Vilja Sliževski, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2010
Alates 10.–11. eluaastast, kui algab intensiivse kasvamine, on nii poisid kui tüdrukud ebaühtlase füüsilise ja häälelise arenguga. Sellest tulenevalt on hääle kujundamine, olenevalt õpilaste kontingendist, suhteliselt komplitseeritud. Kuidas leida kõigile sobiv ja ühtne lähenemisviis? Alljärgnevalt mõningaid soovitusi häälekujundusliku töö positiivseks suunamiseks.
Üldhariduskooli õpilased on väga erinevate muusikaliste võimetega, aga ka erinevate terviseprobleemidega (astma, südamehaigused, füüsilised puuded, logopeedilised probleemid). Kõike seda tuleb õpetajal muusikatunnis laulmise ajal arvestada.
Enne kui rääkida õpilaste hääleseadest, peab iga muusikaõpetaja endale selgeks tegema, et noore arenev hääl on põhimõtteliselt erinev täiskasvanud inimese häälest. Kuna õpilane on nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt pidevas arengus, saame rääkida ainult tema hääle kujundamisest ja õigete hääletekitamise reflekside suunamisest.
Lapse ja täiskasvanu häälega töötades tuleb arvestada nii ühiste joonte kui ka erinevustega hääleaparaadis ja selle talitluses.
Ühised jooned:
- hääle tekitamist koordineerivad ajus asuvad keskused: laulmis-, kõne-, emotsioonide ja hingamiskeskus;
- kõri, mis suudab tekitada häält 2–3 oktaavi ulatuses;
- häälepaelad sulguvad juba noodi kõrguse peale mõeldes;
- hääle tekitamist peavad toetama hingamislihased;
- hääle ülemine register, mida ei kasutata rääkides.
Erinevused:
- lapsed, eriti kuni 10–11-aastased, ei ole võimelised oma psühholoogilise arengu tõttu hääle erinevaid komponente (hingamine, artikulatsioon, resonaatorite süsteem) laulmise ajal teadlikult korrigeerima;
- lastel on foneerimise (kõne, laulmise jm mistahes häälitsemise) ajal kopsust tuleva õhu surve häälepaeltele proportsionaalselt tunduvalt suurem, võrreldes täiskasvanuga;
- lapse kõri asetseb resonaatorite süsteemile tunduvalt lähemal, mistõttu reageerib õhu hääleatakile kiiremini ja tundlikumalt;
- seoses kehaproportsioonide muutumisega on hääleaparaadi tunnetus lapsel pidevas muutuses.
Kuni 10– 11-aastaste lastega töötades tuleb vokaalses kujundustöös kasutada ainult kaudseid, hääle vaba tekitamist soodustavaid võtteid: primaarhäält, liikumist ja mängulisi elemente või nende omavahelisi kombinatsioone.
Primaarhääl – esmane hääl ehk „loomahääl” sünnib tahtmatute reflekside tulemusena, mis hakkavad tööle siis, kui me spontaanselt reageerime millelegi või väljendame oma emotsioone või kui me imiteerime mõne nähtuse või looma häält. Need tahtmatud refleksid on meile looduse poolt kaasa antud. Kasutades primaarhäält tunnis häälekujundusliku võttena, treenib õpetaja nii õpilaste kui ka enda artikulatsiooni ja hingamislihaste koordinatsiooni, mis aitab parandada teksti ja hääle juhtimist laulmise ajal. Kuna lapsed on head imiteerijad, peab õpetaja ise õigesti tegema ja jälgima, et õpilaste kaela-, kukla- ja õlalihased oleksid pingevabad. Primaarhääl hakkab tööle, kui me imiteerime loomade ja lindude häälitsemist: koera ulumist, kassi näugumist, sääse pinisemist, ussi susisemist jne. Õpetaja saab siin rakendada loovat lähenemist.
Laulmine on suhtlemine nagu rääkimine ja žestikuleerimine, olles neist kõige emotsionaalsem. Spontaanselt suheldes hakkab meie hääleaparaat tasakaalustatult tööle. Kui me laulmise ajal imiteerime looduses hõikamist, naermist või oleme silmsidemes teise inimesega, hakkavad meie aju vastavad keskused vajalikus meeleolus tööle. Muusikaline fraas hakkab kandma seda emotsionaalset sõnumit, mida väljendavad laulu sõnad ja viis. Selleks et laulu tekst ei oleks mehhaaniline sõnade jada, tuleb selle sisu lastele eelnevalt lahti seletada ja seejärel teksti valju häälega ilmekalt koos lugeda. See aitab laulu mõtet välja tuua ja laps saab aru, millest ta laulab.
Liikumisest laulmise ajal on küllalt palju räägitud, kuid siin seab klassiruum omad piirangud. Siiski saab hea tahtmise korral ka väikeses ruumis üht-teist teha. Liikumise kasuteguriks on õige kehahoiaku saavutamine, mis on loomuliku ja vaba hingamise eeltingimus. Liikumist tuleks seostada eesmärgistatud tegevusega ja lisada sellele ka hääleline väljund. Õpetaja ülesanne on jälgida, et soorituse ajal oleks õpilaste keharaskus puusavööl ja käte liikumise ajal ei vajuks selg taha.
Eeltoodud kolme komponendi (primaarhääl, suhtlemine, liikumine) kombineerimiseks pakuvad põhikooli laulikud mitmeid võimalusi. Kui laul räägib mõnest loomast, siis laulu tutvustamisel võiksid lapsed imiteerida sellele loomale iseloomulikku häälitsemist ja ka liikumisviisi: käo kukkumist, sääse pinisemist, koera haukumist, karu tatsumist, hiire piuksumist ja sibamist, linnu lendamist jne. Laulmise ajal suhtlemist võimaldavad ka eesti regilaulud ja jutustavad laulud. Suhtlemine võib toimuda näiteks pinginaabrite vahel, aga ka õpetaja ja klassi või poiste ja tüdrukute vahel.
Kui laps on psühholoogiliselt vaba ja laul jõukohane, siis töötab lapse hingamine vabalt ja loomulikult. Kindlasti pole 1.–3. klassi lastega soovitatavad spetsiaalsed hingamisharjutused, eriti hingamisjõudu arendavad harjutused, kuna need võivad vääral sooritamisel teha lapsele palju kahju, samuti pole selles eas tarvis teha hääleharjutusi. Tunni meeleollu sisseelamiseks võib laulda helistikke vahetades mõnda tuntud või lastele armsat laulu. 10–11-aastaste lastega töötamise eesmärgiks on arendada nende musikaalsust ja eneseväljendamise julgust laulmisel. Põhiline peaks olema laulurõõm.
Alates 10.–11. eluaastast, kui algab intensiivne kasvuperiood, hakkavad kõri arenedes ilmnema esimesed erinevused poiste ja tüdrukute hääletämbris. Kui väikelapse hääle registrite kõlaline vahe on minimaalne, siis nüüd hakkame ka lapse hääles eristama selgemalt kahte registrit: pea- ja rinnaregistrit. Kuna tütarlastel ei ole rinnaregister eriti tugev ja tüdrukud ise ei ole altid seda rõhutama, siis poistega on hoopis vastupidi. Poisid, soovides matkida mehelikku häält, väldivad pearegistrit, sest see seostub neil tüdrukute ja mitte tõsiselt võetava häälega. Eriti kehtib see häälemurde-eelses staadiumis olevate poiste kohta. Õpetajal tuleks selgitada poistele, et kõikidel häältel on registrid ja neid registreid kasutatakse koos. Poisse segab ka ülemise registri kasutamisel selle teistsugune tunnetus laulmise ajal ja tämbriline erinevus. Puberteediealiste poiste aktiivset laulmist tunnis pärsib ka tütarlaste juuresolek. Kardetakse jääda naeruväärseks.
Palju küsimusi on tekitanud laulmine häälemurde ajal. Artikli autori seisukohalt häälemurre pole haigus ning selle ajal tohib laulda, kuid ei tohi üle pingutada. Poistele tuleb leida kas sobiv kõrgus või leida neile laulmise ajal muu alternatiivne tegevus. Näiteks võiksid nad laulda harmoonia bassinoote erinevatel silpidel (don-don, bom-bom, dü-dü, rütmi plaksutamine või mängimine jne). Põhikooli lõpuklassides on enamik poisse häälemurde juba läbi teinud. Siis on õpetaja uueks probleemiks poiste „porgandihääl” – lauldakse nasaalse iniseva tooniga, kael õieli. Selle põhjuseks on hääleresonaatorite tunnetuse täielik muutus. Kuigi kõris on peamised muutused toimunud, siis muu füüsis veel kasvab. Samuti ollakse segaduses oma sügava rinnaregistri pärast, millega esialgu midagi peale ei osata hakata.
Tüdrukute häälemurre toimub palju valutumalt ja pikemalt. Kui poisid kasutavad pärast häälemurret laulmisel alakeha lihaseid, siis tüdrukud hakkavad kasutama ülakeha lihaseid.
Selles eas algab ka hoogne sotsiaalse identiteedi otsimine. Tekivad eeskujud, keda hakatakse matkima nii laulmisel kui ka kehahoiakus. Kõige suuremaks probleemiks selles vanuses on halb kehahoiak ja oma iidoli laulmismaneeri matkimine, seda nii poiste kui ka tüdrukute puhul. Soovitan õpetajal lastele selgitada, et oma häälega lauldes ollakse kuulaja jaoks tunduvalt huvitavam kui kahtlase väärtusega koopiat esitades.
Alates 10.–11. eluaastast võib lastele tutvustada esmaseid hääleseadelisi põhitõdesid. Need on hingamine, õigest kehahoid, õlavöö ja lõualiigese vabastamine. Nüüd on nad juba rohkemal või vähemal määral võimelised ennast laulmise ajal teadlikult kõrvalt jälgima. Soovitav ja vajalik on õpilastele põhjendada, mis eesmärgil üht või teist harjutust tehakse. Olulist rolli mängib ka eakohase repertuaari valik. Selles eas tärkab suur huvi popmuusika vastu, proovitakse ka ise selles žanris laulda (valdavalt inglise keeles), tekivad kooli bändid. On hea, kui õpetaja tunneb lisaks hääleseade põhialustele ka popvokaali häälekäsitlust. Ka popmuusika žanris lauldes kehtivad samad hääletekitamise põhireeglid, nagu õige hingamine, pingevaba lõualiiges, resonaatorite süsteemi kasutamine. Ainult et neid kasutatakse teiste aktsentidega, sest inimhäälel on väga suured varieerimisvõimalused, kuigi tööpõhimõtted on samad. Tihtipeale suunavad selles žanris algajaid lauljaid hääleaparaadi töö põhimõtteid mittetundvad inimesed, kes õpetavad laulmise asemel küsitava väärtusega nippe. See võib viia hääle kaotuseni. Kindlasti peab meeles pidama, et igal tegevusel on omad tagajärjed ja nende eest tuleb vastutada.
Selles vanuses õpilasi vokaalselt suunata on küllaltki suur väljakutse, sest hääle ja ka oma keha tunnetus muutub väga kiiresti. Soovitused õpetajale jäävad samaks mis nooremas vanuseastmes: suhtlemine ja liikumine. Primaarhäält kasutatakse selles vanuses emotsiooni ja suhte väljatoomiseks ning see vajab õpetajapoolset julgustamist ja suunamist.
Käesolevas kirjutises on välja toodud kõige üldisemad lapse häälega töötamise põhimõtteid. Muusikaõpetajal peab olema arusaam õigest laulmisest, hääleseade põhialustest ning nende rakendamisest laulmisel, sest vastasel juhul tunneb ta ennast ühes töölõigus väga abitult. Õpetaja võib usaldada oma sisetunnet ja kogemusi ning mitte karta proovida ka uusi võtteid. Kõiki vokaalse töö võtteid võib siduda ka teiste muusikaõpetuse meetoditega, nt Carl Orffi süsteemi elementidega.
Muusikaline kasvatus ei ole teisejärguline aine üldhariduskoolis ning nõuab ka kooli juhtkonna otsest toetust. Uuringute järgi võib väita, et lapsed, kelles on kasvatatud armastust muusika ja laulmise vastu, saavad reeglina ka edaspidises elus hästi hakkama. Muusikaline kasvatus arendab iga väikese inimese tundeelu, mis on tänapäeva arvutiseerunud maailmas eriti oluline. Täiskasvanueas on seda juba hilja teha. Muusikaõpetaja on nagu külvaja, kes näeb oma töö vilju alles aastate pärast.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-8-0