesti ja küberkaitseliidu abiga, on saanud sellest palju abi kurivara tegutsemise jälgimiseks oma võrgus.

 

See viib meid eelviimase teemani – õpilaste isiklikud vahendid koolis õppetöö kasutuses. Sellest peab rääkima, kuna ükski kool ei suuda pidada sammu 21. sajandi õppija vajadustega Eestis. Koolil ja riigil on palju olulisemaid muresid kui igale õpilasele sülearvuti, iPadi või nutitelefoni võimaldamine. Samas on õpilastel need juba olemas. Selle eest on kandnud hoolt reklaamid meedias ning hoolitsevad lapsevanemad. See on aga õppe eesmärkide seisukohast kasutamata ressurss. Enamik õpetajaid pigem väldib uut tehnikat – see on keeruline, kallis või juba ette tundi segav. See-eest sisaldab ka kõige odavam vidin GPS-seadet, kalendrit, pildi, video ja märkmete tegemise, arvutamise ja mis tahes muid võimalusi. Kui lapsel on selline võimas vidin, siis tahab ta seda kasutada. Kuna õpetaja ei paku selleks ühtegi mõistlikku lahendust peale selle, et „pane see ära“, tehaksegi viimasega enamasti pätti – pildistatakse salaja, lindistatakse, kiusatakse üksteist sõnumitega ning istutakse tunni ajal otsesuhtluses või suhtlusvõrgustikus. See võib muutuda, kui näiteks matemaatikaõpetaja lubab õpilastel kasutada peale tavalise kalkulaatori ka telefoni arvutusmasinat, loodusainete õpetaja palub teha oma aine kohase otsingu otsimootoriga või andmebaasis, muusikaõpetaja palub lindistada klassis lauldavat laulu või laadida alla õpitud klassiku teemal mõni MP3-helin, eesti keele õpetaja laseb kasutada keeleveebi õigekeelsuse kontrollimiseks jne. Oleme kasutanud oma koolis mitme ülesande tegemiseks õpilaste enda vahendeid. Statistika, kaardistamine, pildid, videod, loendamine, failide transportimine jms – see on keel, milles räägivad lapsed. Võib-olla ei tunne nad veel kõiki telefoni võimalusi, aga kool peakski olema koht, kus maailmas leiduvaid võimalusi ja ressursse kasutatakse oskuslikult õppeotstarbel või miks mitte millegi uue loomiseks – see on 21. sajandi õppija kõige vajalikumaid oskusi. Meie hakkame 2011/2012. õppeaastal ellu viima QR-koodidel põhinevat lahendust nutikast seinast ja raamatust ehk lisame raamatutesse ja ainekabinettide ustele märgendid, mille abil saab õpilane liikuda vastavat materjali või klassi puudutavale lisainfole veebis.

 

Kuna õpilaste arvutid on meie kooli samamoodi oodatud abivahendid rühmatööde ja paaristööde tegemisel, oleme loonud kontseptsiooni, kuidas kõiki neid vahendeid ühtlustada. Seda eelkõige õpetaja hirmude maandamiseks, kuna õpetajate sõnul on esimene põhjus, miks nad ei saa ainetunnis õpilase asju kasutada, et asi läheb käest ning nad ei suuda hallata õpilase isiklikke programme, probleeme eri keskkondadest jms. Ka sellele on lahendus. Nimelt töötame praegu välja Linuxi mälupulka, mille peal on süsteem ning õpiprogrammid, kaustad õpetajate jagatava materjaliga (filmid, esitlused, tekstid ja juhised) ning kettaosa, kuhu õpilased saavad töid salvestada. Õpilane võtab kaasa oma sülearvuti ning õpetaja annab õpilasele rühmatööks mälupulga, millelt kõik õpilased laadivad üles ühesuguse süsteemi ühtsete materjalidega. Samamoodi on võimalik õpetajal tellida mälupulk, mille süsteemis puudub võimalus minna internetti – kõik vajalik on kättesaadav mälupulgalt ning puudub oht, et õpetajal kaob kontroll ja lapsed istuvad tunni ajal mõnes muus huvitavas kohas.

 

Õpilasi kõige enam mõjutavateks uudisvidinateks on mängukonsoolid (nt Nintendo Wii, Playstation 4, Microsoft Xbox 360 Kinect). Mängukonsoolide mängude hulgas on palju neid, millel on õpetuslik otstarve, näiteks ajaloomäng, seikluslik nuputamine, sportlikud saavutused või tantsuvõistlus. Kõik mängud ei ole halvad, ajaraiskajad või vägivallale õhutavad. Pigem on need materjali näitlikustajad (uuenduslikud ja interaktiivsed) ning aitavad õpilastel paremini teemast aru saada, sest neil on võimalus olla ise peategelased, otsustajad. Mängud arendavad ka sotsiaalsust. Nii kool kui ka lapsevanem peaks tegema endale selgeks põhialused, mille järgi mänge valitakse. Meie koolil on need järgmised:

  • kasvatab vastutusvõimet, tähelepanu, järjepidevust;
  • annab teadmisi ajaloost, füüsikast, keemiast jt ainetest;
  • tekitab huvi näiteks spordi, lugemise, avastamise ja ajaloo vastu;
  • paneb kaasa elama ja liigutama, kuid ei pane märatsema;
  • on sotsiaalne, nõuab ühistööd teistega;
  • pöörab tähelepanu tänapäeva maailmas toimuvale (ökoloogia, tehnikasaavutused vms);
  • sobib vanuserühmale (BETA standard).

 

Pikemalt saab lugeda veebilehelt http://www.microsoft.com/eesti/haridus/opetaja-ja-oppejoud/konsoolimangud-koolis.mspx#ulevaade.

 

Iga kool otsustab ise, kuidas laiendada oma tehnilist baasi. Maailmas on palju inimesi, kes on meist märksa halvemal järjel, samuti kohti, kus ühte arvutit kasutab kümme inimest ning tulemused on siiski suurepärased, kuna selle taga on sisu ja inimene. See-eest on koole, kus tehnikat on terve maja täis, aga tulemused ei ole nii head, sest majas valitseb vastuseis ja tahtmatus teha paremini, huvitavamalt. Pigem tuleks igal koolil üle vaadata oma ressursid ja analüüsida, kas kõike kasutatakse maksimaalselt või hoitakse tehnikat niisama klaasi taga, et see säiliks kaua-kaua.

 

Jõudu ja julget pealehakkamist!