Sissejuhatus
Pidevalt muutuv maailm nõuab ka hariduse pidevat sisulist uuendamist, sealhulgas õppekavade kaasajastamist. Haridusel on oma taustsüsteem, mis mõjutab paratamatult kõike õppekavaga seonduvat ja millega õppekava koostajad peavad arvestama. Õppekava kui diskursus kannab endas implitsiitselt ühiskondlikke arenguid ja eksplitsiitselt nende arengute mõjul kujunenud haridusfilosoofiat. Kaasaegne teadmuspõhine ühiskond esitab haridusele, sh ka üldharidusele uued nõudmised ja ülesanded. Läbi sajandite võrdsustati teadmised teadusega. Teadmised olid kasulikud iseenesest; neid saadi läbi hari-duse, et olla lihtsalt tark ja haritud. Teadmiste üha kasvava mahu tingimustes rõhutatakse aga vajadust lõimida erinevaid õppekavaga kooskõlas olevaid teadmisi, et luua neist tervik, mis võimaldaks mõista olulist ning toetaks õpilaste valmidust tulla toime erinevates õpi-, töö- ja elusituatsioonides.
Kuivõrd teadmisi omandatakse kaasajal mitte niivõrd nende endi pärast, vaid vajadusest neid kasutada, muutub oluliseks see, kuidas seostada õpitud teadmisi ja oskusi nii ühes õppeaines, ainevaldkondades kui ka erinevate õppeainete ja ainevaldkondade vahel. Lisaks sellele on probleemiks, kuidas kujundada üldisemaid pädevusi ja õpetada selliseid olulisi teemasid, mida ükski õppeaine eraldi ei käsitle. Seega on õppekava mitmekihiline projekt, milles kajastuvad õpetamise, õppimise ja kasvatuse erinevad aspektid. Siit sünnib vajadus holistlike õppekavade järele, mis näevad inimest tervikuna ning püüavad kujundada teda kui tervikut õppekava kui terviku kaudu. Just seetõttu saab oluliseks õppekava lõiming kui võima-lus tervikliku õppekava loomiseks.
Lõiming (integratsioon)1 on olnud ka viimaste Eesti õppekavade üks olulisi märksõnu. Uuele, curriculum-tüüpi õppekavale üleminekuga 1996. aastal taotleti muuhulgas lõiminguidee praktilist teostumist, kuid reaalses koolitöös seondusid sellega mitmed probleemid, mida ei lahendanud ka 2002. aasta Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava. Koolis hakati õpetajatelt nõudma integratsiooni/lõimingu teostamist, kuid polnud täit selgust ega kindlustunnet selles osas, mida integratsioon/lõiming täpselt tähendab ja kuidas seda ellu viia. Ainete integratsioon/lõiming on olnud pädevuste kujundamise ja läbivate teemade käsitlemise kõrval kooliõppekava enim küsitavusi tekitav osa (Kokkuvõte küsitlusest riikliku õppekava koolis rakendumise kohta, 2003).
Integratsiooni/lõimingu kõige laiem tähendus on omavahel sobivatest osadest terviku moodustamine. Kuivõrd terviku all võib mõista mitmeid erinevaid asju, on ka õppekava lõimingust saadud aru erineval moel. Siin võiks koguni küsida: kui räägitakse lõimingust, millest siis tegelikult ikkagi räägitakse? Samal ajal kui õppekava koostajad rõhutavad eelkõige õpetuse terviklikkust, käsitavad kooliinimesed lõiminguna sageli ainult ainetevahelisi seoseid. Probleem on niisiis selles, mida õppekava lõimingu all mõista ja kuidas peaksid koolid seda ideed rakendama. Seetõttu on lõimingu tähenduse ja eesmärkide selgus oluline nii kontseptuaalsetel kui ka praktilistel põhjustel. Käesoleva artikli eesmärgiks on määratleda õppekava lõimingu mõiste, kirjeldada õppekava lõimingu eesmärke ja võimalusi ning anda soovitusi õppekava lõimingu teostamiseks õppeainete aspektist lähtuvalt.
1 1996. ja 2002. aasta Põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas kasutati lõimingu asemel integratsiooni mõistet. Seetõttu kasutatakse siin ja edaspidi vajadusel mõlemat mõistet paralleelselt.
Õppeainete seostamisest õppekava lõimingu kontekstis – Tiina Kuusk
1. Lõiminguidee lähtekohad
2. Õppekava lõimingu määratlemine
3. Õppekava lõimingu dimensioonid
4. Lõimingu kavandamine
5. Lõiminguviisid
Teadmised ja nende kujunemine – Triin Hannust
1. Õppimise kaks vormi
2. Õppimise efektiivsus
3. Analoogiate ja mudelite kasutamine õpetamisel
4. Teadmiste valdkonnaspetsiifilisus
5. Teadmiste ülekandmine
6. Teadmiste kontrollimise roll õppimises