Erinevad religioonid Eestis

Ringo Ringvee, Siseministeerium, 2010

Sellal kui 21. sajandi kestel on religioon ja religiooniga seonduv omandanud ühiskondlikes protsessides maailmas senisest suuremat tähtsust, iseloomustab Eesti ühiskonda nagu paljusid teisi Euroopa ühiskondi sekulaarsuse mõiste. Erinevate uuringute alusel on Eestit peetud üheks Euroopa sekulaarseimaks ühiskonnaks, kus religiooni ja religioossete institutsioonide tähenduslikkus ühiskonnas on üsna tagasihoidlik. Samuti on tagasihoidlik inimeste seos religiooni institutsioonidega – kirikute ja teiste usuliste ühendustega. Teiselt poolt võib 2005. aasta Eurobaromeetri uuringu järgi pidada 70% Eesti elanikkonnast usklikeks inimesteks, sest just nii palju vastanuid ütles end uskuvat millessegi üleinimlikku. 16% vastanutest ütles, et nad usuvad Jumalat, 54% vastanutest aga elu juhtivat jõudu või väge. 2000. aasta rahvaloendusel tunnistas 31% usku käsitlevale küsimusele vastanutest, et nad peavad end mõne kindla usutraditsiooni järgijaks.

Eesti on usuliselt mitmekesine maa ning Eesti ühiskond koosneb peale erinevatest rahvustest inimeste ka erineva usuliste taustaga inimestest. Eesti usuline mitmekesisus on suurenenud olulisel määral alates iseseisvuse taastamisest. Selle põhjused on olnud religiooni valdkonna vabanemine riikliku kontrolli alt, mis oli iseloomulik nõukogude perioodile, ning vabaturu kujunemine usumaastikul, mis tähendab, et igal usutraditsioonil või selle esindajal on võimalus ühiskonnas tegutseda ning endale järgijaid leida. Eesti Vabariigis on enamik usulisi ühendusi registreerinud end usuliste ühenduste registris ning usulised ühendused (kirikud, kogudused, koguduste liidud, kloostrid) on üks mittetulundusühingute alaliike ja osa kodanikuühiskonnast. Religioon ei ole üksnes midagi sügavalt isiklikku, vaid see leiab väljenduse ühistegevustes. Religiooni väljendusvõimalused on tihedalt seotud sääraste põhiõiguste ja vabadustega nagu sõnavabadus, koondumisvabadus jne.

Eesti elanikkonna enamuse moodustavad eestlased. Peale eestlaste elab siin mitmest rahvusest inimesi – venelasi, ukrainlasi, itaallasi, juute, tatarlasi ja teisi. Paljude Eestis elavate rahvuse jaoks on nende esivanemate religioon tähtis kultuurilise identiteedi ja rahvuslike traditsioonide osa. Niiviisi seob religioon siin elavat kogukonda ka üle poliitiliste või teiste igapäevaste eraldusjoonte. Selliseks näiteks, kus rahvuslikul religioonil on keskne koht rahvusliku eneseteadvuse juures, on niihästi juudid, armeenlased, tatarlased, venelased, itaallased kui ka leedulased. See ei tähenda, et kõik nende rahvuste esindajad järgiksid üht ja sama religiooni, kuid paljude jaoks on see oluline enesemõistmise ja -mõtestamise osa. Sageli võib kohata arusaama, mille kohaselt peaksid kõik ühe rahvuse esindajad järgima üht religiooni, n-ö rahvuslikku religiooni. Siiski on arusaam usuvabadusest, sh vabadusest teha religiooniga seotud otsuseid iseseisvalt ning ilma välise (olgu siis riigi- või kogukonnapoolse) sunduseta, üks keskne demokraatlikule ühiskonnale omane põhimõte ning üks keskne inimõigus, mis on sätestatud nii ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduses.

Kõige levinum religioon Eestis on kristlus. Nagu kõik suured religioonid jaguneb ka kristlus paljudeks harudeks. Kaks kõige suuremat kristlikku traditsiooni Eestis on luterlus ja õigeusk.

Luterlik reformatsioon jõudis Eesti aladele mõned aastad pärast Martin Lutheri alustatud reformatsiooni Saksamaal 16. sajandi alguses. Järgnevate sajandite jooksul sai luterlik kirik Eestis enamuskirikuks ning luterlikul kirikul ja kiriku vaimulikel on olnud keskne roll nii eesti kirjakeele kui ka rahvusliku eneseteadvuse kujundamisel. Senini on valdav osa luterliku kiriku ehk Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) liikmeskonnast eestlased. Praegune EELK koosneb 165 kogudusest, mis asuvad kogu maal. Liikmeskonna suurus on kiriku enda andmetel 180 000 inimest ehk ligikaudu 14% Eesti elanikkonnast. Valdava osa eestlaste jaoks, ka nende jaoks, kes ei seosta end ühegi religiooniga, seostub kiriku mõiste eelkõige just luterliku kirikuga. EELKd on erinevatel aegadel (vaikiv ajastu, nõukogude periood, iseseisvuse taastamine) samastatud enim eestlaste rahvustundega. Samuti on tänapäevani tähenduslik ajalooline suurima kiriku staatus. Tavamõtlemises võib sageli kohata väärarusaama, nagu oleks EELK riigikirik. Riigikirikut aga Eestis ei ole, nagu on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 40. Samas ei saa eitada, et niihästi oma liikmeskonna suuruse kui ka olemasoleva infrastruktuuri, ent ka omandis või kasutuses oleva ajaloolise kultuuripärandi tõttu on evangeelne luterlik kirik olnud riigile usuliste ühenduste seast kõige olulisem partner. Selle tunnistuseks olgu näiteks 1995. aastal asutatud Vabariigi Valitsuse ja EELK ühiskomisjon.

Järgijaskonna suuruselt järgneb luterlusele õigeusk. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli õigeusk valdavalt Eestis elava väikese vene vähemuse religioon. 19. sajandi keskel toimunud nn kirikuvahetuse liikumise käigus siirdus luterlikust kirikust õigeusu kirikusse suur hulk eestlasi. Usu- või kirikuvahetusliikumise põhjust on nähtud sageli nii majanduslikes (lootus saada maad) kui ka poliitilistes põhjustes (lootus leida kaitset baltisaksa mõisnike vastu). Tänapäeva Eestis tegutseb kaks õigeusu kirikut – liikmeskonnalt väiksem Eesti Apostlik- Õigeusu Kirik, kes kuulub Konstantinoopoli patriarhaati, ning liikmeskonnalt suurem Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. Rahvaloenduse järgi oli õigeusklike osakaal Eesti ühiskonnas ligikaudu 13%. Vene Õigeusu Kirikul on ajalooliselt olnud tugev seos vene rahvusliku identiteediga, mistõttu ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul on oluline roll vene kogukonna enesemõistmisel. Siiski ei ole õigeusk üksnes vene rahvuse religioon, samuti ei ole kõik vene rahvusest inimesed õigeusklikud. Õigeusklike seas leidub paljude rahvuste esindajaid. Suuruselt teine rahvusrühm õigeusklike seas on eestlased. Õigeusul on tähtis koht Kagu-Eestis elavate setude seas, kus õigeusk moodustab osa setude identiteedist ning on tihtipeale segunenud kohalike tavade ja uskumustega, mis annabki Setumaale tema eripärase ilme. Õigeusu traditsiooni juures ei saa mööda vaadata ka 1892. aastal Kuremäele asutatud ning Moskva patriarhile alluvast Pühtitsa Jumalaema Uinumise naiskloostrist, mis on vaieldamatult üks ainulaadsemaid ja omapärasemaid nähtusi Eestis. Enamik Eestis asuvatest õigeusu kirikutest on ehitatud 19. sajandi teises pooles.

Roomakatoliku kirik, mis valitses kuni reformatsiooni saabumiseni Eestis ning LõunaEestis Poola-Leedu valitsuse ajal (1561–1625), tõrjuti Eestist välja Rootsi ajal. Roomakatoliku kirik naasis Eestisse 18. sajandil ja jäi mitmeks sajandiks siin elavaid välismaalasi teenivaks vähemuskirikuks. Eestlaste seas hakkas katoliku kirik tähtsustuma 1970. aastatel, kui kirikuga hakkas liituma noorema kultuurigeneratsiooni esindajaid. Nii näib tänapäevani kirikusse kuuluvate kultuuritegelaste tõttu olevat katoliku kirikul Eestis teatud elitaarse või kõrgkultuurilise või -intellektuaalse kiriku maine. Mingis mõttes võiks katoliku kiriku tähendust Eesti kultuuriruumis võrrelda budismi tähendusega, kus silmapaistvate kultuuritegelaste seos selle traditsiooniga suurendab traditsiooni tähenduslikkust, mis ei sõltu selle traditsiooniga seotud inimeste arvust. Eestis tegutseb viis nunnaordut ja kaks mungaordut. Mõne ordu esindatus piirdub ainult mõne õe või vennaga. Kõige tähelepanuväärsemaks võib nunnaordudest pidada Pirita kloostris asuvaid birgitiine, Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu nunnasid. Liivi sõja ajal hävinud ajaloolise Pirita kloostri kõrvale rajati uus kloostrikompleks 2001. aastal. Peale nende on Eestis tegev ka vastuolulise kuulsusega Opus Dei organisatsioon.

Eestit võib pidada nn protestantlikuks maaks, sest kindlat usku tunnistavate inimeste enamus järgib mõnd kristlikku usutraditsiooni, mida nimetatakse protestantlikuks kristlikuks. Luterluse kõrval on niisugusteks suuremateks traditsioonideks baptistid, nelipühilased ja adventistid. Suurim nn vabakiriklikku traditsiooni esindav ühendus on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, kelle juured asuvad 1945. aastas, kui nõukogude võim ühendas seni erinevate usuliste ühendustena tegutsenud baptistid, evangeeliumi kristlased, nelipühilased ja priilased üheks organisatsiooniks.

Eestis on oma koht ka paljudel teistel kristlikel ning kristlusepõhistel usutraditsioonidel (nt mormoonid, Jehoova tunnistajad), millest erilise rühma moodustavad tugevalt rahvusliku identiteediga seotud usutraditsioonid. Selliste hulka kuuluvad peamiselt Peipsi järve rannikul elavad tugeva omakultuuriga vene vanausulised, ent ka Armeenia Apostlik Kirik, millel on oluline osa Eestis elava armeenia kogukonna koondamisel.

Kindel koht Eestis on nn eestlaste omausul või loodususul – maausul, mis rõhutab eestlaste kokkukuulumist nii siinse maa, looduse kui ka muistsete tavade ja pärimustega. Seda usutraditsiooni esindab 1995. aastal asutatud Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda, kes on pööranud erilist tähelepanu ajalooliste looduslike pühapaikade (nt hiite, hiiemägede, pühade allikate jm) kaitsele ja säilitamisele ning inimeste teavitamisele sääraste ainulaadsete pühapaikade olemasolust. See on toonud Maavalla Kojale üsna palju toetajaid. 2008. aastal kinnitati riiklik „Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2008–2012“, mis on tähtis piirkondliku kultuuri ning ajalooteadvuse tugevdamisel ja säilitamisel. Maausulise traditsiooni kõrval on Eesti omausuline traditsioon ka taarausk, mis sai oma vormi 1920. aastail ning mille eesmärk oli tugevdada eesti rahvuslik-religioosset identiteeti. Praeguses Eestis tegutseb kolm taarausuliste ühendust ehk hiit.

Islam ei ole religioon, millega võib kohtuda üksnes teleriekraani vahendusel. Eestis on islamil kindel koht rahvusliku religioonina nii tatarlaste kui ka teiste ajalooliselt islami usku olevate rahvusvähemuste seas (nt aserid, baškiirid jt). Ligikaudu paari tuhande inimese suurune islami kogukond on suurim mittekristlik uskkond Eestis. Enamik siinsetest islamiusulistest kuulub Eesti Islami Kogudusse, mille juured paiknevad juba 19. sajandis, mil siin kujunes arvestatav tatari kogukond. Nii nagu teistegi rahvaste (nt juutide ja armeenlaste) rahvusreligioonide puhul on keerukas eristada teineteisest religiooni ja kultuuri aspekte ka islamiusuliste rahvusvähemuste seas. Kahtlemata on pärast 2001. aasta New Yorgi ja sellele järgnenud sündmusi ka siinsel islami kogukonnal seisnud ees raske ülesanne muuta tekkinud negatiivseid stereotüüpe ning pakkuda omapoolset infot nii oma usu kui ka kultuuri kohta.

Samasugust rahvuslike usu- ja kultuuritraditsioonide sümbioosi võib tähele panna Eesti juudi kogukonnas. Juudi kogukonna usu- ja kultuurielu elavdamises on kujunenud oluliseks 2007. aastal avatud Tallinna uus sünagoog.

Eestis on pikk ajalugu ka budismil. Juba 1920. aastail tegutses siin Põltsamaa lähedal sündinud Karl Tõnisson ehk vend Vahindra. Tänapäeva Eestis tegutseb neli budistlikku kogudust ning mitu budistlikku kultuuri või religiooni viljelevat ühendust. Eestis on kahel korral käinud Tiibeti budismi ja tiibetlaste vägivallatu vabadusvõitluse tuntuim esindaja XIV dalai-laama. Eestis on rajatud ka budistlikke sakraalobjekte – stuupasid (nt Läänemaal, Pärnumaal). Eelkõige Tallinna linnapildis on tavalised Indiast pärineva hinduistliku Hare Krishna liikumise järgijad. Rõivastatud oranžidesse indiapärastesse riietesse, laulavad nad oma püha Hare Krishna mantrat sageli vanalinna tänavail.

Statistilisi andmeid (www.siseministeerium.ee)

Seisuga 01.01.2010

Kirikud

Koguduste liidud

Üksikkogudused

Kasutatud kirjandus

Au, Ilmo ja Ringvee, Ringo. Usulised ühendused Eestis. Tallinn: Allika, 2007.

Jürgenstein, Toomas. Videoõppematerjali „Ajalik ja ajatu” metoodikajuhend. (Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute ajalugu, õpetust ja tavasid tutvustav materjal koos õpiülesannetega.) Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu / Eesti Televisioon, 2002.

Ringvee, Ringo. Eesti ühiskonna religioosne mitmekesisus. Eesti Ajalooõpetajate Seltsi suvekooli materjalid. Tallinn: Eesti Ajalooõpetajate Selts, 2007, lk 86–92.

Internetimaterjalid

Estonica. Entsüklopeedia Eestist. Eesti Instituut. Aadressil www.estonica.org/et/Kultuur/Usuelu/.

Eesti Kirikute Nõukogu (koos linkidega liikmeskirikute kodulehekülgedele). Aadressil www.ekn.ee.

Vene vanausulised Eestis. Aadressil http://www.starover.ee/est/index.html.

Budistlikud ühendused Eestis. Aadressil http://www.budismiinstituut.ee/viited.htm.

Islam Eestis. Aadressil http://islam.pri.ee.

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda. Aadressil www.maavald.ee.

Kirikute ja koguduste seadus. Aadressil www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13235594.

Eesti Vabariigi Siseministeerium. Riik ja usulised ühendused. Aadressil www.siseministeerium.ee/8298/.