A A A

Õpitulemuste hindamise teoreetilised lähtekohad

Einike Pilli Tartu Ülikooli õppimise ja õpetamise arenduskeskuse konsultant

 

Õpitulemuste hindamisel otsustatakse õpitulemuste omandatuse üle. Teisiti väljendades on õpitulemused õppijakesksed eesmärgid, mille omandamist hindamisega kontrollitakse. Välise, õpetajakeskse kontrolli kõrval on üha suurem tähtsus õppija enesehindamisel. Selle käigus omandab ta elukestvaks õppeks olulist päevust võrrelda oma pädevusi nõudmiste ja vajalike pädevustega.
Seetõttu peab hindamine olema niimoodi teostatud, et see toetab eelkõige õppija õppimist – koolis ja pärast seda. Kuid hindamine on vajalik ka õpetaja jaoks: selle kaudu saab ta tagasisidet ja võib korrigeerida õppemeetodeid ja õppekeskkonda. Peale selle on õpitulemusi vaja hinnata ka administratiivsetel põhjustel: et teada, kuidas õppeprotsess on õnnestunud.
Õpitulemuste hindamist kavandades tuleb paralleelselt mõelda kahele asjale: hindamismeetoditele ja hindamiskriteeriumidele.
Hindamismeetodite valikuks annab jällegi hea vihje õpitulemuste verb. Kui õpitulemuseks on näiteks „oskab analüüsida ja väärtustada enda isiksust”, siis sobib hindamismeetodiks essee (kokkuvõte, analüüs), milles õppija analüüsib enda isiksuseomadusi ja toob välja valdkonnad, mida ta soovib endas arendada.
Hindamismeetodi juurde tuleb kirjutada hindamiskriteeriumid, mis täpsustavad õppijale seatud ootusi ning on konkreetsemad kui kavandatud õpitulemused. Näiteks sobivad eelpool kirjeldatud õpitulemuse hindamiseks essee abil järgmised hindamiskriteeriumid.

  • Toob esile enda positiivseid jooni, võimeid ja oskusi.
  • Nimetab enda eeliseid ja tugevusi ning takistavaid nõrkusi.
  • On seostanud isiksuseomaduste-põhist eneseanalüüsi ametivalikuga.

Kui neid hindamiskriteeriume võrrelda uuesti hinnatava õpitulemusega „oskab analüüsida ja väärtustada enda isiksust”, siis on seos ilmne. Selline tagasi seostamine ongi hindamiskriteeriumide ja hindamismeetodi õnnestunud valiku tunnuseks. Rohkem näiteid hindamiskriteeriumide ja õpitulemuste vastavuse kohta leiab õppeprotsessi kirjelduse tabelist.
Hindamiskriteeriumid on kirjutatud kindlas kõneviisis. Kui õpitulemusena on kirjas, et „oskab analüüsida”, siis hindamiskriteeriumid kirjeldavad detailsemalt, kuidas me teame, et ta analüüsib: „toob esile”, „nimetab”, „on seostanud”. Hindamiskriteeriumide põhjal peab saama öelda, kas õpilane vastab sellele kriteeriumile või ei. Kui vastavus on täielik, on sooritus õpitulemuse tasemel.

 

Tähelepanekud ja soovitused hindamise kavandamiseks

  1. Karjääriõpetuses kasutatakse mitteeristavat hindamist (sooritatud/sooritamata). On väga keeruline panna hinnet õppija loetelule tema positiivsetest joontest, võimetest ja oskustest. Veel keerulisem on hakata hindama, kas need vastavad tõele. Kui õppija on tööülesandes nõutud asjad kirja pannud, siis ongi tegu hindamiskriteeriumidele vastava sooritusega.
  2. Hoiakuid võib hinnata üksnes kujundavalt. Kui õppija näiteks ütleb, et tema jaoks on oluline saada rikkaks ja teiste aitamine ega ühiskonna edendamine teda ei huvita, siis tasub kaaluda, kui palju sellele üldse reageerida.
  3. Igale õpitulemusele pole vaja eraldi hindamismeetodit. Seoste ja terviku tekkimise huvides on oluline isegi see, mitut õpitulemust korraga hinnatakse. Mõistlik suhe õpitulemuste ja hindamismeetodite vahel sõltub mitmetest asjaoludest, kuid üks-kaks hindamismeetodit nelja-viie õpitulemusega tervikteema kohta võiks olla orientiiriks.

 

Hindamisel eristatakse kahte põhilist funktsiooni: kokkuvõtvat ja kujundavat. Nii kokkuvõttev kui kujundav hindamine toetuvad hindamiskriteeriumidele.
Kokkuvõttev hindamine toimub pigem õppeprotsessi lõpus ja on tagasivaatav ja hinnangut andev, vastates küsimusele: kuidas õppimine läks ja kas tulemus vastab kavandatud õpiväljunditele. Tavaliselt võtab kokkuvõttes hindamine hinde või “sooritatud” kuju.
Kujundav hindamine võib toimuda kas õppeprotsessi jooksul või selle lõpus. Selles vastatakse küsimusele: mis juba õnnestub ja mis vajab veel õppimist? Kujundav hindamine suunab õppija õppimist ning annab sisulist tagasisidet. Kujundav hindamine võib olla nii suuline kui kirjalik, aga tavaliselt võtab see pikema kuju kui kokkuvõttev hindamine.
Kokkuvõttes on hindamise põhjalik kavandamine oluline õpitulemuste saavutamise seisukohalt, sest hindamine juhib õppijate õppimist palju enam kui õppe eesmärgistamine või õppeprotsess. Põhjaliku kavandamise võtmeks on jälgida, et kõik õpiväljundid kajastuvad hindamiskriteeriumides ning hindamismeetodid on valitud õpiväljunditele sobivalt. Mitte asjata ei öelda, et väljundipõhise õppekava reformi keskmes on tegelikult hindamisreform.

 

Gümnaasiumi valikaineraamat KARJÄÄRIÕPETUS 2011