Erinevate meelesüsteemide kasutamine muusikaõpetuses

2010
Tuuli Jukk, Põltsamaa Muusikakool
Merike Kuivits, Viljandi Huvikool

Ma ju näen, et ta laulab valesti.

Ma panen prillid ette, siis ma kuulen paremini.

See jutt on nii värskendav.

Näited elust enesest

Igal inimesel on oma domineeriv meelesüsteem, mille kaudu ta võtab vastu informatsiooni ning mida ta kasutab meenutamisel ja enese väljendamisel. Neurolingvistiline programmeerimine (NLP) nimetab seda mõtlemise struktuuriks ning eristab seejuures kolme erinevat kanalit e meelesüsteemi: visuaalne, auditiivne ja kinesteetiline (VAK). Iga inimene kasutab oma elus kõiki neid kanaleid, kuid eelistab tavaliselt ühte või kahte.

• Visuaalne – piltide abil mõtlejad.
  Kasutavad mõtlemisel ja meenutamisel reaalselt nähtavaid pilte ja kujutluspilte. Ümbritsevat tajudes on oluline üldpilt. Rikka fantaasiaga. Nad on kärsitud, kui näevad organiseerimatust.
• Auditiivne – väliste helide ja sisemiste häälte abil mõtlejad.
  Ümbritsevat tajudes võivad olla häiritud ka vaiksest segavast helist. Naudivad vestlusi ja kuulamist. Head jutuvestjad.
• Kinesteetiline – liigutuste ja tunnete abil mõtlejad.
  Neile on oluline ümbritseva kogemine: liigutused, lõhnad, puudutused, maitsed, füüsilised reaktsioonid. Viibivad meeleldi teiste lähedal. Tugevalt intuitiivsed. On head näitlejad. Ümbritsevas maailmas on nad enamasti orienteeritud inimestele, tegevustele ja naudingutele.

Milleks meile see teadmine?

Teadlikkus meelesüsteemidest võimaldab meil oma eeldusi paremini ära kasutada. Selgemaks saavad enda põhilised info töötlemise ja talletamise viisid. Samuti võimaldab see kergemini jõuda teistega n-ö ühisele lainele. Enda kogemusi ja mõtlemist täpsemalt tundes võime vajaduse korral teha muudatusi nii info töötlemisel ja talletamisel kui ka enda väljendamisel.

Kindlasti on mõtlemisstiilide tundmine tõhus abivahend õpetaja jaoks laste loomulike eelduste äratundmisel ning kõigile sobivate õpetamisviiside kavandamisel. Siinkohal ei kutsu me üles lapsi diagnoosima, vaid oma tööle avarama pilguga vaatama, et erinevaid õpetamise viise kasutades jõuda võimalikult paljude lasteni.

Tänapäeva maailmas tuleb arvestada ka tõsiasjaga, et me elame visuaalse ja auditiivse müraga üleküllastatud keskkonnas. Kinesteetiline osa meist aga on pigem „alatoidetud”. Meie mõtlemisviis, keha ja ka kõne moodustavad ühe süsteemi, s.t meie mõtlemine peegeldub nii meie kehas kui ka keelekasutuses. Siit tuleneb loogiline järeldus, et nii enda kui ka laste mõtlemisstiilide äratundmiseks on üheks tõhusamaks meetodiks vaatlemine ja jälgimine.

Milliste märkide järgi mõtlemisstiile ära tunda?

 Kuidas mõtlemisstiilid mõjutavad õpistiili?

Visuaalse õpistiili esindajale meeldib asju näha ja ette kujutada.

Talle on omane pildimälu. Eelistab õppematerjale, mida saab näha/vaadata. Mäletab tervikut ning suudab leida detaile ükskõik millises järjekorras, mistõttu suudab mäletada suurt mahtu. Raskusi on sõnaliste juhendite meeldejätmisega. Kasuks tuleb kirjalike tööde illustreerimine (värvilised või allajoonitud pealkirjad ja tähtsamad lõigud, pildid, joonised, graafikud).

Õppimiseks sobivad: raamatud, videod, mõttekaardid, märkmete tegemine, diagrammid, tabelid, postrid, kaardid, joonised, filmid, arvuti. Koht ja aeg: paremini sobib üksi olles õppimine. Soovitav on töötada eemal visuaalsest mürast. Mõnele visuaalsele õppijale sobib vaikne taustmuusika.

Auditiivse õpistiili esindajale meeldib uusi ideid kuulata ja neist rääkida.

Õpib eeskätt kuulmismeele vahendusel. Eelistab õppematerjale sõnalisel kujul kuulda. Kassetimälu aitab meenutada asjade järgnevust – vaja leida vaid kassetil õige koht. Oluline on asjade loogilisus ja järgnevus. Vajab aega räägitu/kuuldu talletamiseks. Selgitab asju endale üle. Lugedes liigutab huuli. Mäletab, mida ja kuidas öeldi. Esitab häid ja raskeid küsimusi.

Õppimiseks sobivad: loogiline ja süsteemne seletamine, arutelud, endale ette lugemine, lindistused, taustmuusika, laulmine. Tekstide õppimisel on heaks abivahendiks riimi kasutamine. Koht ja aeg: võimaluse korral õppida koos sõbraga, et teineteisele ette lugeda ning omavahel õpitu üle rääkida – nii aitab kuulamine õpitavat omandada. Hästi jääb meelde ka see, mida ise teistele selgitab või õpetab. Õppimist toetavad rütm ja muusika.

Kinesteetilise õpistiili esindaja eelistab õppimise ajal liikuda ja kõike käeliselt läbi teha.

Ta vajab elamusi ja teadmisi selle kohta, milliseid tundeid asjad tekitavad: puudutamine, kirjutamine jne. Õpib ka kujutluspiltide kaudu, aga alles siis, kui need jõuavad tunneteni.
Lihasmälu – mäletab seda, milles sai osaleda; mäletab asju nende asukoha järgi. Kasuks tuleb, kui kirjutatu on süsteemne ja seda on kena vaadata.
Vajab palju aeglasemat seletust kui teised, sest tahab enne proovida ja siis otsustada. Õppimisstiiliks on süsteemne tegutsemine: tee algul seda, siis seda jne. Kasuks on tervikult osadele meetod: esmalt omandada loetavast üldpilt (lugeda pealkirjad ning esimene ja viimane lõik) ja seejärel lugeda kogu tekst tervikuna.

Õppimiseks sobivad: liikumine, mõttekaardid, läbimängimine, kordamise ajal kõndimine, jalalabade liigutamine, sõrmeharjutused, stressipalli mudimine.
Koht ja aeg: vajab mugavat kohta ja asendit. Tunnetega seotuse tõttu vajab ühelt tegevuselt teisele üleminekuks aega. Võib sobida õppimine muusika saatel (v.a vali rütmimuusika). Parim on teha 15–25 minuti õppimise järel 3–5-minutine paus.

Mida teha muusikatunnis?

Mitmetes õppeainetes domineerivad nende spetsiifikast lähtuvalt erinevad meelesüsteemid: kehalises kasvatuses ja tööõpetuses kinesteetiline, kunstiõpetuses visuaalne, keeltes ja muusikas auditiivne. Muusika õpetamisel on tähtsaimaks kuulamine ja kuulmine. Seega on kõik auditiivne muusikatunnis esiplaanil. Siit tekib vajadus tuua muusikatundidesse rohkem visuaalseid ja kinesteetilisi õppetegevusi.

Oleme harjunud, et näitlikustamist ja liikumist kasutatakse pigem lasteaias ja algkoolieas. Kuid kindlasti on igas klassis, sõltumata laste vanusest, erinevate meelesüsteemide kaudu õppijaid. Selleks, et õppematerjal kindlamalt igaüheni jõuaks, tulebki kasutada õpetamist erinevate meelte kaudu kõigis kooliastmetes. Loodame, et järgnevad näited pakuvad selleks inspiratsiooni.

Laulmine ja salmide lugemine

Visuaalne:

• valmis illustratsioonid (fotod, slaidid, reprod vm);
• laulupliiats – kujutada laulust kõige olulisemaid sõnu piltidena;
• käpiknukud;
• nähtamatud sõnad – laulu tekst kirjutada tahvlile. Laulda laulu mitu korda järjest. Samal ajal kustutada sõnu tahvlilt vähemaks. Lõpuks on tahvel tühi, aga silmadega järge hoides võib ette kujutada sinna varem kirjutatud sõnu.

Auditiivne:

• keskendumine kuulamisele:
  • intonatsioon
  • muusika väljendusvahendid (meloodia, harmoonia, dünaamika, tämber )
• kajamängud.

Kinesteetiline:

• teksti iseloomustavate liigutuste kaasanäitamine – laulda sõnu ka „tummalt/mõttes”, tehes vaid liigutusi;
• lõdvestumisharjutused;
• hingamise tunnetamine:
  • küünlamäng – laps kujutab, et tema sõrmed on „küünlad”. „Küünlakarbiks“ on rusikas. Laps võib „süüdata” kõik küünlad korraga või teha seda ükshaaval. Süütamisel sirutatakse sõrm(ed) rusikast välja. Kui kõik „küünlad” „põlevad”, hakkab laps neid ühekaupa ära puhuma. Kustutatud „küünal” ehk sõrm kõverdatakse taas rusikasse;
  • mesilaspesa – lapsed moodustavad kobaras seistes mesilaspesa, mis „sumiseb” (ümiseb) kokkulepitud häälikul.

Pillimäng

Visuaalne:

• noodi või piltkirja järgi mängimine – noodistus viiel noodireal, graafiline noodistus (jooned, punktid, kriipsukesed), värvide kasutamine erinevate helikõrguste märkimiseks;
• kujutlusharjutused – pala mängimine oma kujutlustes (laval, ekraanil).

Auditiivne:

• kajamängud;
• kuulamismängud: kellahelide kuulamine. Õpetajal on mitu erinevat kellukest või kuljust. Lapsed sulevad silmad ja kuulavad, kuidas õpetaja neid kordamööda helistab. Pärast kuulamist peavad õpilased välimuse järgi otsustades reastama pillid laua peale järjekorras, nagu õpetaja neid helistas. Alustuseks piisab kahest kellast. Vilumuse suurenedes võib kellade hulka suurendada.

Kinesteetiline:

• ettevalmistavad harjutused – sõltuvalt instrumendist kasutada näpuharjutusi,
  pillimänguliigutuste imiteerimist ilma pillita;
• lõdvestusharjutused;
• pillide meisterdamine.

Muusikaline liikumine

Visuaalne:

• tantsuskeemi joonistamine – olulisemad pidepunktid tantsus kujutada tahvlil;
• näppudega tants – kuulata tantsumuusikat ja imiteerida näppudega tantsuliigutusi ja
  liikumise suunda;
• kujutlusharjutused – panna silmad kinni ja tantsida mõttes.

Auditiivne:

• keskendumine muusika väljendusvahenditele – meetrum, rütm, meloodia, tempo,
  dünaamika, tämber, faktuur.

Kinesteetiline:

• tantsud ja laulumängud;
• peegli- ja kajamängud;
• näpumängud, kehapillil mängimine, lõdvestusharjutused.

Omalooming

Omalooming võimaldab VAK süsteemi hästi kasutada. Ülesande võiks püstitada nii, et selle

lahendamiseks oleks mitu võimalust. Rühmatöös võtavad lapsed endale sageli alateadlikult selle

rolli, mis neile kõige paremini sobib.

Muusika kuulamine ja muusikalugu

Visuaalne:

• erinevad illustratiivsed materjalid – tutvustada heliloojaid, esitajaid, ajastuid, stiile,
  koosseise, instrumente, tegelasi, karaktereid jne;
• tabelid, mõistekaardid – ajastutabel, žanritabel, mõistekaart sümfooniorkestri pillidest ja muusika väljendusvahenditest, postrid ansamblitest jne;
• muusika värvimine – meeleolu, dünaamika, faktuur, ülesehitus jne.

Kuna joonistamine on aktiivne ja tunnetega seotud, toetab see ka kinesteetilist õpistiili.

Auditiivne:

• jutustamine – muusika kirjeldamisel püstitada erinevaid küsimusi;
• suulised ettekanded – referaadid, rühmatöö kokkuvõtted vm.

Kinesteetiline:

• tantsimine – ajaloolised ja erinevate maade rahvaste tantsud;
• liigutuste ja pantomiimi kasutamine – ajastule, stiilile või žanrile iseloomulike osade või
  rollide kehastamine;
• kinniste silmadega helide järgi liikumine;
• muusika järgi voolimine;
• pala kuulates lõhnaelamustele keskendumine.

Muusikaline kirjaoskus

Visuaalne:

• astmetrepp, astmeredel;
• käemärkide näitamine;
• vahendid rütmide õppimiseks – kastanimunad, vahtralehed, paberist lumehelbed ja lilled. Vahendite erinevad suurused kujutavad ta, ti-ti, ta-a või tiri-tiri rütmi. Õpetaja laob kujunditest rütmipildi, mida mängitakse keha- või rütmipillil
• vahendid muusikapala vormi selgitamiseks. Lisaks tavapärasele tähtedega tähistamisele
  (A, B jt) kasutada käepäraseid vahendeid, nt toole, pille, pillipulki vm.

Auditiivne:

• õpilane õpetab – moodustada paarid või rühmad; üks õpilane seletab teistele õpitavat

Kinesteetiline:

• rütmide koputamine/plaksutamine/patsutamine;
• rütmide mängimine rütmipillidel;
• käemärkide näitamine;
• kehapill – plaksutada, patsutada e mängida kehapillil meetrumit ja rütmivorme;
• kõndimine, marssimine, jooksmine – vastavalt muusika meetrumile liikuda ruumis
  erinevates kujundites (läbisegi, mööda ringi, ussina);
• vahendid rütmide õppimiseks – kastanimunad, vahtralehed, paberist lumehelbed ja lilled.
  Õpilane laob vahenditest rütmimudeli enda ette lauale ja esitab selle keha- või rütmipillil;
• rütmipuudutused ehk telefonimäng:
  • kõikistuvad ringis ja hoiavad üksteisel kätest  Mängu alustaja pigistab
    kõrval istuva lapse kätt mingis rütmis (nt ta – ta – ti-ti – ta). Iga laps annab rütmi
    järgmisele samamoodi edasi. Viimane nimetab rütmi valju häälega;
  • mängijadseisavad või istuvad üksteise selja  Kolonnis kõige viimane laps
    mängib hääletult ja selgelt eesistuja õlgadel kokkulepitud pikkusega rütmimotiivi. Iga
    järgmine laps kordab rütmi eesistuja õlgadel. Viimane nimetab rütmi valju häälega;
• arutleda, mis värvi ja maitsega on helilaadid või intervallid.

Õppekäigud

Hea õppekäik sisaldab kõiki VAK süsteemi osasid – midagi huvitavat vaatamiseks, põnevat kuulamiseks ja tegemiseks ning hinge puudutavaid elamusi tunnete talletamiseks.

• Looduse kollektsioon: lapsed jagunevad kolme rühma. Iga rühm kogub etteantud aja jooksul aastaajale iseloomulikke värvi-, lõhna- ja helielamusi.

Lõpetuseks

Sõltumata east ja rühma suurusest ootab iga õppija individuaalset lähenemist. Ootab seda, et õpetuses miski teda isiklikult puudutaks, talle korda läheks. Õpetus VAK süsteemis ei ole võluvits, aga kindlasti on see üks võimalus oma töö elavdamiseks, et ka suures rühmas jõuda võimalikult paljude lasteni. Õpetaja jaoks on oluline teadvustada iseenda õppimise ja õpetamise stiil. Seejärel tuleb mõelda, kuidas lisaks enda eelistatud stiilile tuua õppetöösse ka teisi meelesüsteeme.

Kasutatud kirjandus

Beaver, D. (1999). Õpi mängeldes. Tallinn: Sinisukk.

Kuivits, M.,Jukk, T. (2005). Mäng ja pillimäng. Põltsamaa: Vali Press. O’Connor, J ; Seymour, J. NLP.(2008). Sissejuhatus neurolingvistilisse programmeerimisse. Tallinn: Tänapäev

Jukk, T., Laikre, T. (2001). CD Roheline.

Rüütli, E. jt. (2001). Loomismäng. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.

Toom, T.(2001). Iga inimene on muusik. Kooruke ja iva 2 www.youtube.com/watch?v=kfvvDkaVv2U