Andrus Org
Hindamise eesmärk on anda õpilaste arengu ning õppimise tulemuslikkuse kohta tagasisidet, ühtlasi saada informatsiooni, mida edasist õpet kavandades arvestada. Hindamine, olles kooskõlas õppeprotsessi eesmärkide, õppesisu ja -tegevuste ning õpitulemustega, annab teavet tasemest, millele uut teadmist lõimida. Hindamine peab rõhutama esmajoones õpilase tugevusi: mida ta teab või oskab, kuidas ta õppijana areneb.
Riikliku õppekava ja ainekava silmas pidades tuleb hinnata esmajoones õpitulemusi – neid teadmisi, oskusi ja pädevusi, mille omandamist õppetööga taotletakse (ainekesksus). Kuid hindamisel võib lähtuda ka iga õpilase individuaalsest tasemest, tema võimetest ja huvidest, analüüsides eeskätt muutusi, mis on toimunud teadmiste lähtepositsioonist alates kuni uue omandamiseni (õpilasekesksus).
Uus õppekava soosib rohkem õppimis- ja avastamisrõõmu, õppemeetodite ja -vormide vaheldusrikkust, kujundamaks iseseisvat õppijat. Uutmoodi õppimine eeldab ka teistsugust hindamist, seetõttu on lisandunud kokkuvõtvale hindamisele kujundav hindamine, mis loob tingimused õpetaja ja õpilase koostööks ning õpilase individuaalsuse arvestamiseks. Väga oluline on suunata õpilast reflekteerima, mida ta õpitavast teab, mida veel ei tea, ning motiveerida ja toetada teda vastuste leidmisel ning luua nii eeldused elukesvaks õppeks.
Kuna kirjandus kui õppeaine aitab kujundada õpilase isiksuslikke omadusi, tema väärtushoiakuid ja maailmapilti, tähtsustub kirjandusõpetuse puhul vajadus anda sooritustele sõnalisi hinnanguid. Sõnaline hinnang – kas suuline või kirjalik – ei seisne mitte ainult kiitvas või tunnustavas repliigis (nt see oli tabav võrdlus, tajusid probleemi sügavuti, lähenesid teemale originaalsest vaatepunktist, see oli terane tähelepanek), vaid tähendab esmajoones konstruktiivset tagasisidet, s.o suunamist ja juhiseid, millest õpilasel on kasu oma järgnevates sooritustes. Eeldatavalt on eesti keele ja kirjanduse õpetaja õpilasele hea nõuandja, suunaja ja mentor.
Küsida ja hinnata saab vaid seda, mida on õpetatud ja õppeprotsessis omandatud. Õpilane peab teadma, mida ja kuidas kirjandustunnis hinnatakse (sh materjali maht ja sisu, hindamise vorm ja skaala). Vältimaks ebamäärasust hindamisel, peaks õpetaja õpilasi eelnevalt teavitama, missuguseid õppe-eesmärke ta tähtsaks peab ja milliseid õpitulemusi hindab, kas:
- kirjandusloo ja -mõistete tundmist (konspekteerimine, lünktekst, lugemiskontroll, test, faktiküsimused);
- kirjandusteose analüüsimise ja tõlgendamise oskust (suuline ja kirjalik arutelu, paaris- ja rühmatöö ülesanded, tõlgendusküsimused);
- õpioskuste rakendamist (funktsionaalse lugemise ja kirjutamise ülesanded, rakenduslikud küsimused);
- loovuse ja fantaasia arendamist (loovülesanded, fantaasia- ja väärtusküsimused);
- õigekirjaliselt, grammatiliselt ja stiililiselt korrektset keelekasutust.
Gümnaasiumi kirjanduskursuste õpetamisel võib rakendada mitmekesiseid õppemeetodeid ja -vorme (nt aktiivõpe, interaktiivõpe, disainõpe, probleemõpe, uurimusõpe, projektõpe, audio-visuaalõpe, ekskursioonõpe). Mis tahes õppemeetodi või -vormi rakendamine tähendab konkreetsete sisuliste tegevuste sooritamist, õppeülesannete täitmist. Kõikide gümnaasiumi kirjanduskursuste puhul võib hinnata järgmisi sooritusi:
- suuline või kirjalik küsimustele vastamine,
- diskussiooni või väitluse pidamine,
- arutluse, essee või arvustuse kirjutamine,
- ettekande või kõne koostamine ja esitamine,
- luuletuse või proosateksti esitamine, avalik esinemine,
- referaadi, lühiuurimuse või projekti koostamine,
- test, lugemiskontroll, lünktekstülesanne,
- analüüsi- ja tõlgendusülesannete lahendamine,
- omaloominguline kirjutamine,
- loovülesande lahendamine ja esitamine,
- kirjandustööde mapi koostamine (portfolio).
Hinnata tuleb sooritusi seoses järgmiste õppeteemadega.
- Kirjandusteose autori- ja ajastukeskne analüüs, teksti seostamine ajaloo, kunsti ja filosoofiaga.
- Kirjandusteksti struktuuriosade suhete ja tähenduste uurimine ning tõlgendamine; kirjandusteksti analüüs narratiivi, temaatika ja poeetika seisukohalt.
- Tekstisiseste tasandite analüüs: narratiivi, tegelaste, süžee, miljöö, motiivide, keele- ja kujundikasutuse, arhetüüpsete elementide ning kompositsiooni vaatlus.
- Kirjandusteose võtmesõnade lahtimõtestamine, oma arvamuse sõnastamine ja põhjendamine, tekstist olulise teabe leidmine, selle struktureerimine ning graafiline kujutamine.
- Kirjandusteose väärtuspõhine käsitlus, eetiliste ja esteetiliste teemade ning probleemide üle arutlemine.
- Alustekstidest loetud teabe võrdlemine ja vastandamine, ühiste ning eriomaste joonte esiletoomine.
- Kunstiteose poeetikaga tegelemine, oma lugemisoskuste, -eelistuste ning lugejaajaloo, erinevate lugejagruppide ning lugemismudelite uurimine.
Kirjandusteose analüüsi ja tõlgendamise puhul võib kõrgemalt hinnata mõttekäigu originaalsust, uudsust, iseseisvust, üldistavust, seostatust ja põhjendatust. Madalamalt võib hinnata mõttekäigu pealiskaudsust, õpikust loetu või õpetajalt kuuldu ümberjutustamist. Mõttearenduste hindamisel ei tohi õpetaja arvestada maailmavaatelisi erisusi, vaid arvamuste ja seisukohtade sügavust, argumenteeritust, iseseisvust. Väärtõlgenduste, kergekäeliste ja pealiskaudsete arutluste puhul on parem jätta hinne panemata.
Kirjandusõpetuses on jätkuvalt oluline koht essee-tüüpi ülesannetel (nt kirjanduslikud esseed, probleemile keskenduvad arutlused, kirjandusteoste arvustused). Essee võimaldab kontrollida õppe-eesmärkide saavutamist kompleksselt, kuna eeldab analüüsimist, põhjendamist, võrdlemist, seostamist, vastandamist, näitlikustamist, järeldamist, hindamist, üldistamist jne. Essee hindamine on aega ja süvenemist nõudev töö, mida kahtlemata kimbutab subjektiivsus. Kirjanduslikul teemal kirjutatud kirjandile võib panna kaks hinnet – teose sisu analüüsimise ja õigekeelsuse eest. Samas peab õpilane teadma, mida antud töö puhul hinnatakse.
Kirjalike omaloominguliste ülesannete puhul parandab õpetaja küll keelevead, kuid hindamisel võib arvestada valdavalt töö sisu; lisahindega võib tunnustavalt hinnata ideelist ja esteetilist aspekti.