Mare Valk, MTÜ Rahukas, 2010
Sissejuhatuseks
Arvatavasti õpib igas koolis, klassis ja võõrkeele õppegrupis lapsi/noori, kellel on hariduslikud erivajadused (HEV). Need võivad olla seotud näiteks akadeemiliste ja sotsiaalsete oskustega ning isiksuse, käitumise või päritolu eripäraga. Erivajadus toob sageli kaasa õpiraskused, mille põhjused võivad olla ajutised (terviseprobleemid, pikemaajaline viibimine välisriigis, immigratsioon, kasvatusraskused) või alalised (nt keha-, kõne-, kuulmis- ja nägemispuue, psüühikahäired, eriandekus).
Statistika järgi õpib üle poole (54%) HEV õpilastest tavakoolis. Põhjuseks võib olla nii lapsevanemate soov võimaldada oma järeltulijatele parem haridus, HEV koolide nappus eriti maapiirkondades kui ka teadlik hariduspoliitika kaasta erivajadustega õpilased tavakooli õppesse.
Põhjus, miks erivajadustega õpilaste arv viimase aastakümne jooksul kasvanud on, võib olla näiteks üleilmastumises (uusimmigrandid, pikemat aega välisriigis viibinud õpilased), klassikalise peremudeli muutumises/teisenemises, keskkonna mõjudes.
Sageli vajavad HEV õpilased toimetulekuks teatud kohandusi, mis võivad olla seotud kas õppesisu või õppekeskkonna muutmisega. Viimase all peetakse silmas ratastooli kasutajatele mõeldud ruumikohandusi (liftid, kaldteed), et oleks tagatud ligipääs vajalikele ruumidele ning vahenditele; kuulmispuudega õpilastele loodud kuulamist toetavaid akustilisi tingimusi; nägemispuudega õpilastele visuaalset orienteerumist võimaldavat sisekujundust koolimajas liikumiseks.
Kui erivajadus takistab koolis edasijõudmist, on vaja üle vaadata kooli õppekava ning kaasata spetsialiste (eripedagoog, logopeed, psühholoog) või tugiisikuid (sotsiaalpedagoog, abiõpetaja) ja kasutada teenuseid (viipekeele kasutamine).
Viimaste aastate seadusemuudatused, sh uus riiklik õppekava soosivad individuaalset lähenemist võimetekohase hariduse omandamiseks. Seda võimaldab eelkõige aineõpetajate ja spetsialistide ühistööna koostatud individuaalne õppekava (IÕK). Lisaks vajavad HEV õpilased paindlikku õppekorraldust ja innovaatilisi õppemeetodeid ning võtteid. Võõrkeeletundides sobivad selleks hästi lõimitud aine- ja keeleõpe (LAK-õpe), keelekümblus, keelemapi kasutamine, IKT vahendid.
Selles artiklis põhjendan HEV õpilastele võõrkeelte õpetamise vajadust lähtuvalt seadusest ning annan ülevaate, kuidas riiklik õppekava toetab HEV õpilaste võõrkeeleõpet, kirjeldan tavakoolis enamlevinud erivajadusi, annan soovitusi erivajadustega õpilaste võõrkeeleõppe korraldamiseks ning nende kaasamiseks võõrkeeleõppesse.
Ka erivajadustega õpilastele tuleb võõrkeeli õpetada
Aastakümneid tagasi arvati, et HEV õpilastele ei peaks võõrkeeli õpetama, kuna mõistlikum oleks keskenduda lugemise-kirjutamise-arvutamise õppimisele. Pedagoogide, erispetsialistide ja lapsevanemate kogemused aga näitavad, et võõrkeelte õppimine parandab HEV õpilaste suhtlusoskust, soodustab isiksuse arengut ning aitab kaasa mitmekülgsema hariduse omandamisele. Järelikult peaksid ka HEV õpilased omandama võõrkeeleoskuse tasemel, mis võimaldab neil vastavalt oma vajadustele ja võimetele toime tulla võõrkeelses keskkonnas. Ja mitte ainult selleks, et omandada haridusseadustele vastav teadmiste-oskuste pagas, vaid eelkõige selleks, et iseseisvalt elus hakkama saada.
Viimastel aastatel on välja antud mitmeid õigusakte, mis reguleerivad erivajadustega laste õigusi. Laste õiguste tagamise strateegia (Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus 16.10.2003) sätestab, et igal lapsel on võrdsed võimalused juurdepääsuks võimetekohasele ja kvaliteetsele haridusele ning erivajadusega lastel on võrdsed võimalused ühiskonnas osalemiseks. Et see toimiks ja kaasav hariduspoliitika teostuks, on seadusega loodud mitmeid võimalusi erinevate tugiteenuste (logopeediline abi, parandusõpe, individuaalne õppekava, kasvatusraskustega laste klassid, pikapäevarühmad, koduõpe) rakendamiseks.
Eesti keele arendamise strateegia 2004–2010 (Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus 05.08.2004) üheks ülesandeks oli soodustada uusimmigrantide laste keelelist lõimumist eestikeelsesse kooli ja selle kaudu ka Eesti ühiskonda.
Eesti keele arengukavas 2011–2017 (Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus 26.11.2010) on toodud välja vajadus arendada ja rakendada programme, mis aitavad uusimmigrantidel kohaneda.
Põhikooli riikliku õppekava (28.01.2010) koostamisel on arvestatud ka HEV õpilaste kaasamisega nn tavaõppesse. Järgnevalt mõned väljavõtted võõrkeelte ainevaldkonna kirjeldusest, mis toetavad erivajadustega õpilaste võõrkeeleõpet.
Üldpädevuste kujundamise osas märgitakse, et toimetulek võõrkeelses keskkonnas avardab õppija võimalusi viia ellu oma ideid ja eesmärke ning loob eeldused koostööks teiste sama võõrkeelt valdavate ea- ja mõttekaaslastega.
Õppetegevustena soovitatakse ülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni.
Õppeaine kirjelduses soovitatakse eduelamuse saavutamiseks luua tundides positiivne õhkkond väärtustamaks õppija iga edusammu ning tehtud jõupingutusi.
Õpitulemuste kirjelduses märgitakse, et õpilane hindab õpetaja abiga oma tugevaid ja nõrku külgi seatud eesmärkide saavutamiseks ning kohandab oma õpistrateegiaid. Abiks on keelemapi kasutamine õppetöös.
Hindamise osas märgitakse, et puudustele juhib õpetaja tähelepanu taktitundeliselt. Soovitatakse kasutada nii hindeid kui ka suulisi või kirjalikke sõnalisi hinnanguid, mis toovad esile õpilase tugevused ja edusammud.
Õpitulemuste koostamisel on lähtutud raamdokumendist, mis võimaldab arvestada iga õpilase arengu eripära ning erinevate osaoskuste (lugemine, kirjutamine, kuulamine, rääkimine) arengut.
Kui õpilasel on raskusi riiklikus õppekavas sätestatud õpitulemuste saavutamisega, on alternatiiviks põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava, mida võib arvestada individuaalse õppekava koostamisel. Viimases nõutavad õpitulemused on pisut madalamad, mille järgi põhikooli lõpetaja peaks omandama võõrkeeleoskuse A2.1–A2.2-tasemel. Põhikooli lõpetamisel on õpilane omandanud järgmised oskused: õpib kuulama ja mõistma igapäevast lihtsat võõrkeelset kõnet; osaleb vestluses; omandab võõrkeele häälduse, intonatsiooni ja rütmi; omandab sõnavara, mis on vajalik elus toimetulekuks; realiseerib oma kõnesoovi eluliselt vajalikes situatsioonides; tõlgendab igapäevast lihtsat verbaalset teavet (reklaam, kuulutused jne); täidab lihtsamaid tarbekirja blankette, individuaalset ankeeti; kasutab vajadusel sõnaraamatuid, vestlussõnastikke; omandab elementaarsed keeleüksused ja kasutab neid kõnes.
Erivajadused tavakoolis
Alljärgnevalt annan ülevaate tavakoolis esinevatest erivajadustest: andekus, õpiraskused, psüühikahäired, käitumishäired, kõnepuue, kuulmispuue, nägemispuue, uusimmigrantide erivajadused.
Andekaid õpilasi iseloomustab suure hulga teabe kiire omandamine, säilitamine ja kasutamine; uute ideede seostamine varasematega; arukate otsuste langetamine; tavalisest suuremate teabesüsteemide toimimise tajumine; abstraktsete sümbolsüsteemide omandamine ja nende kasutamine; probleemide lahendamine küsimusi ümber sõnastades ja uudseid lahendusi pakkudes, kuid ka perfektsionism ja emotsionaalne tundlikkus.
Andekas, kuid emotsionaalselt tundlik õpilane on harjunud olema edukas ning talub halvasti kriitikat, mis võib kaasa tuua distsipliiniprobleeme, õpilane võib koguni kaotada huvi ja motivatsiooni võõrkeeli õppida. Häid tulemusi võib anda ülesanne koostada võõrkeelne esitlus mõnel käitumisega seotud teemal ja see kaaslastele ette kanda. Perfektsionismi puhul on tegemist liigse keskendumisega pisiasjadele ning liialdatud kriitikaga kaasõpilaste ning ka õpetaja eksimuste suhtes. Aidata võib võõrkeelse debati korraldamine, kus arutletakse teemal oluline/ebaoluline. Tähtis on ka andekate õpilaste tööharjumuste kujundamine võimalikult varases eas, et andekus ei asenduks laiskuse ega distsiplineerimatusega.
Andekuse realiseerimiseks annavad võimalusi: IÕK, LAK-õpe, keelemapi kasutamine, osalemine aineolümpiaadidel.
Õpiraskustel võib olla erinevaid põhjusi: aju mehhanismide ja/või struktuuride puudulik areng, mis võib mõjutada tähelepanu, intellekti, kõnet; ebapiisavad tunnetuslikud omadused (taju, mälu, mõtlemine, tähelepanu); vähene huvi õppimise vastu; tahteliste ja emotsionaalsete omaduste puudulikkus; nõrk tervis.
Õpetajad peaksid konsulteerima spetsialistidega (psühholoog, eripedagoog), tegema koostööd teiste ainete õpetajatega, osalema koolitustel. Oluline on eristada õpiraskust ja laiskust. Õpilastele tuleks valida jõukohaseid ülesandeid, innustada neid osalema rühmatöödes, rollimängudes jne. Hästi sobib õpiraskuste korral LAK-õpe, enamasti on vajalik IÕK, kuna õpiraskused ilmnevad juba I kooliastmes.
Käitumishäired on nt ülemäärane kaklemine, korduv valetamine, põhjuseta puudumine, sagedased vihapursked, väljakutsuv käitumine, püsiv sõnakuulmatus. Kui tegemist ei ole psüühikahäirest tingitud kohatu käitumisega, on põhjuseks enamasti sassis peresuhted. Tegemist on väga delikaatse probleemiga. Lapsevanemaid tuleb küll teavitada lapse käitumishäiretest, kuid neile tuleb jätta vastutus oma peresuhete korrastamise eest.
Tundides tuleks neid õpilasi motiveerida, usaldada, kohelda viisakalt ja lugupidavalt, suunata tähelepanu ülesandele, kasutada nende ideid näiteks mõne rühmatöö tegemisel. Probleemide korral võib aidata see, kui õpilase käitumist ignoreerida. Mõnikord on vajalik korrarikkuja tunnist eemaldada, kuid sel juhul peab ta täitma mõne õppimisega seotud ülesande. Õpilasele tuleb selgitada tema käitumise tagajärgi, samuti tuleb tal paluda analüüsida iseenda käitumist. Õpetaja peaks jälgima käitumishäiretega õpilastega suhtlemisel oma häält ja miimikat, kasutama huumorit ja mina-väljendeid, vältima miks-küsimusi ja ähvardusi stiilis kui sa, …siis….
Kuna käitumishäired on erinevad, tuleks leida igale õpilasele sobiv lähenemis- ja mõjutusviis. Valida saab neid olukorrast lähtuvalt ja vajadusel muuta. Häid võimalusi käitumishäiretega toimetulekuks pakub LAK-õpe, mis on paindlik ja operatiivne, samuti keelemapp, mis annab õpilasele mitmeid võimalusi oma õpitegevusi analüüsida, end hinnata ning motivatsiooni leida.
Psüühikahäiretega õpilaste huvid ning tegevusaktiivsus on sageli piiratud, tegevused on stereotüüpsed ning pidevalt korduvad ja püsivad sõltumata olukorrast. Nendel õpilastel on raske plaane kavandada ja ellu viia, otsuseid vastu võtta, üldistada, ideid korrastada, aega arvestada, mõisteid luua ning liigitada ja paindlikult kasutada, valida olukorrale vastavat käitumisviisi. Enamasti algavad probleemid juba lasteaias ning koolis saavad nad hakkama tänu IÕK-le, sageli on vajalik ka abiõpetaja kaasamine tundides. Raskematel juhtudel vajavad need õpilased individuaalõpet, kuna ei suuda kohaneda kollektiiviga. Õpetaja saab nõu ja abi koolis töötavatelt tugispetsialistidelt. Kindlasti tuleks teha koostööd klassijuhataja ning teiste aineõpetajatega. Kuna neil õpilastel on sageli hea mehaaniline mälu, võib neile pakkuda võõrkeeletundides võimalusi erinevaks tööks sõnavaraga (luuletuste ja laulude päheõppimine ja esitamine, kirjaliku ülevaate koostamine mõnel neile huvipakkuval teemal jne).
Kõnepuue ehk kommunikatsiooni- ja keelepuue on kommunikatsioonivõime kahjustus, mida iseloomustab suulise ja kirjaliku kõne loome ning mõistmise puudulikkus. Need võivad olla nt hääldusvead (S,R,K), kõne voolavuse takistus (kogelus), lugemisraskus, kirjutamisraskus.
Kõnepuudeid korrigeerib spetsialist (logopeed). Raskemate kõnepuuete (lugemis- ja kirjutamisraskus) korral koostatakse õpilasele IÕK. Kõnepuuetega lastele sobib hästi LAK-õpe, kuna tema tugevused (nt teadmised õpitavas aines) ja nõrkused (nt hääldusvead) on tasakaalus ning õpimotivatsioon säilib. Keelemapi kontroll-lehtede täitmisel võiks õpetaja soovitada õpilasel hinnata esialgu ainult neid osaoskusi, mis ei ole seotud kõnepuudega (nt kirjutamisraskustega õpilastele lugemisoskuse või kuulamise hindamine). Väga oluline on koostöö logopeediga, kes töötab õpilasega väiksemas rühmas ja/või individuaalselt ning võib anda häid soovitusi õpilase abistamiseks võõrkeeletundides.
Kuulmispuue on helide eristamisraskus taustamürast, mis võib kaasa tuua normaalsete sotsiaalsete rollide täitmise piiratuse. Sageli vajavad kuulmispuudega õpilased meditsiinilisi abivahendeid (kuuldeaparaat), suhtlemisel võivad nad kasutada alternatiivseid kommunikatsioone (viipekeel). Enamasti kaasatakse selliste õpilaste abistamiseks spetsialistid (eripedagoog, logopeed, surdoloog). Võimaluse korral luuakse kuulmispuudega õpilastele ruumis akustilised tingimused, et nad tuleks toime õpiülesannete sooritamisega nõutaval tasemel. Viimasele aitab kaasa ka spetsialistide ja õpetajate koostöös valminud IÕK. Õpetaja saab nõu, abi ja teavet spetsialistidelt, klassijuhatajalt ning lapsevanematelt.
Võõrkeeletundides tuleb kuulmispuudega õpilasi innustada arendama osaoskusi, mida ta on võimeline omandama (lugemine, kirjutamine). Kergema kuulmispuude korral tuleks kindlasti kaasata neid õpilasi rollimängudesse, dialoogidesse jm suhtlusvõimalusi pakkuvatesse ülesannetesse, et julgustada neid rääkima, sest kuulmispuudega lapsed pisut kardavad kasutada suulist kõnet.
Soovitatav on kasutada keelemappi ja seda õpetaja abiga täita, et kuulmispuudega õpilane saaks teadlikuks oma tugevatest külgedest (lugemine, kirjutamine) ja tunnetaks võõrkeele vajalikkust suhtlemisvõimaluste avardumisel.
Nägemispuue võib olla nägemisvõime osaline või täielik kadu, nõrk nägemine, perifeerse nägemise puudumine, värvipimedus. Tavakoolis on üks levinumaid puudeid nõrk nägemine, mille puhul on väga tähtis õige istumiskoha valik. Lisaks peaks klassis olema valge tahvel, kuna must kiri valgel on paremini nähtav. Raskemate nägemispuuete korral kasutab õpilane spetsiaalseid abivahendeid (punktkirjas arvuti jm). Õpetaja ülesanne on jälgida, et nägemispuudega õpilane jõuaks teistega sammu pidada, kuna ta peab kuuldu üles kirjutama, sest punktkirjas õpikute valik on piiratud.
Võõrkeeletundides saab raske nägemispuudega õpilasi innustada rääkima: avaldama arvamust sündmuste, isikute kohta, kommenteerima kaasõpilaste kõnet, osalema nt vestluses ja/või vaidluses. Kuulamisoskuse arendamiseks sobivad näiteks kuuldu meenutamine, kokkuvõtte tegemine, olulise väljatoomine, kuuldu kordamine, luuletuste, laulude õppimine.
Uusimmigrant on sisserännanu, välismaalt saabunud võõrtöölise perekonnaliige, asüülitaotleja või pagulane, kes on Eestis elanud/viibinud vähem kui kolm aastat. Sõltumata Eestisse saabumise põhjusest peavad need lapsed omandama kohustusliku hariduse ning integreeruma meie keele- ja kultuuriruumi. On juhtumeid, mil need lapsed pannakse õppima HEV õpilastele kohandatud lihtsustatud programmiga koolidesse, kuigi vaimu- puuet ei ole. Sellega on alahinnatud õpilase õpivõimet, mis võib kaasa tuua tõsiseid sotsialiseerumisprobleeme täiskasvanuna.
Kui õpilase emakeeleks on koolis õpitav võõrkeel, on hea võimalus anda talle lisaülesandeid nt oma kultuuriruumi ja keele tutvustamiseks. Samuti võib teda panna juhtima rühmatööd või anda võimalusi esineda võõrkeelepäevadel. Nii muutub õpilane julgemaks ning saab vajalikku tunnustust. Teisalt saavad kaasõpilased harjutada rääkimist loomulikes suhtlussituatsioonides. Igal juhul tuleb neid õpilasi toetada ning julgustada, arvestada nende kultuurierinevusi, õpistiili ja käitumismudeleid. Hindamisel tuleb valida objektiivsed kriteeriumid, mis lähtuvad õpilase tegelikest võimetest ning tööpanusest erinevate õpiülesannete täitmisel. Õpilane kohaneb kergemini, kui õppeprotsessi kaasatakse spetsialistid, tugiisikud ning lapsevanemad.
Eelnevast erivajaduste kirjeldusest võib järeldada, et sageli on HEV õpilastel toimetulekuks tarvis õpetajate ja spetsialistide koostatud individuaalset õppekava, sh võõrkeeles. Sobivad õppevormid on LAK-õpe või keelekümblus, kuna probleeme võib olla ka teiste õppeainete omandamisel. Soovitatav on kasutada võõrkeeletundides keelemappi, mis annab õpilasele hea ülevaate keeleõppe protsessist, oma edusammudest ja puudustest, aitab seada eesmärke ning innustab võõrkeelte õppimise jätkamist ka tulevikus. Samuti saab õpilane keelemapist häid ideid ja „nippe” õppima õppimise kohta, sest paljudele ongi just oskamatus õppida edutuse põhjuseks.
Võimalusi erivajadustega õpilaste kaasamiseks võõrkeeleõppesse
Motivatsiooni peetakse kõige olulisemaks keeleõppe edukust mõjutavaks teguriks. Tahe võõrkeelt õppida ja sellest rõõmu tunda säilib, kui õpilane tunneb ja kogeb, et keelt on võimalik kasutada.
Õpetaja peaks otsima erinevaid võimalusi tegelikuks keelekasutuseks. Abiks on suur valik nüüdisaegseid õppematerjale, spetsiaalsed võõrkeele õppimiseks mõeldud veebikeskkonnad, keelekümblus, LAK-õpe, keelemapi kasutamine, projektid, õpilasvahetusega seotud programmid.
Paljudes koolides töötavadki juba projektijuhid, kes koostavad mitmesuguseid projekte ja korraldavad programmides osalemist. Enamasti eelistatakse osalejate valikul edukaid ja aktiivseid õpilasi, kes on niigi piisavalt tunnustatud. HEV õpilastega ei riskita võõrsile minna, kuna kardetakse nende ettearvamatut käitumist. Siin julgustaks küll õpetajaid ka HEV õpilasi kaasama näiteks õpilasvahetuse programmidesse. Isiklik kogemus on näidanud, et nn raske laps käitub tõesti ettearvamatult, kuid seda hoopis heas mõttes. Teadmine, et teda on usaldatud ning kogetud kultuurišokk annavad enamasti õpilasele taas motivatsiooni õpinguid jätkata ja seda juba hoopis teadlikumalt.
Riiklik õppekava kirjeldab võõrkeele õppimist lähtuvalt raamdokumendist ja võõrkeelte valdkonnaraamat soovitab ning suunab koolides kasutama keelemappi keeleõppe motiveerimiseks, enesehindamiseks ja eesmärkide seadmiseks. Kuna HEV õpilastel on probleeme nii motivatsiooni, eesmärkide seadmise kui ka enesehindamisega, peaks keelemapp õpetaja suunamisel kaasa aitama just viimaste oskuste arendamisele ning sellega koos ka võõrkeele paremale omandamisele. Keelemapi kontroll-lehtede täitmine õpetaja juhendamisel võib anda eduelamuse nende osaoskuste hindamisel, milles HEV õpilane tunneb end kindlamalt. Nii saab ka HEV õpilane jälgida oma keeleoskuse arengut isegi siis, kui see toimub väga väikeste sammudega, ning näeb perspektiivi võõrkeelte õppimisel.
LAK-õpe on keele ja aine samaaegne õppimine soodsas keskkonnas, kus tähtsustatakse aine, keele ja õpioskuste eesmärgistatud omandamist. See sobib hästi just HEV õpilastele võõrkeele õpetamiseks, kuna LAK-õppe põhijoonteks on turvaline ja rikastav õpikeskkond, autentsus ja allikalähedus, aktiivne õppimine, tugistruktuuride kaasamine ja mitmekülgne koostöö. Samuti on tundidele seatud selged eesmärgid ja õpitulemuste kirjeldamisel arvestatakse õppijate hariduslikke erivajadusi ning läbivaid teemasid. Lisaks on rühmapõhise õppe korral võimalik valida sobivad õppemeetodid ning korraldada diferentseeritud õpet kohe vajaduste ilmnemisel.
Erivajadusega õppijale, kelle õpiraskused püsivad vaatamata tema pingutustele toime tulla, võib koostada õppekavast lähtuva individuaalse õppekava, kus arvestatakse just selle õppija vajadusi, sh õppija erilist andekust või võimekust. IÕK on võrreldes kooli õppekavaga kas vähendatud või kõrgendatud nõudmistega õppesisule ja õpitulemustele. Selles võib olla ka määratud õppeaja lühendamine või pikendamine. IÕK rakendamine võib sisaldada lisatööjõu (tugiteenused) kaasamist või vajalikke ruumikohandusi (kehapuuded, nägemis- ja kuulmispuuded).
Võtteid ja vahendeid erinevate oskuste arendamiseks võõrkeeletundides
Rääkimine on keele esmane funktsioon. Sujuva kõne arendamiseks soovitatakse õpilastele õpetada nn võtmesõnu, millele rääkija saab toetuda nii suulisel esitlusel kui ka suhtlemisel. Nii õpitakse püsima vestlusteemal ning hoidma sõnajärge, et tekiks enesekindlus suulise kõne kasutamisel.
Kuulamise arendamiseks võiks õpetada oletamist, näiteks mida kaasvestleja tavalistes elusituatsioonides võiks öelda ja küsida. Samuti peaks õpilastele selgitama, et normaalses kõneolukorras on tavaline, kui kõigest aru ei saa. Vajalik on õpetada, kuidas paluda öeldut korrata või täpsustada.
Lugemisoskuse arendamiseks soovitatakse kasutada sisult lihtsaid (2-3 tundmatut sõna leheküljel), kuid mahukaid tekste. Selleks sobivad tuntud lood või muinasjutud, mida teatakse ka emakeeles. See on oluline ka sõnavara arendamise seisukohalt.
Kirjutamisel harjutatakse erinevaid tekstiliike ja väljendusviise (sõnum sõbrale, kiri õpetajale, avaldus ametiasutusele jne). HEV õpilaste kirjalike osaoskuste hindamisel tuleks tehnilised oskused (käekiri) hoida keeleoskusest lahus, kuna suur osa keeleloomeks vajalikust energiast võib kuluda hoopis füüsiliseks pingutuseks. Kui õpetaja mõistab, et sõbrale kirjutamine käib HEV õpilasele üle jõu, võib selle asendada ülesandega kirjutada kirja asemel postkaart.
Hääldamist harjutatakse enamasti õppimise algperioodil, et automatiseeruks sihtkeele häälikusüsteem. Kui HEV õpilaste häälduspuuded põhjustavad arusaamisraskusi, tuleks koostöös logopeediga välja töötada hääldusharjutused, millega õpilane saaks ise tegeleda. Lisaks võib soovitada õpilastele häälduse täpsustamiseks kasutada nii tundides kui ka iseseisvalt audioraamatute samaaegset lugemist ja kuulamist.
Vigade parandamine vestluse ajal võib vestluse katkestada, tekitada tõrke ja lõpetada mingiks ajaks kõik katsed sihtkeeles rääkida. Õpetajal oleks otstarbekam sageli korduvad vead üles märkida ning anda õpilastele hiljem tagasisidet veatüüpide kaupa (nt lauseehitus, verbivormid, hääldusvead). Oluline on juhtida õpilaste tähelepanu sageli korduvatele ning arusaamisraskusi põhjustavatele vigadele. Õpilastele võiks soovitada võõrkeelevihikus sisse seada selline koht, kuhu kirjutatakse sageliesinevad vead ning lisatakse parandused koos viitega reegli(te)le.
Sotsiaalsete oskuste parandamiseks on oluline HEV õpilaste kaasamine näiteks rollimängudesse, sketšidesse, dialoogidesse, vaidlustesse. Õpilaste enesekindluse saavutamiseks sobivad esialgu lihtsamad tegevused: suhtlemise alustamine, enesetutvustamine, teiselt mingi info või selgituse küsimine, komplimendi tegemine, ettepaneku tegemine ning keeldumine ebaõigetest ettepanekutest, küllakutsumine, abi palumine, vabanduse palumine, juhtnööride andmine, juhendamine.
Kokkuvõtteks
Lähtuvalt riiklikust õppekavast tuleb kohelda kõiki õpilasi eelarvamusteta, õiglaselt ja võrdõiguslikult, austades nende eneseväärikust ning isikupära; märgata ja tunnustada kõigi õpilaste pingutusi ja õpiedu; hoiduda õpilaste sildistamisest ja nende eneseusu vähendamisest; luua õhkkond, mida iseloomustab abivalmidus ning üksteise toetamine õpi- ja eluraskuste korral; korraldada koolielu lähtudes rahvusliku, rassilise ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetest. Eeltoodut kinnitavad ka mitmed laste õigustega seotud määrused, mille põhjal on ka erivajadustega lastel õigus omandada mitmekülgne haridus, sealhulgas võõrkeelteoskus.
Kuigi erivajadustega õpilasel on sageli võõrkeeletundides raskem kui tavaõpilasel, peavad nad vaatamata kõigele hakkama saama. Selleks on mitmeid võimalusi: LAK-õpe, keelekümblus, keelemapi ja raamdokumendi kasutamine õppetöös, nüüdisaegsed õppematerjalid, IKT vahendid, individuaalne õppekava, spetsialistide ja tugiteenuste kaasamine.
Õpetaja juhib ja suunab õppeprotsessi ning valib õpilaste võimetele vastavaid õpiülesandeid ning tehnikaid võõrkeele omandamiseks. Õpingute jätkamiseks on kõigile õppuritele väga olulised eduelamus ja motivatsioon. Eriti vajavad seda aga HEV õpilased, kuigi nende saavutused võivad tunduda minimaalsed. Kindlasti tuleks esile tõsta erivajadustega õpilaste töökust, kohusetunnet, hoolsust, head käitumist, järjekindlust õpingutes. HEV õpilased tahavad oma saavutustega rõõmu teha ka teistele – vanematele, õpetajatele, kaaslastele. Samas peaks hoiduma erivajadustega laste haletsemisest ja ka ülehindamisest, kuna sellega pärsitakse nende vastutustunnet.
Erivajadustega õpilastele võõrkeelte õpetamine on küll vaevarikas ja aeganõudev, kuid rõõm saavutustest on mõlemapoolne ning jääb kestma pikaks ajaks.
Kasutatud kirjandus
Põhikooli riiklik õppekava. Ainevaldkond „Võõrkeeled“, 2010.
Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava. Ainevaldkond „Võõrkeeledˮ, 2010.
Euroopa keelemapp. Haridus- ja Teadusministeerium, 2007.
Laste õiguste tagamise strateegia. Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus, 16.10.2003.
Eesti keele arendamise strateegia 2004–2010. Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus, 05.08.2004.
Eesti keele arengukava 2011-2017. Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus, 26.11.2010. Erivajadustega laste ja noorte toetamise võimalusi hariduse omandamisel. Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, 2007.
Erg, L., Karlep, K., Kontor, A., Pastarus, K., Plado, K., Täht, H., Viitar, E. (2002), Individuaalsete õppekavade koostamise ja rakendamise juhend. Tartu Ülikooli Õppekava Arenduskeskus.
Hallap, M, Vähemusrahvustest õpilased eripedagoogikas. Haridus, 8/2005.
Kaivapalu, A., Martin, M. (2011), Mis on võõrkeeleõpe ja kuidas võõrkeelt õpitakse. Põhikooli valdkonnaraamat „Võõrkeeledˮ.
Kebbinau, M. (2011), Lõimitud aine- ja keeleõpe ehk LAK-õpe. Põhikooli valdkonnaraamat „Võõrkeeledˮ.
Kukk, K. (2006), Haridusliku erivajadusega õppurite haridus
Reinson, J. (2011), Õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslus. Põhikooli valdkonnaraamat „Võõrkeeledˮ.
Tikerpuu, M. (2007), Erivajadusega õppur ja IÕK.
http://ec.europa.eu/education/languages/language-learning
www.hm.ee/index.php?popup=download&id=5676
www.epikoda.ee/failid/19.03.2009_birgit.kaasik_konepuue.ppt
www.tartu.ee/tahta/webfm_send/81
Hariduslik erivajadus – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli võõrkeelte valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-5-9