Doyle Stevick, South Carolina Ülikool, 2010
Aastate 2001 ja 2004 vahel oli mul võimalus elada 25 kuud Eestis. Kuigi ma külastasin populaarseid sihtkohti nagu Tallinn, Tartu, Pärnu ja Saaremaa, elasin suurema osa sellest ajavahemikust Võrumaal. Ma tulin Eestisse, et uurida kodanikuõpetuse (mida samuti kutsuti ühiskonnaõpetuseks – nende vahel on oluline erinevus) õpetamist. Minu uurimustöö oli aga kultuurialane: ma olin õppinud antropoloogiat. Minu esmaseks eesmärgiks polnud teada saada, mis kodanikuhariduses toimib, vaid soovisin mõista, mida inimesed kodanikuks olemisest mõtlevad, nii otseselt kui ka kaudselt.
Tavapärased uurimused suhtuvad lastesse ja õpetajatesse kui piljardipallidesse laual: kui sa lööd ühte palli teatud kiirusega, liigub see teatud vahemaa võrra kindlas suunas. Sellised uurimused toetuvad arvudele ja püüavad üldistusi teha ühe grupi või riigi põhjal. Haridus ei ole aga füüsika: me ei saa siin kasutada seadusi või valemeid, mis seletaksid kõike. Selle asemel peame mõistma, kuidas inimesed mõtlevad.
Kui me soovime mõista seda, kuidas kodanikud käituvad, peame saama aru sellest, mida need tegevused nende jaoks tähendavad. Näiteks miks pidasid eestlased, lätlased ja leedukad õigeks seista vastu Nõukogude Liidule iseseisvust taotledes, hoolimata nende väga väikesest rahvaarvust? Me peame mõistma, miks inimesed uskusid, et nad suudavad uskumatult keerulises olukorras saavutada poliitilise muutuse. Biomeditsiinilised uurimismudelid meile seda ei ütle. Pole mõtet ka väita, et „37% laulvast revolutsioonist on seletatav piirkonna kõrge haridustaseme ja 23% suhteliselt kõrge sissetulekuga.“
1999. aastal valisin uurimiseks Eesti, sest kõigist 15 postsovjetlikust riigist näis see olevat kõige edukam. Oletasin, et see edu võib ilmneda ka kodanikuhariduse õppekavas ja praktikas. Riik, kus on taasloodud tugev demokraatia, suudab tõenäoliselt ka õpilastele edukalt demokraatiat õpetada. Võib-olla võiks see isegi saada mudeliks tervele piirkonnale, sest kodanikuhariduse andmine on väga raske ja keeruline.
Leidsin eest palju tuttavaid katsumusi. Eesti pidi saama lahti vanast marksistlikust-leninistlikust ideoloogiast. Algselt oli riigis puudus headest kodanikuhariduse õpikutest. Paljud noored ei usaldanud vanemaid inimesi. Paljud kodanikuhariduse õpetajad olid varem pidanud õpetama marksismi. Sellised probleemid tõstatasid mitmeid küsimusi: Kas mõned endistest marksismi õpetajatest ka uskusid sellesse? Kas nad olid oma vaateid muutnud? Kas nad õpetaksid uut materjali sama metoodikaga? Kas nad olid rahul muutustega ühiskonnas, mis tähendasid majanduslikult raskeid perioode, vähenenud sotsiaalseid garantiisid ja hoogustunud kuritegevust? Kas nende jaoks seostusid kodanikuks olemisega positiivsed kogemused, mis andsid neile poliitiliselt võimsa ja mõjuka tunde? Kas neil oli isiklikke kogemusi demokraatiaga, mida nad saaksid oma õpilastele edasi anda? Kas neis oli endiselt Nõukogude pärandit ja kui nii, siis milline see oli?
Mulle meeldiks kuulda sinu, lugeja, arvamust nende küsimuste ja ka mu järgnevate tähelepanekute kohta. Ma kutsun sind, lugeja, neid minuga e-posti teel jagama (aadress on artikli alguses). Siin aga jagan oma kogemusi sellest, mis viis mind Eestisse uurimustööd tegema, ning oma nägemusi sellest, mida ma seal välismaalasena kogesin. Minu eesmärgiks ei ole anda hinnanguid, vaid mõista paremini vaatepunkte, mis erinevad täielikult minu omadest.
1999. aastal olin klassikalise kultuuri ja filoloogia doktorant Indiana Ülikoolis. Ma õppisin vanakreeka ja -ladina keelt ning enne, kui alustasin eesti keele õpinguid, arvasin, et need keeled on väga rasked. Nagu paljusid teisi ameeriklasi, šokeeris ka mind Columbine’i keskkooli tulistamine Hitleri sünnipäeval sama aasta aprillis. Ma ei teadnud seda siis, kuid üht minu ladina keele õpilastest sel semestril inspireeris samuti Hitler. Ta vihkas välismaalasi, mustanahalisi, juute ja kõiki teisi. Kõigest paar kuud pärast minu kursuselt väljakukkumist hakkas ta tulistama inimesi Chicagos, nii minu ülikoolis kui ka teistes kohtades. Ta tappis ainult kaks, kuigi haavas enne enesetapu sooritamist veel ühtteist.
See kogemus muutis minu nägemust haridusest. Ma ei suutnud uskuda, et üks intelligentne noor mees võiks kanda radikaalseid ja vihkamist täis ideoloogiad. Loomulikult on ajaloost teada, et paljud intelligentsed ja head inimesed uskusid kohutavatesse rassistlikesse ideoloogiatesse, millest kõige tuntumad näited on minu kodumaal esinev rassism ja juudivastasus Saksamaal. Kas hariduse andmine suudaks mõjutada lisaks teadmistele ja oskustele ka sügavaid uskumusi teiste kohta? Ma jätsin klassikaliste kultuuride uuringud ja hakkasin tegelema haridusega.
Ma avastasin midagi väga häirivat: kui ma oleksin tulnud kooli rassistina, nagu minu õpilane, poleks ma leidnud õppekavast mitte midagi sellist, mis oleks minu suhtumist muutnud. Kuidas võis see nii olla? Vastus oli keeruline ja täis ajalugu. Minu koduks oleva riigi lõunaosas oli mustanahalistel keelatud süüa koos valgete inimestega, istuda nende kõrval bussides ja mis eriti oluline, käia koos valgete inimestega koolis. Meie ülemkohus keelustas selle tava 1954. aastal, kuid see jätkus sellegipoolest. Inimesed leidsid rohkelt viise, kuidas valitsuse poliitikale vastu seista. Isegi tänapäeval elame me selle pärandiga.
Ülemkohtu otsus esindas olulist muutust valitsemises, seadusandluses ja poliitikas. Kuid sellised tohutud muutused võivad olla edukad ainult siis, kui ka inimeste suhtumine muutub, sealhulgas nii isiklikul kui ka ühisel tasandil. Ameerika Ühendriikides aga ei toimunud üleriigilisi jõupingutusi rassismi eemaldamiseks hariduse kaudu. Ülemkohtu otsuse suur lubadus ei täitunud, sest me ei muutnud paralleelselt oma ühiskonda ega kultuuri.
Milline näeks välja rahvusliikumine, mis muudaks nii isiklikke kui ka ühiseid arusaamu? Kuidas saaks üks riik põhjalikult hariduse kaudu muutuda? Nüüd võib olla selge, miks ma hakkasin Eesti vastu huvi tundma. Mõned aastad varem oli Eesti taastanud demokraatliku valitsuse ja turumajanduse. Need olid põhjalikud muutused. Mis toimus haridussüsteemis, mis aitas kaasa sellistele muutustele?
Ma soovisin mõista neid muutusi Eesti ühiskonnas, kuid ma pidin õppima eesti keelt, saama aru ajaloolisest kontekstist, õppima tundma seda riiki ning hindama Eestis toimivat rahvusvahelist dünaamikat: globaliseerumist, euroopastumist ja minu kodumaa sarnaste riikide rahvusvahelist mõju, mis seisnes miljonite dollarite eraldamiseks kodanikuhariduse kindlate mudelite ja ideoloogiate tutvustamiseks. Minu lennureis Eestisse oli broneeritud 14.09.2001. Kell 6.30 11. septembri hommikul saatsin oma väitekirja lõpliku kavandi doktorantuurikomisjonile. Kui ma paar tundi hiljem üles ärkasin, oli rahvusvaheline geopoliitika Eestis täielikult muutunud. Metanooli sisaldava puskari joomisest põhjustatud peaaegu 60 inimese massmürgitus jäi Ameerika Ühendriikides toimunud rünnakute varju.
Äkitselt vajasid Ameerika Ühendriigid häid suhteid Venemaaga. Balti riike, kes nõnda agaralt otsisid kaitset Venemaa eest, julgustati nüüd Venemaaga paremaid suhteid looma ning tegema suuremaid jõupingutusi venekeelse vähemuse õiguste kaitsmiseks. Tallinna saabudes leidsin nüüdseks avalikkuse eest eraldatud Ameerika Ühendriikide saatkonna trepilt lilled. Ma tõstsin kaamera, et neid pildistada – ning valvur jooksis minu suunas. Need olid ebakindlad, hirmutavad ajad, ehk mõnel moel veidi sarnased kümne aasta tagusele ajale.
Ma eeldasin, et NATO soovib saata vägesid (eestlaste jaoks tagasi) Afganistani al Qaeda ja Talibaniga võitlema. Ma eeldasin, et NATO nõuab konflikti jaoks raha või relvi. Seega olin ma šokeeritud, kui lugesin, mis oli selle esimene nõudmine. 24. aprillil 2002 toimunud Stockholmi Julgeolekukonverentsil kiitis Heather Conley, Ameerika Ühendriikide aseriigisekretäri assistent Euroopa ja Euraasia asjades, Balti riike liikmelisuse saavutamise suhtes tehtud edusammude pärast, kuid jätkas:
Kõik NATO liikmelisuse poole pürgivad riigid peavad end paremini liikmelisuseks ette valmistama, et nad oleksid reaalselt valmis panustama Euroopa julgeolekusse. Balti riikide jaoks tähendab see rasket tööd – mitte ainult sõnu, vaid konkreetseid tegusid keeruliste siseriiklike asjade lahendamiseks, nagu näiteks tegelemine holokausti ajalooga. See tähendab tegelemist keerulise ülesandega – integreerida etnilised vene keelt rääkivad elanikud täielikult ühiskonda – hoolimata märkimisväärsest poliitilisest kulust. (Embassy 2002)
Traagilises rünnakus hukkus 3000 inimest ja NATO survestas Eestit tegelema holokausti ja venelastest vähemuse kohtlemisega? Kuidas peaksime seda mõistma? Ja kuidas, kui üldse, on see seotud kodanikuhariduse küsimustega?
Holokaustiga seonduvate keeruliste probleemide arutlemine, mis sellele järgnes, huvitas mind isiklikult. Ma olin õppinud ülikoolis nii Nõukogude Liidu kui ka natsismi ajalugu. Mõlemad režiimid olid kohutavalt pahad ja samuti oli loomulikult paha ka Mao Zedong. Samamoodi ka põlisameeriklaste genotsiid Põhja-Ameerikas. Toona uskusin ja nüüd tean, et lääneeurooplased ja ameeriklased ei mõista kuigi hästi Nõukogude Liidu ajalugu ja selle julmusi, kuid ometi nad peavad neid paremini mõistma hakkama. Ameeriklased on aga üles kasvanud uskudes, et natsism oli pahadest pahim. See on meie jaoks sügav tõde ja meil on raske mõista inimesi, kelle uskumused on teistsugused. Ma üritasin mõista eestlaste üldist suhtumist neisse küsimustesse.
Üldiselt avastasin, et eestlased on väga uhked oma esimese iseseisvusperioodi üle. Nad tunnevad, et Eesti loomulikku arengut häiriti. Nad märgivad, et Eesti oli tol ajal rikkam kui Soome ja võiks ka praegu olla Soomest jõukamal järjel, kui tal oleks lastud areneda loomulikult. Eestlastel on tugev põhjamaine, Skandinaavia identiteet ja sügav pühendumine raskele tööle. Eesti keel on eestlastele väga tähtis ning neid häirib see, et rahvastiku vähemus ei räägi eesti keelt või ei räägi seda hästi, või ei räägi seda piisavalt hästi, või ei räägi seda täiusliku eesti keele aktsendiga.
Eestlased usuvad, et vähesed välismaalased mõistavad nende ajaloolist kogemust, seda, kuidas oli elada Nõukogude režiimi all, ja seda, et vähesed hoolivad nende nägemusest maailmas toimuva kohta. Eestlased on harjunud sellega, et neile annavad tegutsemisjuhiseid võõrvõimud. Kui sageli võrreldi Võrumaal Brüsselit Moskvaga? Eestis leidub põhjusega palju euroskeptikuid. Eestlased panevad sageli pahaks ka seda, kui teised üritavad neile öelda, mida nad tegema peaksid, kuigi nad ei räägi eesti keelt ega mõista eestlaste kultuuri. Eestlased on loomult väga iseseisvad. Nad kuulavad viisakalt, kuid õnnetult, välismaalaste nõuandeid ja seejärel teevad seda, mida ise soovivad.
Eestlased on sügavalt tugevad. Pole lihtne hoida kultuuri poole sajandi pikkuse Nõukogude surve all elus, küüditamiste ja venestamispoliitika keskel. Eestlased usuvad tugevalt rahvusriiki – et riik on rahva jaoks (Prantsusmaa prantslaste jaoks!). Seega häirib eestlasi tõsiasi, et Eesti varasem ühtlus — 90% etnilisi eestlasi 1930. aastate paiku — vähenes 1989. aastaks 60 protsendini. Paljud eestlased tunnevad ikka veel muret Venemaa üle ja kardavad, et eesti keel ja kultuur on tõsises ohus. Tõsiselt häiriv on teada, et Vene arhiivid on suletud, et tõde pereliikmete saatuse kohta ei tule iialgi päevavalgele ja kedagi ei võeta kunagi vastutusele nõnda paljude kuritegude eest, mis Nõukogude ajal eestlaste vastu toime pandi.
Juhul, kui sellised tähelepanekud on üldiselt õiged (või isegi suuremas osas paikapidavad), kujutavad need üht osa jagatud kultuurilisest maailmapildist, mis vormib eestlaste maailma tõlgendamise viisi ja seda, kuidas nad oma lapsi õpetavad. (Enamik eestlastest oskab sarnaselt kirjeldada ka venelaste üldist, kui mitte universaalset maailmapilti). Ma usun, et holokausti ajalooga seonduvaid probleeme on võimalik mõista ainult seoses selliste uskumuste, vaadete ja kogemustega. Ma usun, et enamik välismaalastest, kes ütlevad eestlastele, kuidas õpetada, mida uskuda, millised poliitikad omaks võtta ja nii edasi, ei mõista neid asju, ei mõista seda kultuuri ja ei mõista seda keelt.
Ma üritan kasutada teistsugust lähenemist. Ma üritan mõista ja austada teiste vaateid, isegi siis, kui ma nendega nõus ei ole. Ma ei taha öelda inimestele, mida nad peaksid tegema; selle asemel soovin nendega pidada avatud vestlust – dialoogi, mis on minu arust demokraatia võti. Ma jagan oma vaateid ja kutsun teisi kaasa mõtlema, kuigi ma ei eelda, et teised minu vaatenurki jagavad (miks nad peakski). Ma kutsun kõiki minu vaateid kritiseerima ja ründama, sest ma olen pühendunud tõele, parima võimaliku seletuse leidmisele. Mõnikord võib see olla väga ebamugav ja raske. Minu jaoks ei ole suurim väärtus „mu veendumuste vaprus“, vaid (nagu ütles Nietzsche) vaprus kutsuda teisi minu veendumusi ründama, et ma saaksin uskuda ainult neid asju, mis on võimalikud tõesed ja mida on võimalik argumentidega kaitsta. Minu suhtumine on selline seepärast, et teadlased peavad olema pühendunud parima ja kõige täpsema seletuse pakkumisele, kuid ka seepärast, et ma usun, et sügavaid uskumusi on väga oluline uurida. Ja ma usungi seda, et kuigi ideoloogiad on ohtlikud (need julgustavad sind mitte mõtlema), on ideed väga tähtsad.
Järgnevalt jagan sinuga, lugeja, mõningaid uskumusi, väärtusi ja nägemusi, mis mul tekkisid aastate jooksul Eestis teadustööd tehes.
Esiteks, artikli alguses mainisin biomeditsiinilisi uurimismudeleid. Selline loodusteadustes kasutatav lähenemine üritab meid veenda, et iga grupi või konteksti puhul on olemas parim lähenemine või meetod. Kui see töötab Boliivias, peaksime seda tegema ka Botswanas; kui see toimib Ecuadoris, toimib see ka Eestis. Mina ei usalda parimaid praktikaid. Ma usun, et meetodid töötavad erinevates kultuurides, erinevates kontekstides erinevalt. Meie töö harijana, kes jagab kultuuriüleseid sõnumeid, ei tähenda ütlemist: „See töötab kõige paremini ja sa peaksid seda tegema,“ vaid „Sellises kontekstis teeme me järgmist ja see toimib hästi, kas sa arvad, et me saaksime seda veidi muuta, et see toimiks ka sinu kontekstis?“ Suhtu kahtlustavalt kõikidesse väidetesse „parima praktika“ kohta, mis töötab kõikjal, alati, igasuguses kultuurilises kontekstis.
Teiseks, ma ei ole kindel, et õpetajad peaksid olema neutraalsed ja varjama oma arvamust. Intervjuudest sain teada, et õpetajad õpetasid nn Nõukogude aineid tihti õpetatavat mitte pooldades, mitte öeldes, et see on tõsi või üritades õpilasi veenda sellesse uskuma. Õpetajad ütlesid tihti: „Raamat ütleb seda ja sa pead seda kontrolltöös teadma.“ Nad olid neutraalsed, eemaldunud ja ei suhtunud õpetatavasse materjali kuigi tõsiselt. Tänapäeval kardame me propagandat, õpilaste mõjutamist. Me ei taha jutlustada. See on väga tõsine mure. Mida me peaksime tegema?
Ma jälgisin ühte suurepärast õpetajat Võrumaa põhikoolis EL referendumi lähenedes. Ta küsis oma õpilastelt, millised olid nende vaated referendumi suhtes ja miks neil selline arvamus oli. Ta ütles seejärel: „Mina isiklikult toetan referendumit väga,“ ja siis ta seletas, miks. Kuid seejärel ta lõpetas lause, öeldes: „Aga teie peate ise otsustama.” See on kõige olulisem punkt. Ta usaldas õpilasi piisavalt ja austas neid, rääkides nendega kui küpsete täiskasvanutega, kellel on põhjendatud arvamused. Aga ta rõhutas, et ei ütle neile, mida uskuda. Ta austas nende arvamust ja nende isiklike vaadete arengut. Autoritaarsed režiimid õitsevad siis, kui need suudavad hävitada usalduse. Neutraalseks jäädes ei toeta me usalduse teket, sest me varjame oma tõelisi vaateid. Meie riigis tundub, et võime arutada keerulisi küsimusi üksteist austades on väga oluline. Õpilased on sellesse rohkem haaratud ja õpivad rohkem. Õpetajad võivad nende tooni siluda ja öelda õpilastele, millised väited ei austa teist osapoolt. See lähenemine aitab meil õppida erimeelsusi rääkimise kaudu lahendama.
Kolmandaks avastasin, et mõned inimesed Eestis armastavad pidada väikeseid kõnesid. Neile meeldis jääda oma arvamusele kindlaks ning väidelda raevukalt selle toetuseks. Ma sain sellisest teguviisist aru. Kui sa olid sunnitud palju aastaid oma vaateid varjama ega võinud neid vabalt väljendada, tundub nendest kõvasti, uhkelt ja selgelt rääkimine väga ahvatlev. Minu arust ei ole see aga väga tõhus. Inimesed, kes kuulavad teiste vaateid, tunnustavad erinevaid väärtushinnanguid ja austavad teisi, võivad sageli ka oma vaateid muuta, teisi veenda ja leida ühiselt konfliktidele lahendusi. Vaidlused ja kõnede pidamine on küll lõbus, kuid see ei aita asjadega tõhusalt hakkama saada.
Neljandaks, mõned õpetajad kurtsid, et neilt oodati halbu, isegi valesid asju öelnud õpilaste toetamist, kui õpilased öeldut põhjendasid. Meie eesmärgiks ei peaks olema aidata inimestel oma vaateid – ükskõik, kas õigeid või valesid – kaitsta, vaid anda neile vahendid, mille abil hinnata asitõendeid, et teha õigeid otsuseid. Me võime nõustuda faktide osas ja meil võivad olla erinevad nägemused sellest, mida tuleks teha, kuid kui me ei suuda rääkida mõistlikult asitõenditest, võib meil ette tulla suuri raskusi.
Viiendaks, eestlaste solidaarsusel Nõukogude perioodi lõpus on palju sarnasusi afroameeriklaste solidaarsusega, kes võitlesid kodanikuõiguste saamise nimel 50 aastat tagasi. Neid marginaliseeriti ja neilt võeti võim, kuid nad uskusid, et koos võivad nad ühiskonnas algatada positiivseid muutusi. Kuidas neil selline usk tekkis? Eesti sai küll iseseisvuse tagasi, kuid kas eestlased tunnevad ikka veel, et nad suudavad koos tõhusalt positiivsete muutuste nimel töötada? Äkki me rõhutame liigselt ühe kodaniku käitumist ning oleme üksikisikuna suhteliselt võimetud? Ma kardan, et Ameerika kodanikuhariduses hakkab riikliku tasandi – riikliku valitsuse – rõhutamine nõrgenema. Meid on 300 000 000 ja kui me mõtleme oma valitsusele, tunneme end võimetuna. Kui ma mõtlen aga oma kogukonnale, tean, et võin seda parandada. Eesti lähenemine kodanikuharidusele, mis algab algkoolist kogukonna tutvustamisega ja jõuab järk-järgult riikliku tasandini, näib olevat parem lähenemine. Kas me suudame aidata õpilastes arendada poliitilise võimu tunnet, tehes muutuseid lokaalselt, koolides, kogukonnas, enne kõrgematele tasanditele liikumist?
Kuuendaks, me räägime väga harva laste võimust. Üks kõige inspireerivamaid külgi Ameerika kodanikuõiguste liikumise juures oli see, et keskkooliõpilased olid suurepärasteks juhtideks ja võtsid tohutuid riske, et algatada muutusi. Lapsed võivad saavutada suuri muutusi. Kui me ei räägi asjadest, mida lapsed suudavad, võivad nad arvata, et kodanikuks olemine tähendab ainult hääletamist ja see on midagi, mida tuleb teha kauges tulevikus, mitte juba täna.
Seitsmendaks, ma kuulsin, kuidas mõned eestlased väljendasid arvamust, et Eesti ei saa ega tohiks olla multikultuuriline ühiskond. Ma mõistan seda arvamust, kuid pole sellega nõus. Ameerika Ühendriikide suurimaks tugevuseks on minu arust meie erinevus. See on erinevate ideede ja energia põhjatu kaev. Meie riiki on tulnud tohutult sisserändajaid. Paljud neist ei õpi ära keelt ja paljud oskavad seda väga kehvalt. Nad suudavad aga siiski anda endast palju. Eesti on noor riik, tõepoolest, kuid me peame vaatama kaugemasse tulevikku. Paljud lapsed, kes täna sünnivad, elavad aastani 2100 või veelgi kauem. Kuidas saame kindlustada selle, et Eesti oleks ka nende jaoks õitsev ühiskond? Ma usun, et minu riigis elavaid vähemusgruppe koheldakse tihti pigem koorma kui hinnalise varana. Kas Eesti võiks saada riigiks, milles Vene elanikkonnal on maailma demokraatlikest põhimõtetest sügavaimad teadmised, ja nad hindavad neid? Kas see poleks suur saavutus? Kuidas peaks Eesti muutma lähenemist vähemusgruppidele, et seda eesmärki saavutada?
Kaheksandaks, mõned eestlased toetavad etnilise kodakondsuse põhimõtet. Võib-olla on õigem kaaluda kodakondsuse poliitilist tõlgendust? Kui sul on teadmised ja oskused, pole oluline, milline on sinu emakeel.
Üheksandaks, paljud eestlased on mures oma keele ja kultuuri tuleviku pärast, mida võib ohustada Eestis elavate inimeste paljusus. Ma hindan rääkimist „Eesti keeltest“, sest see tähendab, et on rohkem kui üks eesti keel. Kuigi eesti keel oli minu jaoks üpris raske, „om võro kiil eriti rasse.” Võru, mulgi, setu ja saaremaa murrakud muudavad Eesti kultuuri veelgi rikkamaks ning minu jaoks huvitavamaks ja ma loodan, et ka eestlased väärtustavad neid.
Kümnendaks, kui ma esimest korda kohtusin eestlasest kodanikuõpetuse õpetajaga, mainis ta, et oli elanud Kirde-Eestis. Ma küsisin temalt, kas see meeldis talle. “Mulle ei meeldi venelased, ” vastas ta kohe. Ma olin üllatunud, et see õpetaja tundis end piisavalt vabalt, et öelda sellist asja kellelegi, keda ta oli just kohanud. Ei pea tundma ajalugu väga sügavalt, et selliseid vaateid mõista. Minu arust on oluline eraldada ajalookuriteod meie praegustest naabritest ja kodanikest, kes räägivad emakeelena vene keelt. Paljud neist on samuti Nõukogude režiimi ohvrid.
Üheteistkümnendaks, eestlased pidid olema väga tugevad ja loomingulised, et elada üle Nõukogude periood. Sel põhjusel ei meeldi mulle mõelda Nõukogude pärandist kui üksnes kõigest halvast, mida Nõukogude režiim eestlastele tegi. Eestlased ei olnud lihtsalt passiivsed. Eestlased õppisid sageli, kuidas jääda ellu kohutavate asjaolude kiuste ning kuidas pidada vastu ebaõiglasele kohtlemisele. Palju sellest, mida eestlased õppisid, tegi neid tugevamaks. Kuigi Eesti pidi üle võtma paljud NATO ja EL-i ametlikud seadused ja poliitikad, sisaldas see ka suurt iseseisvust. Eestlased õppisid Nõukogude perioodil, kuidas olla meelepärane välisvõimule, kuidas anda edasi kaudset tähendust ja kuidas käituda õigesti hoolimata sellest, mida reeglid ütlesid. See oli kindlasti nii ka siis, kui eestlastel paluti hakata tähistama holokausti mälestuspäeva. See poliitika ei toiminud nõnda, nagu välisvõimud soovisid.
Kaheteistkümnendaks, eestlaste kogemused autoritaarse režiimiga andsid neile võime mõista tõelist tähendust inimeste öeldu taga. Postkommunistlikud riigid, „Vilniuse kümme“, toetasid üldiselt Ameerika Ühendriikide sissetungi Iraaki just sellel põhjusel: me teame, kuidas on elada autoritaarse võimu all. Ma avastasin samuti, et inimesed oletasid, et ka minul on mõni salaplaan, et mu teod tähendasid midagi muud kui see, mida ma kavatsesin. See oli frustreeriv, kuid valgustav. Ma õppisin kogemuste põhjal, et me peame olema väga ettevaatlikud, kui me arvame, et meil on täpne arusaam ja me mõistame reaalsust, kui teised seda ei tee.
Kolmeteistkümnendaks, me peame olema ettevaatlikud, kui anname õpilastele poliitilised vahendid oma huvide kaitsmiseks, kui me ei anna neile samal ajal vahendeid ühiskonna mõistmiseks. Kui nad ei mõista ajaloolisi suundi, geopoliitikat, turge ja muud sarnast, ei oska nad valida head poliitikat. Kui saaksime õpilastele õpetada ainult ühte head põhimõtet, võiks see olla järgmine:
Kõik on palju keerulisem, kui me sulle õpetame. Igal õpitud reeglil või üldistusel on erandid. Kõik õpitud ühiskonnaalased teadmised on seotud kindla aja ja kohaga ning need tõenäoliselt muutuvad aja jooksul. See, mis kehtib täna, ei pruugi olla nõnda homme. Kui sa nõustud täna kõigega, mida ma räägin, siis aasta pärast võime me vaielda, sest minu arusaam on laienenud ja arenenud selle ajaga.
Ma usun, et õpilased peavad teadma, et me oleme õpetajatena inimlikud, et meil on teatud kogemused, väärtushinnangud ja vaatedning me võime eksida ja oleme nõus seda tunnistama. Võib kaaluda ka järgmist lähenemist:
Kui ma ütlen tunnis midagi sellist, millega sa nõus pole, kutsun sind seda järgmises tunnis arutama ja kui sa esitad tõendeid või fakte oma väidete toetamiseks, annab see sulle lisapunkte. Viimane asi, mida ma tahan, on see, et sa usuksid minu eksimuse tõttu midagi, mis ei ole tõsi.
Võtan oma arutluse kokku holokaustist rääkimise probleemide juurde naastes. Ma usun, et see teema on tundlik paljudel põhjustel. Üheks põhjuseks on see, et lääne käsitlus Teisest maailmasõjast on lähedasem Nõukogude Liidu käsitlusele kui Eesti kogemusele. Teiseks põhjuseks on see, et Nõukogude Liidu ametnikud kogusid kokku enamiku tõendusmaterjalist tapmiste kohta ning paljude jaoks ei pruugi Nõukogude allikad olla tõsiseltvõetavad. Minu jaoks on see temaatika aga isiklikum. Minu õpilane, keda inspireeris Hitler ja kes tulistas paljusid inimesi, pidas oma „rassilise äratuse“ põhjuseks holokausti alaseid teadmisi, mida ta sai ühest Ameerika põhikoolist. Õppetunni mõte aga pidi ju olema vastupidine.
Paljud inimesed väldivad keerulisi teemasid, kuid ma soovitan neid uurida. Ma usun, et holokaust on tähtis teema, kuid holokausti ümbritsevate keeruliste teemade ja konfliktide uurimine võib olla veelgi valgustavam. Kuidas saab olla nii, et Ameerikal ja Nõukogude Liidul oli sõjast nõnda sarnane arusaam? Või kas ikka oli? Miks oli see Euroopa Liidu riikidele nii tähtis, et me seda õpetaksime? Keeruliste teemade õpetamine on heaks viisiks mõista teiste vaatenurka. Kui me usaldame oma õpilaste võimet teha õigeid otsuseid, ei karda me lasta neil võrrelda. Näiteks millisel viisil olid Nõukogude Liidu, natsismi ja Hiina kommunistide kuriteod sarnased või erinevad? Mida peaksime tegema, et vältida jõudusid, mis viivad niisuguste probleemideni? Minu arust ei ole kuigi oluline järjestada erinevaid kurje režiime, vaid tähtis on mõista erinevat tüüpi hävitavaid ajaloolisi mustreid, mida peaksime vältima.
Mind rikastas Eesti-kogemus, nii eesti keel kui ka kultuur. Ma arvan, et seda riiki, keelt ja kultuuri ootab ees pikk ja õnnelik tulevik. Samuti säilib minus usk, et haridus võib sellise tuleviku loomisel mängida olulist rolli, andes Eesti erinevatele elanikele jõudu koos paremat tulevikku üles ehitada.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi sotsiaalainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-57-8