A A A

EESTI KIRJAKEELE AJALOO JA EESTI MURRETE ÕPETAMISEST

Külli Habicht

 

Uus gümnaasiumi eesti keele ainekava rõhutab senisest rohkem aktiivset tekstikeskset õpet, mille kaudu tuleks jõuda ainealaste teadmiste ja pädevusteni. Eesti kirjakeele ajaloo ja murrete puhul tähendab see oskust toime tulla vanade ja/või murdeliste tekstide mõtestamisega ning neist olulise informatsiooni leidmisega. Selline pädevus toetab õpilase keeleteadlikkust, aitab tajuda keelt oma rahvusliku identiteedi osana ning analüüsida keele muutumist ajas. Eesti kirjakeele ajaloost ja murretest ülevaate andmine kuulub osana kursusesse “Keel ja ühiskond” ning peaks kujundama õpilastel arusaama sellest, kuidas 16. sajandi saksamõjulisest keeleolustikust on jõutud tänapäeva normitud polüfunktsionaalse kirjakeeleni; missugune osa on selles olnud kohalikel keelevariantidel; missuguses seisus on paikkondlikud murded tänapäeval ning missuguste iseloomulike joonte alusel eri piirkondade murdekeelt eristada.

 

1. Kirjakeele ajaloost

 

Terminit kirjakeel kasutatakse erialakirjanduses kahes tähenduses. Laiemalt mõeldakse selle all kõigi kirjutatud tekstide keelekuju, s.t keele kirjalikku avaldumisvormi vastandina suulisele kasutusele. Kitsamas tähenduses kasutatakse seda terminit ühtlustatud ja normitud keelekuju vastandamisel murdekeelele, argikeelele, internetikeelele jt normimata allkeeltele. Sel juhul mõeldakse kirjakeele all teadlikult ühiskasutuseks kujundatud keelevarianti. Eesti keele puhul saab kitsamas tähenduses kirjakeelest rääkida 17. sajandi lõpust alates. Gümnaasiumi emakeelekursus peaks andma alused kirjakeele kujundamise mehhanismide mõistmiseks Eesti kultuuriloo raamistikus. Kirjakeele ajaloo protsessi mõistmiseks on oluline:

  • kirjakeele arenguetappide ja keelekasutuse põhijoonte tundmaõppimine, k. a olulised keelekontaktid ja nendest tulenevad mõjud laensõnavara näol;
  • töö tekstinäidetega – see võimaldab juhtida tähelepanu eri ajastute iseloomulikele keelejoontele (nt võrdluses tänapäevakeelega) ja olulistele tekstiliikidele (nt usutekstid, rahvavalgustuslikud tekstid, ilukirjandus, õppekirjandus, sõnaraamatud);
  • lisamaterjali kasutamine elektroonilistest kogudest, nt Tartu Ülikooli vana kirjakeele korpusest (http://www.murre.ut.ee/vakkur/Korpused), Eesti Keele Instituudi piiblikeele konkordantsist (http://portaal.eki.ee/piibel), vanade raamatute elektroonilisest andmebaasist EEVA (http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/) või Eesti Kirjandusmuuseumi kodulehelt (http://kreutzwald.kirmus.ee/).

 

Kirjakeele ajaloole pühendatud ainetundides peaks niisiis käsitlema kirjakeele olemust ja eesti kirjakeele kujunemise põhilisi etappe; juhtima õpilaste tähelepanu keelekasutuse muutumisele ajas; tutvustama vana ja uue kirjaviisi põhimõtteid ning olulisemaid kirjakeelde jõudnud laensõnade rühmi ((alam)saksa, rootsi, vene, soome laenud). Seda materjali oleks soovitatav lõimida vastavate Eesti ajaloo ja eesti kirjanduse ajaloo etappide käsitlemisega.

 

Õpetamisel võiks lähtuda tekstikesksest avastuslikust lähenemisest, mis tähendab, et lisaks faktiteadmiste omandamisele võiksid õpilased analüüsida ka eri aegadest pärit tekstikatkeid nii nende sisu, kirjaviisi, sõnavara kui ka vormikasutuse põhjal. Tekste saab tunnis analüüsida näiteks rühmatööna, kusjuures rühmad tegeleksid samast ajast pärit erinevate tekstinäidetega. Tulemuste ühise arutamise käigus on võimalik üldistavalt välja tuua käsitletava autori või perioodi keelekasutuse erijooned. Nii on näiteks võimalik otsida tekstidest varasema saksamõjulise kirjaviisi tunnuseid ja tänapäevasest erinevat sõnavara või vanalt uuele kirjaviisile ülemineku perioodi ortograafilist varieeruvust. Kontakt tekstiga kujundab õpilases isiklikul kogemusel põhineva arusaamise eri perioodide kirjakeelest.

 

Kirjakeel ei muutu kiiresti ega hüppeliselt, vaid täieneb ja teiseneb järk-järgult. Muutused võtavad enamasti aega aastakümneid. Eesti kirjakeel, mis oma algusaegadel arenes peamiselt usutekstides ja seoses piiblitõlketegevusega, oli juba 18. sajandil valmis täitma ka ilukirjanduskeele nõudlikku rolli. Alates rahvusliku liikumise perioodist hakkas oma eesti päritolu rõhutama järjest rohkem haritlasi ja literaate ning eesti kirjakeel rikastus eri murdealadelt pärit kirjutajate kodukeele joontega. 20. sajandi esimesel poolel toimus teadlik ja järjekindel sõnavara arendamine: kujundati eri teadusalade terminoloogiat, täiendati kirjakeelt uute tuletiste ja laensõnadega, et eesti kirjakeel vastaks euroopaliku kultuurkeele standardile.

 

Pärast nõukogude perioodi ettekirjutavat keelekorraldussuundumust on 1990. aastatest alates praktiseeritud pigem soovituslikku keelekorraldust, mis aktsepteerib normingupäraste rööpkeelendite olemasolu. Pidevalt täiendatakse kirjakeele sõnavara ja eri alade terminoloogiat. Tolerantsemaks on muutunud suhtumine allkeeltesse, millel on kirjakeele kõrval oma kindel koht. Omaette allkeelena on välja kujunenud internetikeel, mida iseloomustavad mõningad eripärased sõnavaralised ja grammatilised jooned, nt lühenenud sõnakujud (suht, tegelt ~ tglt, a ‘aga’, irw, ntx ‘näiteks’ ja vormid (flirtind, autosi), kirjakeelest erinevad liitumid (nomaeitea, arumaisaa).

 

Eesti kirjakeele ajaloo võiks kokku võtta kolme põhilisse perioodi, millest iga kohta olgu siinkohal välja toodud üldine iseloomustus ja autorid, kelle tekstinäiteid võiks tundides käsitleda (loetelus on kõige olulisemate autorite nimed esile tõstetud poolpaksu kirjaga).

1) 16. sajandist kuni 17. sajandi 80. aastateni – ebaühtlase kirjaviisiga saksamõjuline kirjakeel, millele on iseloomulik varieeruv kirjaviis, vormistik, lausestus. Sel perioodil:

  • areneb rööpselt kaks kirjakeelt: põhjaeesti- ja lõunaeesti kirjakeel;
  • ilmuvad esimesed eesti keele grammatikad (1637 Heinrich Stahlilt, 1648 Johannes Gutslaffilt, 1660 Heinrich Gösekenilt, 1693 Johann Hornungilt);
  • ilmnevad (alam)saksa keele mõjud sõnavaras; saksa keelest tulenevad tõlkemõjud tekstides;
  • üksikute autoriteetsete usutegelaste (nt Heinrich Stahl) tõlketekstide eeskuju mõjutab kirjakeele normi kujundamist;
  • 1680. aastatest alates tuleb kasutusele esimene kokkuleppeline kirjaviis, nn Forseliuse-Hornungi kirjaviis ehk vana kirjaviis.

 

2) 17. sajandi 80. aastatest kuni 1843. aastani – B. G. Forseliuse ja J. Hornungi algatatud vana kirjaviisi periood. Sel perioodil:

  • ühtlustub kirjakeel 1739. a täispiibli alusel; piibli keel jääb eeskujuks kuni 19. sajandi esimese pooleni;
  • piiblikeele alusel tekib kõrgstiilne lauseehituslike võõrmõjudega raamatukeel;
  • hakkab ilmuma poolilmalikku rahvavalgustuslikku jutukirjandust (nt W. Willmanni “Juttud ja Teggud” (1782), F. G. Arveliuse “Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse Ramat” (1782));
  • suurema mõjuvõimu saavutab põhjaeesti kirjakeel, lõunaeesti kirjakeel hakkab 18. sajandi teisel poolel vähehaaval taanduma;
  • autoritest on olulised Thor Helle (nt tema 1732. a ilmunud grammatikas avaldatud dialoogid), A. W. Hupel (nt tema rahvavalgustuslik perioodiline väljaanne “Lühhike öppetus”), jutukirjanikud (nt Willmann, Arvelius), O. W. Masing (nt tema “Pühhapäwa Wahhe-luggemissed” (1818) ja “Marahwa Näddala-Leht” (1821–23, 1825).

 

3) 1843. aastast tänapäevani – alates Eduard Ahrensi grammatika ilmumisest algab uue, soomepärase kirjaviisi periood. Sel perioodil:

  • 19. sajandi esimesel poolel vallandab ajakiri “Beiträge” olulisi keelediskussioone, jõutakse arusaamisele kirjaviisi uuendamise ja ühtse põhjaeestilise kirjakeele loomise vajadusest;
  • sajandi keskpaigas esitab E. Ahrens uue, soomepärase kirjaviisi põhimõtted, kirjaviis juurdub 1870. Aastatel;
  • sajandi teisel poolel kirjeldatakse teaduslikult eesti keele grammatikat (F. J. Wiedemann, M. Veske, K. A. Hermann);
  • tegeldakse teadlikult eesti keele kultuurisõnavara ja terminoloogia rikastamisega (Fr. R. Kreutzwald, J. Hurt, K. A. Hermann);
  • 20. sajandi alguses jätkatakse sõnavara arendamise ja ühtse kirjakeele normi kujundamisega (keelekonverentsid, J. Aaviku ja J. V. Veski tegevus);
  • keelekorralduse ja keelehoolde areng Eesti Kirjameeste Seltsi tegevusest kuni nüüdisaja Eesti Keele Instituudi keelenõuande ja Emakeele Seltsi keeletoimkonnani; õigekeelsussõnaraamatute koostamise traditsioon.

 

2. Eesti murretest

Eesti murretest tuleks omandada üldteadmised peamiste regionaalmurrete kohta koos mõningate peamurdeid iseloomustavate häälikuliste, vormiliste ja sõnavaraliste erijoontega. Eesti peamurded on Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti murre.

 

Põhja-Eesti peamurre: (häälikulised jooned) kõht, üks, laps, näinud, saaks, lõng, sein, kollane, on; (vormilised jooned) linnas, puude, annab, elas, annaks, (sõnavaralised jooned) pesema, oder, koer, vend, surema, rääkima.

 

Lõuna-Eesti peamurre: (häälikulised jooned) kõtt, üts, lats, nännü’, saassi, lang, sain, kõllanõ, um; (vormilised jooned) liinan, puie, and, elli, annassi’; (sõnavaralised jooned) mõskma, kesv, peni, veli, koolma, kõnelema.

 

Põhja-Eesti peamurre jaguneb omakorda südaeesti murderühmaks ja kirderanniku murderühmaks, millele on iseloomulikud mõningad erijooned.

 

Südaeesti murded: (häälikulised jooned) tuppa, sealt, naerab, kaev, pisikene, täis; (vormilised jooned) sõtta, kindasse. tütarde, pimedaid.

 

Kirderanniku murded: (häälikulised jooned) tupa, sield, naura, kaiv, pisikeine, täüs; (vormilised jooned) sotaje, kinda, tütrije, pimedi.

 

Sõnavaraliste joonte alusel eristuvad lisaks Lõuna-Eestile ka Lääne-Eesti ja Ida-Eesti murded. Lääne-Eestile tüüpilised murdesõnad on nt nonn ‘vares’, oni ‘onu’, pihelgas ‘pihlakas’, laga ‘praht’, kisma ‘kaklus’, leeskana ‘lepatriinu’, koivalge ‘koit’, kabe ‘kõhn’, lember ‘remmelgas’. Ida-Eestile iseloomulikud murdesõnad on nt nilvel ‘marraskil’, ketutama ‘kestendama’, haigetama ‘valutama’, päss ‘jäär’, hong(as) ‘vana mänd’.

 

Oluline on, et õpilased oskaksid peamurrete, s.t Põhja- ja Lõuna-Eesti murrete vahel vahet teha. Murrete kohta on kasutada ka elektroonilist lisamaterjali, nt Tartu Ülikooli murdekorpusest (http://www.murre.ut.ee/murdekorpus/) või elektroonilisest “Väikesest murdesõnastikust” (http://portaal.eki.ee/dict/vms). Rohkesti on välja antud murdetekstide digitaalsalvestisi, soovitada võiks nt Jüri Viikbergi koostatud murdetekstide kogu “Eesti murdeplaat” (Eesti Keele Instituut, 2003).

 

Murrete käsitlemisel tuleks lisaks üldteadmistele keskenduda ka õpilaste kodumurde või kodumurraku tutvustamisele. Sedagi võib teha kas paikkonna murdetekste analüüsides või nt õpilaste eneste lindistuste või üleskirjutuste põhjal. Kui paikkonnas antakse välja murdekeelset ajalehte või tehakse raadiosaateid, võib tunnis analüüsida nende keelekasutuslikke erijooni, võrreldes kohaliku murdekeele erinevust kirjakeelest. Murdekeelt käsitlevate tundide üldisemaks eesmärgiks on kujundada nii keeleoskust kui ka kommunikatiivset pädevust piirkondlike keelekujude mõistmiseks.

 

Tähelepanu tuleks juhtida ka murrete tänapäevasele olukorrale, rõhutades asjaolu, et murdekeel on kõige paremini säilinud Eesti perifeersetes piirkondades, nt saartel (Saaremaa, Hiiumaa, Kihnu), Lõuna-Eestis (Võru, Setu, Mulgi) ja Kirde-Eesti rannikul. Murdekeele valdamist peetakse tänapäeval keeleliseks rikkuseks. Murrete tänapäevasest olukorrast ülevaate andmisel tuleks tähelepanu pöörata ka püüdlustele kohalike murrete ja murrakute (Võru ja Mulgi murre, Kihnu murrak) baasil murdekirjakeeli arendada. Nii on märkimisväärsel hulgal ilukirjandust, õppekirjandust ja ajakirjandust ilmutatud võru kirjakeeles (vt nt võru keele õppeprogramm aadressil http://www.umakiil/eu/), Sulev Iva koostatud “Võro-eesti synaraamat” (2002), ajaleht Uma Leht, võrukeelne aabits “ABC kiräoppus ja lugõmik algkooli latsilõ”, Kauksi Ülle ilukirjanduslik looming). Oma murdelise kirjakeele väljaarendamisega on tegeldud ka Mulgimaal (vt veebilehte http://www.mulgikultuur.ee, kus saab tutvuda nt mulgikeelse perioodilise väljaandega Üitsainus Mulgimaa ja ka mulgi keele sõnastikuga) ning Kihnus (vt nt kihnukeelne “Aabets”, õpik “Kihnlasõ emäkiel” ning kihnu-eesti sõnastik veebilehel http://www.kihnuinstituut.ee/kihnudict). See näitab, et murdekeelt väärtustatakse kõrgelt ja kaitstakse hääbumise eest, kujundades sellele uusi kasutusalasid.

 

Nii kirjakeele ajaloo kui ka murrete õpetamisel tuleks rõhutada seda, et ilma keele varasema arengu tundmiseta pole võimalik mõista tänapäeva eesti keeles toimunud ja toimuvaid muutusprotsesse. Tänapäevase kirjakeele aluseks on olnud juba 16. sajandil kasutusel olnud põhja- ja lõunaeestiline kirjakeel ning hilisema kirjakeele ühtlustamise tulemusena kasutusele võetud Põhja-Eesti keskosa murdekeel. Kirjakeelt on 20. sajandi algul teadlikult arendatud murdesõnade taas kasutusele võtmisega ning tänapäeva elavad murdekeeled pürivad säilimisele just ühtlustumise ja (murde)kirjakeele standardi kehtestamise abil. Seega on murded ja kirjakeel teineteisega väga tihedalt seotud ja seda seost tuleks rõhutada ka emakeeleõpetuses.

SOOVITUSLIK KIRJANDUS

Eesti entsüklopeedia EE 11. Eesti üld. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002.

Laanekask, H. 2004. Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.–19. sajandil. Dissertationes philologiae Estonicae universitatis Tartuensis 14. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, lk 12–44.

Pajusalu, K., Hennoste, T., Niit E., Päll, P., Viikberg, J. 2009. Eesti murded ja kohanimed. 2., täiendatud trükk. Toim. Tiit Hennoste. Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut, Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.