A A A

Eesti keel teise keelena õppeprotsess

Eesti keele arendamise strateegiast tulenevalt on õppekava eesmärk liikuda B2-keeleoskustaseme saavutamise poole põhikooli lõpuks. Põhikooli lõpetaja hea õpitulemus eesti keeles teise keelena on B1.2 ja väga hea õpitulemus on B2.1. Eesti keele kui teise keele õppimine põhikoolis on aluseks, et jätkata õpinguid eestikeelses gümnaasiumis.

 

Eesti keel teise keelena on muukeelsetele õpilastele üldjuhul esimene kokkupuude emakeelest erineva keele ja kultuuriga. Seetõttu on üks õppe tähtsamaid ülesandeid äratada huvi eesti keele ja kultuuri vastu ning tekitada motivatsiooni õppida järgmisi võõrkeeli. Õppija keeleoskuse arengut koolis toetab keeletunni kõrval ka lõimitud aine- ja keeleõppe võimaluste kasutamine koostöös teiste ainete õpetajatega.[1]

 

Võõrkeele kui suhtlusvahendi omandamine on pikaajaline pingutust nõudev tegevus, mis eeldab õppija aktiivset osalust. Õpetuses lähtutakse kommunikatiivse õpetuse põhimõtetest. Rõhk on interaktiivsel õppimisel ja õpitava keele kasutamisel.

 

Kommunikatiivne keeleoskus (suhtluspädevus) hõlmab kolme komponenti: keelelist, sotsiolingvistilist ja pragmaatilist. Sotsiolingvistilise pädevuse kaudu areneb õppija keelekasutuse olukohasus (viisakusreeglid, keeleregister jm). Pragmaatilise pädevuse kaudu areneb õppija võime mõista ja luua tekste. Suhtluspädevust arendatakse keeleliste toimingute (kuulamise, lugemise, rääkimise, kirjutamise) kaudu. Keeleteadmised (hääldus, grammatika, sõnavara) ei ole eesmärk omaette, vaid vahend parema keeleoskuse omandamiseks. Keele struktuuri õpitakse kontekstis, järk-järgult jõutakse grammatikareeglite teadliku omandamise ja grammatiliselt õige keelekasutuse juurde (PRÕKi lisa 2 ptk 2.4. Keeleoskustasemed. A1.1–C1).

 

Keeleõppe keskmes on eesmärgistatud õppetegevused ja -ülesanded, mis on seotud teemavaldkondadega ning lõimivad erinevaid keeleoskuse aspekte. Põhikoolis on teemade käsitlemisel lähtepunktiks „Mina ja minu lähiümbrus”. Kõigis kooliastmetes ja klassides käsitletakse teemasid kõigist valdkondadest, kuid rõhuasetused ja maht võivad olla erinevad. Teemasid käsitledes lähtutakse vastava kooliastme õpilaste kogemustest, huvidest ning vajadustest. Keeletunnis õpitakse ja suheldakse peamiselt eesti keeles. Kooli õppekeeles võib vajaduse korral anda selgitusi.

 

Koostöös teiste õppeainete õpetajatega on vaja arendada õpilase õpioskusi, sh oskust seada endale õpieesmärke ja analüüsida oma õpitulemusi, kasutades näiteks Euroopa keelemappi või õpimappi. Kõigis kooliastmeis on märkimisväärne osa paaris- ja rühmatööl (rollimängud, dramatiseeringud, ajurünnak jne). Õpilasi suunataksee üha enam tegema eakohast iseseisvat tööd (nt lugema, infot hankima, projektides osalema jne).

 

Õpitut seostatakse keele kasutamisega väljaspool keeletundi. Selleks sobivad mitmesugused tegevused keelekeskkonnas (õpilasvahetus, koolide ühistegevused, tunnivaatlused, õppekäigud, info saamine erinevatest teabeallikatest, m ja e-õpe jne). Keeleõpet rikastatakse keeleõppija isikliku kogemuse kaudu, mida õpilane saab jagada kaaslastega.

 

Õppetegevusi kavandades lähtutakse didaktika põhiprintsiipidest (lähemalt kaugemale, tuntult tundmatule, lihtsalt keerulisele, konkreetselt abstraktsele) ning keelekasutuse vajadustest (alustades sageli esinevates suhtlussituatsioonides kasutatavatest sõnadest, väljenditest ja vormidest). Kõigis kooliastmeis peab õppijat motiveerima ning kujundama temas jaatavat hoiakut keeleõppesse. Eduelamuse saavutamiseks luuakse tundides positiivne õhkkond ja väärtustatakse õppija edusamme. Õpilaste motiveerimiseks on soovitatav kasutada digitaalseid õpi- ja suhtluskeskkondi, korraldada keelenädalaid ja -päevi, õppereise ja õpilasvahetust ning kutsuda õpilastega kohtuma eesti keelt emakeelena kõnelejaid.

 

Õppimist toetab kujundav hindamine, igapäevases õppes antakse õppurile tagasisidet, mis aitab tal jõuda kavandatud õpitulemuseni. Tunnustatakse ka tulemuse saavutamiseks tehtud jõupingutusi. Eksimused kuuluvad keeleõppe juurde, vigade analüüsimine soodustab õpitava mõistmist ning võimaldab õpilasel oma keelekasutust korrigeerida.

 

Õpetaja hinnangute kõrval kasutatakse õppes enesehindamist ja kaaslaste antud hinnanguid, võttes vajaduse korral abiks nt Euroopa keelemapi.

[1] Vt Maire Kebbinau. Lõimitud aine- ja keeleõpe ehk LAK-õpe

Eesti keele õppega kujundatakse ainepädevus, mis sisaldab keelepädevust, väärtushinnanguid ja -hoiakuid ning õpioskusi. Põhikooli lõpuks õpilane:

1) omandab eesti keele oskuse tasemel, mis võimaldab iseseisvalt toimida eestikeelses keskkonnas ning jätkata õpinguid eesti keeles;

2) omandab oskuse edaspidi võõrkeeli õppida ja oma keeleoskust pidevalt täiendada;

3) mõistab eesti kultuuri ning teiste kultuuride erinevusi ja mõtteviiside mitmekesisust ning väärtustab neid;

4) tunneb huvi Eesti kultuurielu vastu, huvitub eestikeelsetest kirjandusteostest, teatri- ja filmiloomingust, raadio- ja telesaadetest ning trükimeediast;

5) oskab kasutada eakohaseid eestikeelseid teatmeallikaid (nt teatmeteoseid, sõnaraamatuid, Internetti), et leida vajalikku infot ka teistest õppeainetest ja väljastpoolt õpet.

Õpitulemused

 

I kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust. 3. klassi lõpetaja:

1) saab aru lihtsatest igapäevastest väljenditest ja lühikestest lausetest;

2) kasutab õpitud väljendeid ja lühilauseid enda vajaduste väljendamiseks ning oma lähiümbruse (pere, kodu, kooli) kirjeldamiseks;

3) reageerib adekvaatselt lihtsatele küsimustele ja korraldustele;

4) on omandanud esmased teadmised Eestist ja eesti kultuurist;

5) suhtub positiivselt eesti keele õppimisesse;

6) kasutab esmaseid õpioskusi võõrkeele õppimiseks;

7) oskab õpetaja juhendamisel töötada nii paaris kui ka rühmas.

 

Keeleoskuse hea tase e täpsustatud õpitulemused 3. klassi lõpus

Kuulamine Lugemine Rääkimine Kirjutamine
A1.2 A1.2 A1.2 A1.2

 

Osaoskuste õpitulemused on esitatud PRÕKi lisa 2 ptk 2.4 osaoskuste tabelis.

 

Kooliastme täpsustatud õpitulemus tähendab, et juhul kui hea tase on näiteks lugemises A1.2, siis on rahuldav A1.1 ja väga hea A2.1.

 

Õpitulemuste saavutamine[1]

 

Õpitulemuste saavutamiseks I kooliastmes on oluline õpetuse mängulisus, sest selles vanuses õpib õpilane tegutsedes. Kõik I kooliastme õpitulemused ning nende saavutamiseks vajalikud õppetegevused ja -sisu toetavad otseselt I kooliastme üldpädevustest ning läbivatest teemadest tulenevate teadmiste, oskuste ja väärtushinnangute arendamist. Lõiming, sh üldpädevused ja läbivad teemad, saab teoks koostöös kõigi kooliastme õpetajatega.

 

Rõhk on kuulamisel ning rääkimisel. Õpilased õpivad eristama eesti keele häälikuid, häälikuühendeid, sõnarõhku ja lauseintonatsiooni ning omandavad õige hääldusaluse. Kuulatakse põhiliselt adapteeritud ja õpiotstarbelisi tekste (nt lühidialooge ja -monolooge). Suur kaal on (rütmi)salmidel ning lauludel. Õpetaja julgustab õpilasi analoogia põhjal kasutama õpitud väljendeid ja lühilauseid. Loetakse ning kirjutatakse peamiselt seda, mis on suuliselt juba õpitud. Õpitut kinnistatakse süstemaatilise kordamise ja varasema materjaliga seostamise teel.

 

Õpetaja toetub oma töös Eesti kultuurikontekstile (nt tutvustab rahvuspühi ja rahvakalendri tähtpäevi ning suunab õpilasi osalema Eesti kultuurielus). Eesmärk on kujundada õpilastes positiivset suhtumist eesti keelde ja kultuuri ning tekitada nende vastu huvi.[2]

 

Õpetaja väärtustab õppijate mitmekeelsust, suunates õppijaid märkama oma teadmisi eri võõrkeeltest ja kultuuridest, kaasates koolis õppivaid eri rahvusest õpilasi ning võimaldades neil jagada oma teadmisi ja kogemusi (nt Euroopa keelemapi kasutamisel). Digivahendite kasutamine annab võimaluse tunde mitmekesistada ning motiveerida õpilasi õppima.

 

Metoodiliste võtete valikul lähtutakse eakohasusest. Osaoskuste arendamiseks sobivad:

1) teatud sõnale või fraasile reageerimine (nt käetõstmine, püstitõusmine, esemele või pildile osutamine);

2) loetellu sobimatu sõna äratundmine;

3) pildi täiendamine kuuldu põhjal;

4) jutustava teksti, laulu ja luuletuse kuulamine ning nende põhjal ülesande täitmine (nt ridade järjestamine, riimuvate sõnade leidmine);

5) häälega lugemine;

6) dialoogide, laulude ja luuletuste esitamine;

7) rääkimine pildi alusel;

8) laulu-, sõna-, laua- ja liikumismängude mängimine;

9) ärakirja tegemine ning mudeli järgi kirjutamine

jne.

 

Õpioskuste areng ja õpimotivatsioon

 

Paralleelselt üleklassi- ja individualse tööga suunab õpetaja õpilasi paaris- ja rühmatööle. I kooliastmes on õpetaja abi keeleõppe eesmärgistamise ja igasuguse töö organiseerimisel väga tähtis, sest õpilastel pole veel vajalikke oskusi (nt rühmatöös üksteise arvestamine, tegevuste jaotamine). Õpioskused kujunevad õpilastel eri ainete õpetajate koostöös. Õpetades õpilasi oma töö eest vastutama, on vaja ühiselt kokku leppida klassireeglid ning neid täita.

 

Õpimotivatsiooni toetamiseks ja pingevaba õhkkonna loomiseks on vaja silmas pidada järgmist:

1) tuleb toetada lapse loomulikku huvi teda ümbritseva elu vastu;

2) ülesanded peavad olema eakohased, jõukohased ja vaheldusrikkad ning töövõtted mitmekesised, kuna I kooliastme õpilane väsib kiiresti;

3) õpetades peab arvestama erineva võimekusega õpilaste vajadusi, pakkudes neile parajat pingutust nõudvaid ülesandeid;

4) õppes on vigade tegemine loomulik; õpetaja analüüsib õpilaste vigu ning vajaduse korral korrigeerib oma tegevust;

5) õpilase jõupingutusi tuleb tunnustada, võrdlemata teda teistega ning rõhutamata võistlust;

6) rõhk on kujundaval hindamisel, vältides hinnete ületähtsustamist.

 

Hindamine[3]

 

Õpitulemusi hinnates lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosa §-dest 19–22. I kooliastmes hinnatakse põhiliselt positiivset õpitulemust, rõhk on sisulisel tagasisidel, millega tõstetakse esile õpilase edusamme. Õpetaja juhib tähelepanu puudustele taktitundeliselt, osutades võimalustele neist üle saada. Põhiliselt hinnatakse kuulatud tekstist arusaamist ja suulist väljendusoskust. Õpilasele tuleb selgitada, et hindamine on õppe loomulik osa ning hõlmab nii kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist.

 

Õpilane hakkab õpetaja juhendamisel oma edukusele hinnangut andma. Eesmärk on, et õpilane õpiks esialgu koostöös õpetajaga sõnastama seda, mida ta on enda arvates hästi omandanud, mille omandamiseks peab ta veel tööd tegema ja/või mis oskusi ta peaks endas veel arendama. Selleks sobivad eakohased töövormid (nt tunni ja/või teema lõpus lühikokkuvõtted, vestlused, eneseanalüüsilehed, pildikaardid jmt), mis võimaldavad õpilasel lühidalt kirjeldada seda, mida uut ja huvitavat on ta õppinud või teada saanud.

 

I kooliastmes võib enesehinnanguid anda emakeeles, kuid õpetaja peaks õpilast julgustama ka eesti keelt kasutama. Oluline on, et kõik õpilased saaksid oma mõtteid ja arvamust väljendada.

[1] Tuuli Oder, Piret Kärtner. Aktiivset õppimist toetava keskkonna loomine võõrkeeletundides

[2] Merle Jung, Aigi Heero. Kultuuridevahelise pädevuse arendamine võõrkeeleõppes

[3] Vt Reet Taimsoo. Hindamine, enesehindamine, tagasiside

Õpitulemused

 

II kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust. 6. klassi lõpetaja:

1) suhtleb eesti keelt emakeelena kõnelejatega igapäevastes suhtlusolukordades ning kasutab sobivaid õpitud keelendeid;

2) saab õpitud temaatika piires aru lihtsatest tekstidest;

3) mõistab olulist õpitud temaatika piirides;

4) kirjutab lühikesi tekste õpitud temaatika piires;

5) teadvustab eesti kultuuri ja teiste maade kultuuride erinevusi ning oskab neid arvestada;

6) kasutab eestikeelseid teatmeallikaid (nt tõlkesõnaraamatuid, Internetti) vajaliku info otsimiseks ka teistest valdkondadest ja õppeainetest;

7) rakendab õpetaja juhendamisel varem omandatud õpioskusi ja -strateegiaid;

8) töötab õpetaja täpsustavate juhiste järgi iseseisvalt, paaris ja rühmas;

9) seab endale õpieesmärke ning oskab koostöös kaaslaste ja õpetajaga hinnata oma saavutusi.

 

Keeleoskuse hea tase e täpsustatud õpitulemused 6. klassi lõpus

Kuulamine Lugemine Rääkimine Kirjutamine
A2.2 A2.2 A2.2 A2.2

 

Osaoskuste õpitulemused on esitatud PRÕKi lisa 2 ptk 2.4 osaoskuste tabelis.

 

Kooliastme täpsustatud õpitulemus tähendab, et juhul kui hea tase on näiteks lugemises A2.2, siis on rahuldav A2.1 ja väga hea B1.1.

 

Õpitulemuste saavutamine[1]

 

Kõik II kooliastme õpitulemused ning nende saavutamiseks vajalikud õppetegevused ja -sisu toetavad otseselt II kooliastme üldpädevustest ning läbivatest teemadest tulenevate teadmiste, oskuste ja väärtushinnangute arendamist. Lõiming, sh üldpädevused ja läbivad teemad, saab teoks koostöös kõigi kooliastme õpetajatega.

 

II kooliastmes julgustab õpetaja õpilast eesti keeles rohkem suhtlema ja osutab võimalustele, kuidas õpitut väljaspool eesti keele tundi kasutada. Paralleelselt suulise väljendusoskusega suureneb järk-järgult kirjalike tööde maht: tähelepanu pööratakse õigekirjaoskuse ja tekstiloome arendamisele. Õpilast harjutatakse järjekindlalt kasutama sõnaraamatuid ning eestikeelset Internetti.

 

Väheneb häälega lugemise ja suureneb vaikselt lugemise maht. Õpilast suunatakse ka õppest vabal ajal iseseisvalt lugema eesti lastekirjandust ning kuulama ja lugema jõukohaseid teabe-, tarbe- ja meediatekste. Tekstidest arusaamise õpetamiseks ning kontrollimiseks kasutatakse mitmekesiseid eakohaseid töövõtteid (nt lugemispäeviku koostamine, ennustav lugemine/kuulamine; lühi-, valik- ja õigete/valevastustega küsimused). Suulist suhtlusoskust arendatakse eri laadi paaris- ja rühmatööga (nt mängud, rollimängud). Vigu/eksimusi parandab õpetaja erinevate võtetega.[2]

 

Õpilast on vaja julgustada oma mõtteid väljendama ning hoiduda teda pidevalt katkestamast. Teemasid käsitledes pööratakse eesti kultuuri kõrval tähelepanu teiste kultuuride tundmaõppimisele, kõrvutades neid oma kultuuriga (nt e-õppe võimaluste kasutamine,[3] osalemine kultuuriüritustel, õppereiside korraldamine).[4]

 

Osaoskuste arendamiseks sobivad:

1) eri liiki eakohaste tekstide kuulamine ja lugemine;

2) eakohaste adapteeritud tekstide iseseisev lugemine;

3) ülesande täitmine kuuldu ja loetu põhjal (nt tabeli täitmine, joonise täiendamine);

4) eri liiki etteütlused;

5) ümberjutustus;

6) järjestusülesanded (nt sõnad lauseteks, laused/lõigud tekstiks);

7) eakohased projektitööd (nt seinalehe koostamine);

8) lühiettekanded (nt projektitööde kokkuvõtted, huvialade tutvustamine);

9) rollimängud;

10) mudelkirjutamine (nt lühisõnumid, postkaardid, kirjad, e-kirjad, kutsed);

11) arutelud;

12) e- ja m-õppe võimalused

jne.

 

Õpioskuste areng ja õpimotivatsioon

 

Õpioskused kujunevad õpilasel erinevate õppeainete õpetajate koostöö tulemusena. Õpetades õpilasi oma õpitulemuste eest vastutama, on mh oluline ühiste klassikokkulepete sõlmimine ja nende järgimine.

II kooliastmes kasutab õpilane õppides veel mehaanilist kordamist, ent järk-järgult lisanduvad efektiivsemad õpistrateegiaid (nt õpitava materjali süstematiseerimine, tegevuste ja aja kavandamine). Õpilast suunatakse tunnis õpitut loominguliselt rakendama ning kasutama oma keeleteadmisi uutes analoogsetes suhtlussituatsioonides. Õpilased vajavad veel keeleõpet eesmärgistades ning nii paaris-, rühma- kui ka üksi tööd tehes õpetaja abi. Selle kooliastme lõpul võib rühmatööd rakendada ka keerukamate ja aeganõudvamate projektitööde puhul.

 

Õpimotivatsiooni toetamiseks ning pingevaba õhkkonna loomiseks tuleb silmas pidada järgmist:

1) õpetades tuleb arvestada teismelise õpilase huve ja elukogemust;

2) õpetades peab arvestama erineva võimekusega õpilaste vajadusi, pakkudes neile parajat pingutust nõudvaid ülesandeid;

3) õppes on vigade tegemine loomulik; õpetaja analüüsib õpilaste vigu, vajaduse korral korrigeerib oma tegevust ning suunab õpilasi oma vigu märkama ja parandama;

4) õpilase jõupingutusi tuleb tunnustada, võrdlemata teda teistega ning rõhutamata võistlust;

5) õpilast tuleb juhtida märkama oma edusamme ja võrdlema oma saavutusi varasemate tulemustega;

6) hinnete ületähtsustamist tuleb vältida;

7) ülesanded peavad olema eakohased, õpilane peab mõistma ülesande eesmärki.

 

Hindamine[5]

 

Õpitulemusi hinnates lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosa §-dest 19–22. Õpilasele selgitatakse, et hindamine on õppe loomulik osa ning hõlmab nii kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist. II kooliastmes hinnatakse kõiki osaoskusi kas eraldi või lõimitult, andes tagasisidet eelkõige selle kohta, mida õpilane on hästi teinud. Ülesande eesmärgist lähtudes hinnatakse kas üht kindlat või mitut keeleoskuse aspekti (nt sisu, ülesehitust, sõnavara, kõne ladusust, grammatika õigsust). Mahukaid kompleksseid kontrolltöid on soovitatav teha mitte sagedamini kui üks kord õppeperioodis.

Õpilane hakkab koostöös kaaslaste ja õpetajaga seadma endale õpieesmärke ning andma hinnangut oma teadmistele ja oskustele. Eesmärk on, et õpilased õpiksid sõnastama, mida nad on enda arvates hästi omandanud ja/või mille omandamiseks peavad veel tööd tegema. Õpetaja valib töövormid (nt tunni ja/või teema lõpus lühikokkuvõtted, vestlused, eneseanalüüsilehed jmt), mis võimaldavad õpilastel oma tööd analüüsida (kirjeldada seda, mida nad teha oskavad ning mida uut ja huvitavat nad on õppinud või teada saanud). Õpilane peab saama tagasisidet oma keeleoskustaseme kohta osaoskuste kaupa. Eneseanalüüsi oskuse arendamisel on abiks Eesti Euroopa keelemapp.

Õpilane annab õpetaja juhendamisel oma teadmistele ja oskustele hinnangu eesti keeles, isegi kui eneseväljendusoskus on piiratud.

[1] Vt Tuuli Oder, Piret Kärtner. Aktiivset õppimist toetava keskkonna loomine võõrkeeletundides

[2] Vt Reet Taimsoo. Hindamine, enesehindamine, tagasiside

[3] Vt Elo Allemann, Merike Sild, Anneli Kesksaar. IKT läbiva teemana võõrkeelte õppekavas

[4] Vt Merle Jung, Aigi Heero. Kultuuridevahelise pädevuse arendamine võõrkeeleõppes

[5] Vt Reet Taimsoo. Hindamine, enesehindamine, tagasiside

Õpitulemused

 

III kooliastme õpitulemused kajastavad õpilaste head saavutust. Põhikooli lõpetaja:

1) suhtleb eesti keeles igapäevastes suhtlusolukordades nii koolis kui ka väljaspool kooli;

2) mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal;

3) oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada ja selgitada oma seisukohti ning plaane;

4) oskab koostada lihtsat teksti tuttaval teemal;

5) on omandanud esmased teadmised Eesti kultuuriloost, loeb eestikeelset eakohast kirjandust, vaatab filme ja telesaateid ning kuulab raadiosaateid;

6) töötab iseseisvalt, paaris ja rühmas;

7) hindab õpetaja abiga oma tugevaid ja nõrku külgi seatud eesmärkide järgi ning kohandab oma õpistrateegiaid.

 

Keeleoskuse tasemed e täpsustatud õpitulemused põhikooli lõpus

Kuulamine Lugemine Rääkimine Kirjutamine
Rahuldav õpitulemus B1.1 B1.1 B1.1 B1.1
Hea õpitulemus B1.2 B1.2 B1.2 B1.2
Väga hea õpitulemus B2.1 B2.1 B2.1 B2.1

 

Osaoskuste õpitulemused on esitatud PRÕKi lisa 2 ptk 2.4 osaoskuste tabelis.

 

Õpitulemuste saavutamine[1]

 

Kõik III kooliastme õpitulemused ning nende saavutamiseks vajalikud õppetegevused ja -sisu toetavad otseselt III kooliastme üldpädevustest ning läbivatest teemadest tulenevate teadmiste, oskuste ja väärtushinnangute arendamist. Lõiming, sh üldpädevused ja läbivad teemad, saab teoks koostöös kõigi kooliastme õpetajatega.

III kooliastmes arendatakse kõiki osaoskusi võrdselt. Tunnis suheldakse peaasjalikult eesti keeles, õpetaja julgustab õpilast kasutama eesti keelt aktiivselt ka keelekeskkonnas (nt muuseumitund, õppereis, õpilasvahetus). Osaletakse Eesti kultuurielus (nt käiakse ühiselt teatris, kontserdil ja muuseumis). Õpetaja suunab õpilast lugema lühemaid eakohaseid ilukirjandus-, teabe-, tarbe- ja meediatekste. Kirjutamisoskuse arendamiseks tehakse eri liiki lühemaid ning pikemaid loovtöid (nt ülevaade, sündmuse kirjeldus, lühikirjand, projektitöö). Õpetaja suunab õpilasi keeleõpet analüüsima, nägema keelte sarnasusi ja erinevusi ning märkama enda ja teiste keelekasutusvigu.

Õpetaja innustab õpilast mõistma kultuurierinevusi, neid teadvustama ning arvestama. Õpilast motiveeritakse huvi tundma eesti kultuuris ja meie ühiskonnas toimuva vastu ning selles ka osalema. Õppur õpib väärtustama mõtteviiside mitmekesisust, avaldama oma arvamust ning arvestama erinevaid seisukohti.[2]

 

Osaoskuste arendamiseks sobivad:

1) eri liiki eakohaste tekstide kuulamine ning (iseseisev) lugemine;

2) meedia ja autentsete audiovisuaalsete materjalide kasutamine (nt intervjuud; uudised, audioraamatud);

3) info otsimine eestikeelsetest allikatest (nt käsiraamatud, meediaväljaanded, Internet);

4) suulised ettekanded (nt projektitööde ja iseseisva lugemise kokkuvõtted);

5) loovtööd (nt luuletused, lühikirjandid, isiklikud kirjad, teadaanded, kuulutused, lühiülevaated, blogid);

6) projektitööd (nt ajalehe koostamine);

7) referaat, lihtsam uurimistöö;

8) erinevad rolli-, suhtlus- ja sõnavaramängud (nt „Alias”);

9) keelekeskkonnas täidetavad ülesanded (nt muuseumitund, miniintervjuud);

10) e-õpe ja m-õpe

jne.

 

Õpioskuste areng ja õpimotivatsioon

 

Õpioskused kujunevad õpilasel erinevate õppeainete õpetajate koostöö tulemusel. III kooliastmes on õpilane mõnevõrra iseseisvam kui II kooliastmes. Erinevus on selles, et õpilane hakkab teadlikult oma õpioskusi arendama: valib ja kasutab talle sobivaid õpistrateegiaid, ehkki vajab veel õpetaja suunamist. Kooliastme lõpul saab enamik õpilasi pikemaajaliste õpitegevustega (nt fotojaht, ajaleht, raamat, videoklipp jne) ka õpetaja abita hakkama.

Õpioskusi arendatakse õpilasi aktiivselt tegevuste kavandamisse kaasates. Oluline on, et õpilased ise saaksid teha valikuid (nt teemade, töömeetodite ja töö lõpptulemuste esitamise viis), anda hinnanguid ja võtta vastutust. Selleks on vaja ühiselt kokku leppida klassireeglid ning neid järgida.

Õpimotivatsiooni toetamiseks ja pingevaba õhkkonna loomiseks tuleb silmas pidada järgmist:

1) õpetades tuleb lähtuda teismelise õpilase huvidest ja elukogemusest;

2) õpetades on vaja arvestada erineva võimekusega õpilaste vajadusi, pakkudes neile parajat pingutust nõudvaid ülesandeid;

3) õppes on vigade tegemine loomulik; õpetaja analüüsib õpilaste vigu, vajaduse korral korrigeerib oma tegevust ning suunab õpilasi oma vigu märkama ja parandama;

4) õpilase jõupingutusi tuleb tunnustada ja aidata kaasa adekvaatse minapildi kujunemisele;

5) õppur märkab oma edusamme ja oskab kasutada saavutatut edasisel õppimisel, kuid osa õpilasi vajab endiselt õpetaja tuge;

6) hinnete ületähtsustamist tuleb vältida;

7) ülesanded peavad olema eakohased, õpilane peab mõistma ülesande eesmärki;

8) õpetaja peab varasemast rohkem suunama õpilast rakendama õpitut väljaspool kooli (nt telesaated, filmid, sõpruskoolid, -klassid, suvelaagrid). Eesmärk on anda õppurile võimalus praktiseerida oma keeleoskust ning suhelda autentses keelekeskkonnas.

 

Hindamine[3]

 

Õpitulemusi hinnates lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosa §-dest 19–22. Hindamist saab õpilase jaoks mõtestada kui õppe loomulikku osa, mis hõlmab nii kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist. III kooliastmes hinnatakse kõiki osaoskusi kas eraldi või lõimitult, andes õpilasele adekvaatset tagasisidet. Lähtuvalt ülesande eesmärgist hinnatakse kas üht kindlat või mitut keeleoskuse aspekti (nt sisu, ülesehitust, sõnavara, kõne ladusust, grammatika õigsust). Mahukaid kompleksseid töid on soovitatav teha mitte sagedamini kui üks kord õppeperioodis.

 

Õpilane seab koostöös õpetajaga endale õpieesmärke ning annab hinnangu oma teadmistele ja oskustele eesti keeles. Koos kaasõpilastega leiab õpilane, mis on hästi omandatud ja/või mille omandamiseks peab veel tööd tegema. Õpetaja valib töövormid (nt tunni ja/või teema lõpus lühikokkuvõtted, vestlused, eneseanalüüsilehed jmt), mis võimaldavad õpilastel oma tööd analüüsida. Eneseanalüüsi oskuse arendamisel on abiks Eesti Euroopa keelemapp.

Õpilane peab saama tagasisidet oma keeleoskustaseme kohta osaoskuste kaupa. Kuna 9. klassi lõpus sooritavad kõik õppijad põhikooli lõpueksami, on soovitatav hinnata keeleoskustaset analoogselt eksamiga, näiteks teha proovieksam.

[1] Vt Tuuli Oder, Piret Kärtner. Aktiivset õppimist toetava keskkonna loomine võõrkeeletundides

[2] Vt Merle Jung, Aigi Heero. Kultuuridevahelise pädevuse arendamine võõrkeeleõppes

[3] Vt Reet Taimsoo. Hindamine, enesehindamine, tagasiside

MINA JA TEISED
I kooliaste: enese, pereliikmete ja kaaslaste tutvustamine ja kirjeldamine (nt nimi, rahvus, sugu, vanus, iseloom, välimus, riietus).
II kooliaste: suhtlemine pereliikmete ja kaaslastega (nt teiste käekäigu vastu huvi tundmine); viisakusväljendid (viisakas kõnetamine: tervitamine, vabandused, tänamine, vastamine, pöördumine, palve).
III kooliaste: võimed (inimeste tugevad ja nõrgad küljed, anded, võimete arendamine, õpioskused ja -harjumused); inimestevahelised suhted (sõprus, armastus, positiivsete ja negatiivsete tunnete väljendamine, koostöö, heategevus, sallivus); virtuaalne suhtlemine (eelised ja puudused; suhtluskeskkonnad- ja suhtlusportaalid, foorumid, MSN ja e-post jmt).

KODU JA LÄHIÜMBRUS
I kooliaste: kodukoht (nt linn, küla, asula, tänav, telefoninumber); kodukoha loodus (nt lilled, puud, põõsad, linnud ja loomad); kodused toimingud (nt koristamine, söömine, pesemine, riietumine); perekondlikud sündmused (nt sünnipäevade kirjeldamine).
II kooliaste: elu linnas ja maal (nt linnakodu ja maakodu); kodu kirjeldamine (nt ruumid, sisustus);
avalikud kohad (nt park, väljak, haigla, kauplus, kino); lemmikloomad (nt looma välimus, värv, suurus, nende eest hoolitsemine); töövahendid ja kohustused kodus (nt tööjaotus, kodutehnika ja tööriistad, nende kasutamine); rõõmsad ja kurvad sündmused peres (nt sünnipäevad, lapse sünd, pulmad, matused).
III kooliaste: kodu ja lähiümbruse korrashoid (nt trepikoja, aia, suvekodu, pargi, kooliümbruse korrashoid); käitumine koduümbruses ja looduses (nt käitumistavade järgimine koduümbruses, naabritega suheldes; looduses viibimise kombed, loodushoid); turvalisus (nt kodu, koduümbruse turvalisus, turvasüsteemid, naabrivalve); peretraditsioonid (nt ühised ettevõtmised, sündmuste tähistamine).

EESTI
I kooliaste: suuremad linnad (nt pealinn Tallinn, Tartu, Pärnu, Kuressaare, Narva, Viljandi); aastaring (kalender, aastaajad, nädalapäevad, kuude nimetused, kuupäevad); rahvakalendri tähtpäevad (nt mardipäev, kadripäev, jõulud, vastlapäev).
II kooliaste: Eesti geograafiline asukoht (asukoht Euroopas, naaberriigid, Läänemeri); ilm (ilmakaared, ilmastikunähtused, ilmateade); riigi- ja rahvussümboolika (lipp, vapp, hümn, suitsupääsuke, rukkilill, paekivi jne); riigipühad ja riiklikud tähtpäevad (vabariigi aastapäev, võidupüha; emadepäev, isadepäev, jaanipäev jne); üldrahvalikud sündmused (nt laulupidu, vabariigi aastapäeva ja võidupüha paraad).

RIIGID JA NENDE KULTUUR
I kooliaste: naaberriigid (pealinnad, põhirahvused, keel).
II kooliaste: Euroopa riigid (nt mõned Euroopa riigid, nende pealinnad, põhirahvused, keel, looduslik eripära, kultuuritavad, huvipakkuvad paigad, vaatamisväärsused, muuseumid), mõned eakohased aktuaalsed ühiskondlikud teemad, mis kajastavad selle kooliastme õpilaste huvide ringi ja käsitletavaid teemasid.
III kooliaste: maailmajaod (nt Euroopa, Aasia); maailma riigid (nt mõned maailma riigid, pealinnad, põhirahvused, keeled, looduslik ja kultuuriline eripära ja looduskaunid kohad (nt kõrbed, vihmametsad, joad); loodusnähtused (nt äike, virmalised, üleujutused).

IGAPÄEVAELU. ÕPPIMINE JA TÖÖ
I kooliaste: tervis (nt enesetunne, arsti juures käimine); koolipäev (kool ja klass, õppeained ja tunniplaan, koolitarbed, õppetegevused, kell ja kellaaeg); koolitee (nt tee pikkus).
II kooliaste: avalikud asutused (nt toidu- ja raamatukauplused, teenindusasutused, raamatukogu); turvaline liiklemine (nt koolitee, liiklusvahendid); tee küsimine ja juhatamine (nt suunad, teejuhatusväljendid); koolielu (nt spordiüritused, kontserdid, konkursid, koolipeod, klassiõhtud);
päeva planeerimine (nt päevakava); ametid ja töökohad (nt pereliikmete ja sugulaste ametid, tuntumad ametid, töökohad).
III kooliaste: tervislik eluviis (nt toitumine, ravimid ja ravimine, haigused, esmaabi); raha (nt isiklikud kulutused, taskuraha); hädaolukorrad (nt suhtlemine päästeteenistusega: politsei, tuletõrje, kiirabi); arstiabi (nt meditsiiniasutuses, apteegis); edasiõppimine (kutsevalik, haridusasutused, kutsesobivus); õpilasvahetus (nt koolide või riikide vahel); meedia ja reklaam (ajakirjandus, raadio, televisioon, Internet, nendest saadav kasu ja võimalikud ohud).

VABA AEG
I kooliaste: lemmiktegevused (nt lugemine, tantsimine, sport, mängud, ühistegevused sõpradega); mängude käsklused ja juhendid (tuntumate mängude, sh laulumängude käsklused ja läbiviimine, nt keks, „Tagumine paar välja”, „Me lähme rukist lõikama”).
II kooliaste: kooliväline tegevus (nt huviringid, ekskursioonid); huvid (nt sport, kino, kollektsioneerimine); laagrid (nt suvised laagrid, töölaagrid, laagrid koolivaheajal, keelelaagrid, õpilane peres); lugemiseelistused (nt lemmikraamatud, raamat Internetis); perepuhkus (nt puhkus koos vanematega, nädalalõpupuhkus); aastaajad ja puhkus (nt vaba aja veetmine ja puhkamine suvel, sügisel, talvel ja kevadel); spordialad ja sportlikud tegevused (nt erinevad spordialad, spordiga tegelemine, sport teleris).
III kooliaste: ettevalmistus reisiks ja reisimise viisid (nt reisiks vajalik raha, vajalikud esemed, lennuki-, bussi- või suusareisid, erinevad matkad, nt jalgsimatk, jalgrattamatk); reisid teistesse maadesse (nt kultuuriline mitmekesisus, loodusturism); vaba aja veetmise viisid (nt teater, muusika, televisioon, raadio, muuseumid, arvuti ja Internet, ekstreemsport).