A A A

Eesti keele ainekava koostamise alused ja olulisemad muutused

Kersti Lepajõe, Tartu Ülikool, 2010

 

Ainekava koostamise alused

Keeleoskus on üks inimese põhioskusi, milleta on võimatu toimida ühiskonna täisväärtusliku liikmena. Eesti keele ainekava koostades lähtus töörühm põhimõttest, et keel on kommunikatsioonivahend, mis toimib tekstide kaudu. Tekstiressursside kasutamine, oma tekstide loomise oskus tagab inimese eduka toimetuleku ühiskonnas. Ainekava koostamisel arvestati ka eesti keele rolli ja tähendust Eesti ühiskonnas. Koolis pole eesti keel ainult õppimise ja õpetamise objekt, sest eesti keele kaudu omandatakse kõiki teisi õppeaineid: see on mõtlemise ja tunnetuse vahend, peamine eneseväljenduse ja suhtlemise ning õpilase enesemääratlemise ja identiteedi loomise vahend. Emakeele kaudu õpitakse tundma maailma ja iseennast ning kujuneb side ümbritsevaga. Eesti keele ainekava koostades peeti silmas, et eesti keel õppeainena toetaks õpilase suhtlusoskuste ja keelepädevuse kujunemist ning esteetilist, kultuurilist ja sotsiaalset arengut.

Ainekava koostamise aluseks on võetud põhimõte, et keel toimib nii suuliste kui ka kirjalike tekstide kaudu. Tekstid on teabevahetuse ja inimsuhtluse kandjad, aga ka kultuuri vahendajad. Oma elus puutub inimene kokku mitmesuguste tekstidega, argivestlusest ja tarbetekstist meediani, keerukast teabetekstist kunstiteoseni. Seetõttu on oskused, mis võimaldavad erinevaid tekste mõista ja luua, inimesele ümbritseva maailmaga suhtlemiseks hädavajalikud. Nende oskuste arendamine on eesti keele õpetuse kõige laiem eesmärk.

Emakeel kui õppeaine on avara eesmärgiseadega, selle keskmes on suhtluseesmärkide realiseerimiseks vajaliku funktsionaalse keeleoskuse omandamine. Ainekavas mõistetakse funktsionaalse keeleoskusena suutlikkust luua ja kasutada eri liike tekste ühiskonnas toimetulekuks. Funktsionaalset keeleoskust käsitatakse kui oskuste kogumit, millesse kuuluvad lugemise ja kirjutamise oskus; suulise ja kirjaliku info leidmise ja esitamise oskus; tekstist järelduste tegemise oskus; teksti tõlgendamise oskus ja sidusa teksti loomise oskus nii suuliselt kui ka kirjalikult. Põhikoolis kujundatakse ja arendatakse funktsionaalse keeleoskuse kõiki komponente, arvestades õpilaste iga ja võimeid.

Põhikoolis omandab õpilane ka teadmisi keelest kui süsteemist ja hakkab mõistma eri keelte sarnasusi ja erisusi. Eesti keel on emakeelse kultuuri kandja ja vahendaja. Emakeele eripära teadvustamine ning keeleoskuse areng tekstikeskse keeleõpetuse toel võimaldab õpilasel sügavamalt tunnetada ja mõista oma rahvuskultuuri ning võrrelda seda teiste kultuuridega, millega ta eri ainete õppes või väljaspool kooli kokku puutub. Nii toetab emakeeleõpe õpilase enesetunnetuse arengut, isiksuse ja identiteedi kujunemist.

Kommunikatiivsete oskuste ja keelepädevuse kujundamiseks arendatakse aineõppes kõiki osaoskusi – kõnelemist, kuulamist, lugemist, kirjutamist, nende oskuste omandamine toimub praktilises tegevuses ja seostatuna vajaliku õigekeelsusega. Keelekasutust ning oskust tekste mõista ja luua kujundatakse suulise kõne, lugemise, tekstitöö ja õigekeelsuse ning keelehoolde arendamise kaudu. Vastavalt sellele on eesti keel 1.–4. klassini integreeritud õppeaine, mis tegeleb nii teabe- kui ka ilukirjandustekstidega ja taotleb nii keele- kui ka kirjandusõpetuse eesmärke. Alates 5. klassist on eesti keel ja kirjandus eri õppeained, kuid nad on omavahel tihedalt lõimitud, sest nii keele- kui ka kirjandustundides taotletakse tekstidega tegelemise toel lugemise, kirjutamise, kuulamise ja kõnelemise oskuse arengut. Nende oskuste kõrval tuleb õpilastel keeletundides arendada ka oskust suhelda modernse infoühiskonna kanalite kaudu, nii suuliselt kui ka kirjalikult. Loomulikult tuleb põhikooli lõpuks omandada tänapäeva eesti kirjakeel.

I kooliastmes on kolm õppevaldkonda: suuline keelekasutus (kuulamine, kõnelemine), lugemine ja kirjutamine. Suuline keelekasutus hõlmab eakohaste suuliste tekstide mõistmist ja edasiandmist. Lugemise õpetamisel kujundatakse oskust töötada tekstiga eakohaste juhiste alusel. Lugemisoskuse arenedes muutub peamiseks oskus eraldada loetust olulist ning seda suhtlemisel arvestada ja eesmärgipäraselt kasutada. Õpetus peaks ennekõike stimuleerima lugemissoovi. Teksti keele jälgimine toetab eneseväljendust. Lugedes ja loetu üle arutledes kujuneb õpilastel analüüsioskus, samuti valmisolek kuulata teiste seisukohti ning sõnastada ja esitada oma arvamusi. Kirjutamise õpetamisega kujundatakse õigekirjaoskust ja suutlikkust end eesmärgipäraselt kirjalikult väljendada. Kirjutamine on väga tihedalt seotud lugemise ja eneseväljenduse arenguga. Kui õpilasel on juba piisavalt keeleteadmisi ja kirjatehnilist vilumust, tuleb ka tema õigekirjaoskust järjekindlalt arendada.

II ja III kooliastmes on neli õppevaldkonda: suuline ja kirjalik suhtlus, teksti vastuvõtt, tekstiloome ning õigekeelsus ja keelehoole. Suulise ja kirjaliku suhtluse õpetusega pannakse alus põhilistele suulise suhtluse oskustele, aga kujundatakse ka kirjaliku suhtluse oskusi: oskust kirjutada eri liiki kirju, toimida eesmärgipäraselt interneti keskkonnas, teha tekstidest kokkuvõtteid ja neid vahendada jt. Suhtlemisel koolitunnis on vältimatu turvaline, oma mõtteid ja seisukohti väljendama kutsuv õhkkond.

Teksti vastuvõtu õpetamise kaudu kujundatakse oskust tekste eesmärgipäraselt valida, leida neist oluline info ja sellesse kriitiliselt suhtuda. Olulised on kuulamise ja lugemise erinevad strateegiad ja nende kasutamise oskus. Kuulamisoskuse arendamisel peetakse silmas, et õpilane mõistaks vestluspartnerit ja esinejat, eristaks suulisi meediakanaleid jälgides faktiinfot arvamusest, märkaks mõjutamist ja manipuleerimist.

Tekstiloome õpetusega kujundatakse mitmekülgset ja eesmärgistatud eneseväljenduse oskust. See hõlmab suhtlussituatsiooni vabaduse/ametlikkuse astme ja adressaadi tunnetust ning suutlikkust oma mõtteid täpselt ja tekstiliigile omases vormis väljendada.

Õigekeelsuse ja keelehoolde õpetusega kujundatakse õigekeelsusoskusi, eesti kirjakeele teadlikku kasutamist, aga ka arusaamist keele arengust ja muutumisest. Keeleteadmised on teadliku keelekasutuse aluseks. Emakeele struktuuri tundmisel on tunnetuslik väärtus, nagu ka teadmistel sugulaskeeltest, keelte päritolust.

Eesti keele õpitulemuste saavutamine eeldab, et aineõppes kasutatakse mitmekülgset õppemetoodikat, sh aktiivõppemeetodeid: rollimängud, diskussioonid, arutelud, väitlused, loovtööd ja projektõpe. Õppemeetodite valikut toetab õpitulemuste, õppesisu ja -tegevuse eritlemine õppevaldkonniti ning õppesisu ja -tegevuse seostatud esitus ainekavas, samuti selle klassiti lahti kirjutamine valdkonnaraamatus.

Muutused võrreldes 2002. a ainekavaga

2010. aasta eesti keele ainekava on tihedalt seotud 2002. aasta ainekavaga, on selle täpsustus ja edasiarendus. Eesti keele ainekava põhitaotlusi on praktiline keeleoskus, õpitu rakendamine ja seostamine igapäevaeluga. Õppeaine kirjeldus on tänapäevasem ja avaram, sisaldades täpsemalt määratletud kirjaliku ja suulise suhtluse rolli ja iseärasusi.

Kõige suurem muutus on kirjanduse määratlemine eraldi õppeainena. See tähendab aga vajadust eesti keele ja kirjanduse õpetamist eriti tihedalt ja läbimõeldult lõimida. Lõimingut saab kõige paremini toetada eesti keele ja kirjanduse tundides kasutatavate tekstide valiku ja tekstitöö kaudu. Kuna õppekavas on selgelt rõhutatud lõimingut teiste ainetega, loob see paremad võimalused kogu keeltevaldkonna, aga ka teiste humanitaarainete integreeritud õpetamiseks. See eeldab õpetajate koostööd ja loomevabadust.

Võrreldes 2002. aasta eesti keele ainekavaga on õpitulemused sõnastatud detailsemalt ja konkreetsemalt ning annavad selgema ülevaate, mida õpilane ühes või teises kooliastmes peab saavutama. Oluline on see, et õppimine põhikoolis paneks aluse õpilase keele- ja suhtluspädevusele ning võimele õppida järgnevates kooliastmetes.

Eelmise ainekavaga võrreldes on enam keskendutud praktiliste keeleoskuste kujundamisele – enam pööratakse tähelepanu keelevahendite tähenduse mõistmisele ja eesmärgikohasele kasutusele, sõnavara arengule ja õigekeelsusele. Töös tekstidega pööratakse võrdselt tähelepanu teksti mõistmisele ja tekstiloomele. Tekstiõpetus on endiselt olulisel kohal, õigekeelsuse ja keelehoolde õppimist tuleb tekstitööga varasemast enam integreerida.

Eesti keele ainekava eesmärkides on enam rõhutatud teisi keeli ja kultuure ning eesti keele ja kultuuri suhestamist teiste kultuuridega; keeleoskuse tajumist oma identiteedi osana; tolerantset suhtumist eesti keele kui võõrkeele kasutamisse; toimetulekut eesti kirjakeelega avalikus elus ja edasi õppides; kultuuris väljakujunenud keelekasutustavade arvestamist.

I kooliastme õpitulemuste kirjeldus on varasemaga võrreldes tunduvalt detailsem. Uued õpitulemused on plaanide, tabelite, diagrammide, kaartide lugemine ning tugisõnade, skeemide, pildiseeriate või muude märksõnade toel kirjutamine. Ülejäänud õpitulemused on varasemaga nii või teisiti kattuvad, vaatamata mõningasele ümbersõnastusele. See tähendab, et õpilane peab I kooliastmes saavutama piisavalt hea kõnelemise, kuulamise, lugemise ja kirjutamise oskuse, et toime tulla nõudlikuma tööga II kooliastmes.

II kooliastme õpitulemuste sõnastus on varasemaga võrreldes üldisem, seda eriti õigekeelsustulemuste osas. Üksikasjalikumalt on õigekeelsus ja keelehoole lahti kirjutatud õppesisu- ja tegevuste peatükis. Teksti vastuvõtu ja loomega seotud õpitulemuste osas on enam rõhutatud keele ja tekstimõistete seostamist, kirjutusprotsessi tundmist. Õppesisusse on lisandunud suhtlusolukordade arvestamine, suhtlemine virtuaalkeskkonnas, visuaalselt esitatud info põhjal seoste leidmine ja järelduste tegemine. Lisandunud on põhjuse ja tagajärje seoste eristamine, arutlemine, probleemide nägemine vaadeldavates nähtustes ning oma arvamuse avaldamise oskuse kujundamine.

III kooliastme õpitulemustes on esiplaanil tekstide vastuvõtt ja tekstiloome. Õigekeelsus ja keelehoole on keskendatud tekstiliikide keelelistele erijoontele ning kirjaliku ja suulise keelekasutuse variatiivsusele tekstiliigist lähtuvalt. See on kontseptuaalne muutus, sest tekstiliikidest ja keelekasutuse variatiivsusest on 2002. a õppekava õpitulemuste kirjelduses juttu vaid riivamisi. Uus on ka eesti keele ja võõrkeelte teadlik suhestamine, teksti kriitiliselt suhtumine ja tekstide peamiste mõjutusvahendite tundmine.

III kooliastme õppesisu kirjeldusse on lisandunud üsna palju uut: meilisuhtlus, meediaeetika põhimõtete tundmine, veebisuhtlus, sõnalise ja pildilise teksti seostamine, keeleliste mõjutusvahendite tundmine, teksti arvutitöötlus jms. Õigekeelsust ei vaadelda ainekavas ainult õigekirjana, vaid tekstide omadusena, mis hõlmab sobiva sõnavara, grammatika ja süntaksi kasutust. Keelehooldena peetakse silmas praktilisi toiminguid oma keelekasutuse parandamiseks. Tekstitöö on alati seotud õigekeelsuse, sh õigekirjaoskuse arendamisega, need on integreeritud oskused, mida ei saa lahus vaadelda. Seega on ainekava õigekeelsuse osas varasemaga võrreldes teistsugune, eeldab konkreetsete õpilaste taseme ja vajaduste arvestamist.

Ainekava nii üles ehitades pidas töörühm silmas, et I ja II kooliaste loob baasoskused, mille õpetamiseks on vaja rohkem aega, III kooliastmes on teemasid, mis baseeruvad I ja II kooliastmes õpitul. Seega on üleminek ühelt kooliastmelt teisele sujuv ja õpilasele jõukohane.

Võrreldes 2002. aasta ainekavaga on uus ainekava pea sama mahuga, kuid sõnastuselt palju täpsem ja detailsem. Põhiline kontseptuaalne muutus on suhtluspädevuse kujundamiseks vajaliku tekstitöö oskuse seadmine õpetuse keskmesse. Selle laiem eesmärk on, et põhikooli lõpetaja oleks omandanud piisava suhtlus- ja keelepädevuse ning tekstitööoskused, et toime tulla edaspidistes õpingutes ja tööelus, ning identifitseeriks end eesti kultuuriruumi osalise ja aktiivse kodanikuna.