A A A

Ettekanne loetud teosest

Ivika Hein, 2010

 

Õpilase ettekanne loetud teose kohta võib kanda mitut eesmärki. Teose suulist tutvustamist võib rakendada klassi lugemishuvi ergutamiseks, kuid see suunab ka ettekandjat loetud raamatu üle järele mõtlema, seda analüüsima, eristama olulist ebaolulisest ja mõtlema vahendite üle, mille abil edastada oma lugemismuljet. Õpilane peab tegema valiku, millist infot teistele vahendada ja mis jätta enda teada ning kuidas valitud materjali esitleda.

Ettekanne on sobiv meetod, kui õpilane on iseseisvalt valinud raamatu, selle läbi lugenud ja tahab seda teistele soovitada. Ettekandena võib loetud teost tutvustada ka juhul, kui kooli või kohalikust raamatukogust ei ole võimalik saada piisavas koguses kohustusliku kirjandusteose eksemplare, et kõik õpilased saaksid seda lugeda. Õpetaja võib sellisel juhul koostada kohustusliku kirjanduse nimekirja, koondades teosed teemade, probleemistiku, kunstiliste väljendusvahendite, žanrite, autorite vms alusel. Teoseid on sel juhul otstarbekas käsitleda rühmades, kuid pärast analüüsi rühmades võiks rakendada ka ettekandemeetodit, tutvustamaks loetud teost teistele klassikaaslastele. Näiteks ühe koerateemalise raamatu lugemiseks võib piisava eksemplaride arvu puudumisel õpilastele soovitada valikut: E. Knighti „Lassie tuleb koju“ või K. DiCamillo „Kõik Winn-Dixie pärast“ või J. Rannapi „Nelja nimega koer“ või I. Turgenevi „Mumuu“. Pärast ettekandeid, saanud ettekujutuse kõigist neljast raamatust, saab kogu klass raamatuid omavahel võrrelda.

Otstarbekas on nõuda kõigilt esitlustelt sarnast ülesehitust, et hõlbustada kuulajatel erinevate teoste vastuvõttu ning võimaldada süsteemset konspekteerimist, kui õpetaja peab seda vajalikuks. Ettekannete ülesehitamiseks on erinevaid võimalusi. Üks võimalik teost tutvustava ettekande ülesehitus on järgmine.

  1. Teose pealkiri ja autor. Vastava info kättesaadavuse korral võib rääkida lühidalt autorist (mis rahvusest, mis keeles kirjutab, mis ajal elas või kas on hetkel elus ja kirjutav autor).
  2. Teose peategelane ja tähtsamad kõrvaltegelased (mis soost, kui vanad, mille poolest erilised – võimed, välimus, huvid, päritolu, elukäik jne).
  3. Sündmuste toimumise aeg ja koht. Mmõnikord võib aja ja koha defineerimine olla üpris ebamäärane, näiteks tänapäeval või mingis Eesti väikelinnas, kuid kuulajates parema ettekujutuse tekitamiseks ja kaasamõtlemise võimaldamiseks on siiski oluline seda öelda.
  4. Peategelase põhiülesanne, -probleem või konflikt. Siin varitseb oht, et õpilane hakkab ümber jutustama kogu sündmustikku, mis pole vajalik ja millest tuleks hoiduda kas või juba seetõttu, et mitte röövida lugemiselamust ja põnevusefekti kuulajatelt, kellel tekkis tahtmine seda raamatut lugeda. Soovitatavalt võiks õpetaja selle punkti sõnastuse ettekandjaga eelnevalt läbi arutada. Järgmisel korral ettekannet tehes saab õpilane sellega juba iseseisvalt hakkama. Isegi kui õpilased seda soovivad, peaks ettekandja vältima jutustamist, kas ja kuidas peategelane oma ülesande, probleemi või konflikti lahendas. Just siin peitub võimalus tekitada ka kasinalt lugevates õpilastes uudishimu ja lugemishuvi.
  5. Teose ülesehitus. (II kooliastmes piisab, kui õpilane oskab nimetada, et teos on jagatud peatükkidesse või koosneb näiteks kolmest osast)
  6. Ettekandja hinnang loetud teosele. Kindlasti ei piisa ühesõnalisest hinnangust „hea“ või „halb“. Ettekandja peaks suutma lühidalt ka põhjendada, miks talle raamat meeldis või miks mitte.

Teosest katkendi lugemine, kui aeg seda võimaldab, mõjub teistele õpilastele kindlasti huviäratavalt. Õpilane võib valida etteloetava lõigu kas raamatu algusest või esitada mõne vabalt valitud eriti põneva koha, raamatu lõpp võiks jääda saladuseks. Katkend ei tohiks olla liiga pikk, optimaalne pikkus on üks lehekülg.

Ettekandja võiks tahvlile kirjutada autori nime ja pealkirja ning oluliste tegelaste nimed, et hõlbustada teistel õpilastel märkmete tegemist. Kuulajate aktiviseerimiseks võib neil pärast ettekannet võimaldada ettekandjale teose kohta küsimusi esitada.

Hindamisel tuleks arvesse võtta nii ettekande sisu kui ka esituse ladusust ja selgust.