Tiit Hennoste
1. Keeled ja nende jagunemine keelekasutuse alusel
Me ei tea, kes elasid Eesti territooriumil enne 13. sajandit, aga peale seda on siin elanud kogu aeg erinevaid keeli kõnelevad rahvad: eestlased, sakslased, venelased, rootslased, soomlased, juudid, mustlased, ukrainlased jne. Kasutatud keeli saab kasutuse ulatuse alusel jagada kahte rühma: põhilised keeled ja väikesed kõrvalkeeled. Põhikeelteks on olnud eesti, saksa, rootsi, vene ja ladina keel.
Kõik keeled jagunevad allkeelteks ehk keelevariantideks. Nii keeli kui ka nende variante võib vaadata eri vaatepunktidest, mis üksteist ei välista ega moodusta n-ö hargnevat puud.
Keelte jagunemine keelekasutuse ulatuse alusel
Keeled võivad jaguneda selle järgi, kas keeled/allkeeled on kasutusel kogu riigis/ühiskonnas või ainult mingis selle osas. See jaotus annab meile kohamurded ja muud kohalikud allkeeled, mis seostuvad kindlates kohtades elavate inimestega.
Eesti keeles eristuvad lõuna- ja põhjaeesti peamurded. Põhjaeesti peamurre jaguneb kaheks murderühmaks (südaeesti ja ranniku). Peamurrete ja murderühmade sees on erinevad murded (saarte, lääne, kesk, ida; ranna, Alutaguse; Mulgi, Tartu, Võru). Lisaks saab tuua välja kohalikud keeled, nagu Loode-Eestis kasutatud rannarootsi keel või Peipsi ääres kasutatud vene keel.
Omamoodi murdejaotus on sakslaste alamsaksa (põhja-saksa) ja ülemsaksa murded (algselt saksakeelse ala lõunaosa murded, mille baasil kujundati välja ka saksa kirjakeel). Need pärinevad oma asukohamaal eri aladelt, kuid ei moodustanud Eestis kohamurdeid, vaid järgnesid teineteisele ajaliselt ning olid eri aegadel erinevates sotsiaalsetes rollides.
Keelte jagunemine keelekasutajate sotsiaalse kuuluvuse alusel
Keeled võib jaguneda selle järgi, millised sotsiaalsed rühmad neid keeli/allkeeli kasutavad. See annab meile sotsiolektid (sh ka slängid), mis seostuvad inimeste sotsiaalse olemisega, eeskätt selle kihiga/seisusega/klassiga, kuhu ta kuulub.
Keelte jagunemine keelekasutuse tüüpsituatsioonide alusel
Keeled võivad jaguneda ka selle järgi, mis tüüpi situatsioonides keeli kasutatakse. See rühm annab registrid ehk sellised allkeeled, mida kasutatakse süsteemselt ja pidevalt kindlat tüüpi situatsioonides, mis esinevad suhtluses pidevalt (NB! need ei ole funktsionaalstiilid).
Uurijad on välja toonud situatsioonide olulised omadused, mis seostuvad keelekasutusega. Olulisi omaduste rühmi on 6. Kõigepealt on neli omadust, mis seostuvad situatsiooniga üldiselt: suuline või kirjalik suhtlus, spontaanne või redigeerimist võimaldav olukord, dialoog või monoloog, vahetu (silmast silma) või vahendatud (kesksed vahendajad on kiri, raadio, televisioon, telefon ja arvutivõrk). Neid omadusi saab omavahel eri viisidel kombineerida, kuid kõik kombinatsioonid ei ole võimalikud ja kõik ei ole kujunenud registriteks.
Nii on tavaline tüüp suuline-spontaanne-vahetu-dialoog või samasugune dialoog telefonis. Aga kirjalik-spontaanne-vahetu-dialoog oli aastatuhandeid olemas vaid juhuslikult, kuni kujunes omaette registriks arvutisuhtluses, nt MSN-suhtluses.
Neile lisandub jaotus argine või avalik/ametlik olukord. Viimane tähendab sellist situatsiooni, milles vähemalt üks suhtleja on teatud institutsiooni esindaja (müüja, ametnik, pastor jne). Avalik suhtlus seostub ühiskonnaelu valdkondadega, milles kasutatakse teatud määral erinevaid allkeeli ja esitatakse keelekasutusele erinevaid nõudmisi (neid variante on eesti keeles tihti funktsionaalstiilideks nimetatud). Oluline on, et siin pole tegu suvaliste ühiskonnaelu valdkondadega, vaid sellistega, milles on kujunenud välja neile omane keelekasutus ja nõudmised (nt kohustus kasutada normingulist kirjakeelt). Sellised valdkonnad on nt sakraalne suhtlus (jumalateenistus jms) ning erinevad mittesakraalsed valdkonnad (ilukirjandus, asjaajamine, teadus, ajakirjandus, riigijuhtimine, õigusemõistmine jms). Praegu on Eesti ilmalikus ühiskonnas sakraalne register ainult üks pisiregister teiste kõrval, kuid ajaloolisest seisukohast on vastandus sakraalsete ja muude registrite vahel väga oluline. Just sakraalne register oli olulisim näiteks keskajal ning on seda praegu nt islamiusulistes maades.
Lisaks on oluline see, kas suhtluse eesmärgiks on eeskätt lihtsalt osalemine (nt lobisemine) või laias mõttes erineva info vahetamine. Viimane pole ainult informeerimine, vaid selle alla mahuvad erinevad tegevused: jutustamine, küsimine-vastamine, seletamine, veenmine, kirjeldamine, soovimine, juhendamine jne. On tavaline, et ühes suhtluses need eesmärgid vahelduvad. Nii võib lobisemine minna üle lugude rääkimiseks ja telefonikõne, mille eesmärgiks on mingi info küsimine, lõpeb tihti lobisemisega.
Kuna eri situatsioonides kasutatakse erinevaid keeli ja allkeeli, siis võime öelda, et eri keeltel ja allkeeltel on ühiskonnas erinev sotsiaalne roll.
Keelte jagunemine: kirjakeel ja muud allkeeled
Kirjakeel on ainus allkeel, milles on olemas normingud. Täpsemalt: kirjakeel ongi teatud süsteemne normingute kogu. Nii saab kirjakeeles (ja just kirjakeele piirides) öelda, et mingi keelend on õige ja mingi on vale (nt hobune ja obene, tulnud ja tulnd). Teistes allkeeltes selliseid norminguid ei ole. Neis on olemas keelekasutuse normid, mida inimesed järgivad. Normid ei ole väljastpoolt, mingi organisatsiooni esitatud käsud/keelud, vaid suures osas kasutajate poolt teadvustamatud põhimõtted, mida saab avastada keelt uurides ja analüüsides. Näiteks mingi murde morfoloogia normid tuleb murdekasutust analüüsides üles leida ja nende kohta ei saa öelda, et mingi variant on õige ja mingi on vale. (NB! Muud allkeeled pole kirjakeele alluvad või tema osad).
Väga oluline on rõhutada, et eelnevad allkeelte jaotused ei ole üksteist välistavad või hierarhilised, vaid vaated keelele eri vaatepunktidest. See tähendab, et sama allkeelt võib vaadata kõigist vaatepunktidest ja ta võib olla eri rühmades. Nii oli saarte murre 15. sajandil ühekorraga murre (oli kasutusel Saaremaal, mitte kogu Eesti alal), sotsiolekt (seda kasutas põhikeelena ainult talurahvas ja oskas mingil määral ka kõrgkiht, kellele see ei olnud emakeel), register (oli kasutusel ainult suulises vormis ja argielus) ning mittenorminguline allkeel.
Teiseks on oluline see, et eri murded, sotsiolektid, registrid, kirjakeel ja muud allkeeled võivad ühes ühiskonnas olla sama keele allkeeled, aga võivad olla ka eri keeled. Nii oli eesti keeles ajajärk, mil kõik eesti murded olid talurahva ehk alamkihi keel ja saksa keel ülemkihi keel. Nii olid mõlemad keeled samal ajal ka sotsiolektid.
Ja kolmandaks on oluline, et keelekasutuse erinevused eri allkeelte vahel võivad olla erineva suurusega. Ühte otsa jäävad nii pisikesed erinevused, et neid leiavad ainult uurijad. Sellised on tihti eri murrakute erinevused. Teise otsa jäävad suured ja ka tavalisele keelekasutajale märgatavad erinevused. Just viimased on olulised, sest nende alusel paigutavad inimesed teisi rühmadesse, mis määrab ka suhtumist neisse. Suured erinevused on näiteks saarte murde ja Võru murde vahel, kirjaliku ja suulise suhtluse registri vahel.
Eri keeled ja allkeeled ei ole ühes ühiskonnas kunagi võrdse kaaluga. On tavaline, et kõrgemate sotsiaalsete kihtide keelel on ka kõrgem positsioon ja autoriteet ühiskonnas, et ametlikus suhtluses (nt asjaajamises) kasutatud keel on kõrgema positsiooniga ja ainult argielus kasutatav keel madalamal positsioonil, et normingulisel kirjakeelel on kõrgem positsioon kui mittenormingulistel keelevariantidel jne. Selle juures võivad eri inimrühmade jaoks need hierarhiad olla erinevad. Nii oli nõukogude ajal keelte hierarhias ametlikult kõrgeimal kohal vene keel kui rahvastevahelise suhtluse keel, samas oli pea kõigi eestlaste jaoks kõrgeimal kohal eesti keel ja vene keel ei kuulunud kõrgelt hinnatud keelte hulka.
Kui teeme kokkuvõtte ja vaatame eesti ühiskonna ajalugu keelekasutuse aspektist, siis näeme, et eri aegadel
- on olnud kasutusel eri keeled ja nende allkeeled;
- eri keeli ja allkeeli on kasutanud eri rahvad/rahvused ja eri sotsiaalsed kihid ning neid on kasutatud erinevates situatsioonides ehk neil on olnud erinev sotsiaalne roll;
- eri keeled ja allkeeled on olnud keelte sotsiaalses hierarhias erineva staatusega.
Eelnevast tuleneb, et eri aegadel on ühiskonnas kasutusel eri keelte ja allkeelte komplektid. Ühe sellise komplekti valitsemisaega nimetatakse sotsioperioodiks.
2. Keelekasutuse sotsioperioodid Eesti ühiskonna ajaloos
Uurimine näitab, et (all)keelte komplektid ei vaheldu Eesti ajaloos sujuvalt, vaid üsnagi järsult. Vaheldumine on enamasti seotud suurte ühiskondlike murrangutega. Nii on alamsaksa keele tulek seotud saksa ristirüütlite vallutusega, aga ülemsaksa keele tulek saksa keele reformiga ja Martin Lutheri tegevusega. Eesti kirjakeel sündis tänu Lutheri kirikureformile, aga oluline on meeles pidada, et seda kasutati praktiliselt ainult ühes registris, see oli pea ainult vaimulik kirjakeel ja seda kasutasid sakslased, mitte eestlased. Samuti võib analüüsida, kuidas on muutunud vene keele kasutus Eestis ja millega see on seotud. Jne.
Eesti ühiskonna ajaloos saab välja tuua vähemalt kümme keelekasutuse sotsioperioodi:
- kuni 13. sajandini (ristirüütlite vallutuseni);
- –16. sajandini (umbes reformatsioonini);
- /17. sajandist kuni 18. sajandi alguseni (umbes Vene impeeriumini);
- sajandi algusest kuni 1860. aastateni (rahvusliku ärkamiseni); selle perioodi sees võib eristada ühte tugevamat murdekohta ka 19. sajandi alguses;
- –1870. aastad (rahvusliku ärkamise tippaeg);
- aastatest kuni 1914./1920. aastateni (kultuurilisest venestamisest maailmasõja ja Eesti Vabariigini); ka selle perioodi sees on oluline murdekoht 20. sajandi alguses, kui algavad suured keelereformid);
- 1914/1920–1940/1944 (Eesti Vabariigi aeg);
- /1944.–1980. aastate lõpuni (nõukogude aeg);
- aastate lõpust (perestroika ja Eesti Vabariigi taasloomine) sajandivahetuseni;
- sajandi alguskümnendil algab uus sotsioperiood, mida iseloomustab dialoogiline internetisuhtlus kui uus väga oluline suhtluse ja keelekasutuse vorm.
Selle teema õppimisel on oluline analüüsida eri keelte ja allkeelte kasutust Eestis ning siduda keelekasutus ühiskonnaelu muutustega ja laiemalt ajalooga. Teema õppimise käigus tuleks:
- tuua välja erinevatel aegadel Eestis kasutatud eri keeled;
- tuua välja samade keelte erinevad allkeeled ja näidata just allkeelte rolli ühiskonnas, sest see kipub kergesti ununema;
- tuua välja eri keelte kasutajate territooriumid ja eriti sotsiaalsed kihid ning keelte rolli ja kasutuse seosed sotsiaalsete kihtidega;
- tuua välja need situatsioonide rühmad, milles ühte või teist keelt ja allkeelt on pidevalt (mitte juhuslikult ja ühekordselt) kasutatud; just see punkt on kõige olulisem ja nõuab ka enam mõtlemist ja teadmisi;
- analüüsida, mis põhjustel keelte komplektid või nende kasutussituatsioonid või kasutajad või koht hierarhias muutus.
SOOVITUSLIK KIRJANDUS
Hennoste, T. 1997. Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt. Pühendusteos Huno Rätsepale. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7. Toim M. Erelt, M. Sedrik, E. Uuspõld. Tartu, lk 45–66.
Hennoste, T. 2000. Allkeeled. – Eesti keele allkeeled. Tartu ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 16. Toim. T. Hennoste. Tartu, lk 9–56.