Sille Kapper, Tallinna Ülikool, 2010
Eesti tantsu eesmärgiks gümnaasiumi kehalise kasvatuse ainekavas on tutvustada niisuguseid tantsulise liikumise võimalusi, mis on erinevatel ajastutel siin maanurgas elanud inimestele olnud omased. Eesti tantsupärimuse tundmaõppimine, võrdlus teiste rahvaste tantsudega ja tutvumine rahvusliku lavatantsu stiilidega gümnaasiumi kehalise kasvatuse tundides seondub eeskätt õppeaine läbiva teemaga „Kultuuriline identiteet”. Eesti ja teiste rahvaste tantsude õppimisega taotletakse kohalikus, rahvuslikus ja rahvusvahelises kultuurikontekstis orienteeruva ning liikumist ja kehalisust kui individuaalset ja kollektiivset väljendusviisi väärtustava isiksuse kasvatamist.
Alltoodud kirjeldatud tegevused eeldavad üldjoontes põhikooli kehalise kasvatuse ainekavas ettenähtud õpitulemuste saavutatust: gümnasist juba tunneb mõningaid eesti rahvatantsu põhiliikumisi ja oskab neid kasutada üksi, paaris või rühmas, märkab tantsustiilide erinevusi ja väärtustab eesti tantsupidude traditsiooni. Kui tuginemine varem omandatud oskustele pole võimalik, siis võib kordamiseks või teadmiste ja oskuste süvendamiseks kasutada ka põhikooli aineraamatus nooremate kooliastmete tarvis soovitatud repertuaari, sest loomulikus tantsusituatsioonis (meelelahutusliku) pärimustantsu puhul vanusepiirangud puuduvad. Seevastu rahvuslike lavatantsude puhul tuleb kindlasti silmas pidada autori kavatsusi ja loodud koreograafia sobivust konkreetsele vanuseastmele.
Eesti rahvatantsu oskussõnavara on Eestis kokkuleppeliselt kasutusel nii pärimus- kui rahvuslike lavatantsude kirjeldamisel ja tantsupidude protsessis, seda kasutatakse ka käesolevas artiklis. Terminite seletusi võib leida „Eesti rahvatantsu oskussõnastikust”. Oskussõnavara tundmine ja kasutamine on kujunenud normiks eesti rahvatantsuharrastuses ning on ka koolis eesti tantsu õpetamisel vältimatu.
Gümnaasiumiastmes on soovitav paigutada põhikoolis õpitud eesti tantsu põhiliikumised süsteemi, mis aitab neis orienteeruda: liht- (kõnni-, jooksu-, hüpak-) ja liitsammud (vahetussammud nagu polka- või valsisamm, luiskhüpakud vm), hüpped, asendid ja võtted (kinnis- ja vallasvõtted). Erinevat repertuaari tantsides märkame, millistes tantsudes on kasutusel põhiliselt lihtsammud (kassarikud, seto kadrelid), millistes liitsammud (pöörlemisega paaristantsud), kus mõlemad (kupparimoorid, kalamehed, kaheosalise vormiga paaristantsud) ja et autoritantsudes sedasorti reeglipära puudub. Gümnaasiumis räägimegi rahvatantsude liikidest: pärimustantsust ja rahvuslikust lavatantsust ehk autoritantsust ning pärimustantsu jagunemisest kindla- ja vabavormilisteks tantsudeks, paaris- ja rühmatantsudeks.
Igast liigist võiks tantsida mõne näite.
Gümnaasiumile sobivaid kindlavormilisi pärimustantse:
- paaristantsud marsspolka, mustlasepolkad, galopid, kiigadi-kaagadi, jooksupolka, kihnumua, sõrmõlugu, vengerka, papiljonipolka, aissa, aleksandra valss;
- rühmas tantsitavad kolmepaaritantsud, ingliskad, kadrillid jt kontratantsud.
Vabavormilisi pärimustantse:
- paaris tantsitavad labajalg, valss, polka, reinlender, polska (soome, rootsi);
- rühma, ehk rohkem kui üht inimest, kuid mitte paare nõudvad voortantsud, poloneesid.
Kõiki tantse ei saagi üheselt liigitada, nt eesti omapärased räditantsud sarnanevad nii poloneeside kui ingliskatega. Tuleks meeles pidada, et pärimustantsud esinevad variantidena, mille hulgast saab valida hetkel sobiva. Mainituid jpt gümnaasiumiastmele sobivaid tantse on kirjeldatud väljaannetes „Viron vakka”, „Kontratantsud” ja „Vanad seltskonnatantsud”, neid saab õppida DVD-delt „Viron vakka” ja „Kihnu tantsud” ning juurdekuuluvate saatemuusika CD-de abil. Hästi tantsitavat saatemuusikat võib leida ka kaasaegsete pärimusmuusika töötluste seast (nt ansamblite Virre, Klapp, Knihv jpt looming). Kui on võimalik tantsuõppimisel kasutada elavat muusikat, tuleks seda kindlasti teha, sest suhtlemine pillimehega annab tantsule täiesti uue mõõtme.
Gümnaasiumis õpitakse eristama tantsurütme ja temposid. Näiteks võiks vaheldumisi tantsida valsse ja labajalgu ning püüda sõnastada nende erinevusi rütmides, aga ka sammudes, võtetes. Selles vanuseastmes on aeg ära õppida reinlender – polkast aeglasem, rohkete variantidega 2-osalises taktimõõdus paaristants, mis sai Eestis populaarseks 19. sajandi lõpul, kuid mille tantsimise võimalused on laiad tänapäevalgi. Reinlendrit saab tantsida mitmesuguses tempos ja selleks sobivaid lugusid leidub iga endast lugupidava pärimus- või rahvaliku muusika tegija repertuaaris. Reinlendrit on kirjeldatud väljaandes „Vanad seltskonnatantsud”.
Gümnaasiumis sobib põhjalikumalt tegelda eesti tantsukultuuris olulisel kohal seisva paaristantsu osa – paarispöörlemisega. Paaristantsu harjutusi ei takista neidude ja noormeeste erinev arv klassis, sest eesti traditsioonis on segapaaris tantsimine pigem hiline nähtus – varasemal ajal on tantsinud nii mehed kui naised omavahel paaris. Seda on huvitav proovida ka tänapäeval. Vahetussammu põhimõttel tehtavad polka-, labajalavalsi- ja valsisammud on varem õpitud, alustades otse liikumisest ja jätkates üksi ning paaris päripäeva pöörlemisega.
Gümnaasiumis võiks proovida tuttavate sammudega pöörlemist ka vastupäeva, esialgu üksi ja seejärel koos paarilisega, samuti harjutada pöörlemise ja otseliikumise vaheldamist.
Siinkohal sobib õppemeetodina kasutada sõnalist juhendamist ning katsetamist, otsimist ja leidmist õpilaste poolt. Näiteks palub õpetaja tantsida 8 takti labajalavalssi valsivõttes päripäeva pööreldes ja seejärel liikuda 8 takti vallasvõttes labajalavalsisammudega otse, siis veel 4 takti päri- ja 4 takti vastupäeva pööreldes. Õpilased proovivad ja seejärel püüavad sõnastada, mida nad pidid tegema nt selleks, et pöörlemist lõpetada või suunda muuta (pidurdama) või pärast otseliikumist pöörlemist alustada (muutma asendit paarilise suhtes).
Kui etteantud ehk kõigile tantsijatele ühtviisi teadaolevate kombinatsioonide elluviimine on osutunud jõukohaseks, võib õpetaja paluda tantsijatel liikumist muuta vastavalt muusika osade vahetumisele. See traditsioonipärane varieerimisviis nõuab suurema tähelepanu pööramist muusikale. Vajadusel võib esialgu muusikat kuulata ilma liikumiseta või liikudes üksi ja püüdes märgata, millal muusika osad algavad ja lõpevad.
Kui liikumiskombinatsiooni vorm pole ette teada, tuleb mängu paarilise juhtimise küsimus. Traditsiooniliselt juhib paaristantsu poiss ehk poisi kohal (lähteasendis ringi keskme pool) asuv tantsija, kasutades selleks peamiselt paremat kätt. Mismoodi paarilisele oma kavatsustest märku anda, teda soovikohasesse tegevusse juhtida, seda on taas hea avastada proovimise teel. Samuti tuleb harjutada seda, kuidas paarilise märguandeid ära tunda, et neile saaks reageerida. Verbaalse suhtlemise võiks selle harjutuse juures ära keelata.
Sama eesmärki – juhtija ja juhitava rolli õppimist paaristantsu jaoks – täitvaks harjutuseks on tantsuline modifikatsioon „Pimeda juhtimise” mängust, kus tantsus tüdruku ehk juhitava kohal asuv paariline paneb silmad kinni. Sõltumata tantsijate soost võiks selle harjutuse puhul rolle vahetada, et õppida paarilist tunnetama erinevatelt positsioonidelt. Kindlasti tuleb siin toonitada, et paarilise turvalisuse eest vastutab selles harjutuses ainult juhtija. Juhtimise harjutusi saab teha erinevate põhisammudega, paremini sobivad need, kus kontakt põrandaga päriselt ei kao ehk kus puuduvad hüpakud (nt kõnnisamm, labajalavalsisamm, reinlendrisamm) ja erinevates võtetes (alustada võiks sellistest kinnis- ja vallasvõtete variantidest, kus paarilistevaheline kontaktpind on suur, hiljem võib jõuda ka ainult ühekäe-sõrmseonguni).
Selliste harjutuste tulemusel õpib gümnasist analüüsima tantsu koostisosi ja enda tegevust: jälgima muusika ja liikumise tempot ning rütmi, üksi ja paaris liikumisel rakenduvaid jõude (raskusjõud, tsentrifugaaljõud, inerts), pöörama tähelepanu enda liikumiskogemusele, kontaktile kaaslas(t)ega, tekkivatele tunnetele ja emotsioonidele. Kui analüütilist lähenemist pärimustantsule ongi mõistlik katsetada eeskätt läbi füüsise, siis rahvusliku lavatantsu ehk autoritantsude üle arutlemiseks annab ainet vaatlemine – otse tantsusündmustel või video abil. Samuti on võrdlusi teiste rahvaste tantsudega hea tuua siis, kui üks näide on läbi tantsitud ning teisi saab juurde vaadata. Nii võib tantsida mõnd seto kadrelit ja seejärel vaadata soome-karjala kadrille (mis on teistmoodi?), püüda leida rootsi polskade põhilist erinevust eesti vahetussammulisest pöörlemisest (pöördele kuluv taktide/sammude arv), võrrelda eesti ja saksa perekonnavalsse või leida muud teiste rahvastega ühist pärimusrepertuaari (nt 1-2-3-4-5-6-7, raabiku, tuustepp, kangakudumine), kus sarnasuste leidmine pakub äratundmisrõõmu ja aitab mõista mineviku kultuurikontaktide ulatust.
Tantsupidude traditsiooni tundmaõppimiseks saab gümnaasiumiõpilane külastada etendusi vaatajana või võtta protsessist osa C- või neiduderühma tantsijana. Tantsupidude ajaloost on hiljuti ilmunud kaks rikkalikult illustreeritud ülevaateteost: „75 aastat eesti tantsupidusid” ja „Noorte laulu- ja tantsupeod”, viimane sisaldab ka DVD-d. Vaadeldavat materjali võivad valida nii õpetaja kui õpilased, internetis (youtube.com jt) on palju erinevas kvaliteedis eesti ja teiste rahvaste tantsude salvestusi. Õpetaja ja ühisarutelude eesmärgiks võiks olla esituste, stiilide, kontekstide jne erinevustele tähelepanu juhtimine. Rahvatantsu, aga ka teiste tantsuliikide esitajate ühiskondliku tähenduse uurimiseks pakub põnevaid lähtekohti A. Shay äsja eesti keelde tõlgitud „Tantsupoliitika”, mis olgu soovituslikuks lugemiseks igale tantsust huvitatud õpetajale.
Rahvusliku lavatantsu „klassikast” võiks vaatlemise või (osalise) õppimise teel tutvuda näiteks A. Raudkatsi „Tuljaku”, K. Toropi „Ruhnu süidi” ja M. Agu „Põhjamaaga”, millega peaks kaasas käima info nende tantsude loomise ajaloolisest ja poliitilisest kontekstist. Autoritantsude õppimiseks leiab õpetaja konkreetsele klassi koosseisule ja oskustele vastavat repertuaari näiteks tantsupidude õppematerjalidest, Rahvakultuuri Keskuse väljaandel ilmuvaist tantsuvihikuist jpt autoritantsude kogumikest. Ainekavas ette nähtud autoritantsuks võib aga pidada ka õpetaja või õpilaste enda loomingut. Kindlasti tuleks autoritantsu õppimisel pöörata tähelepanu selle põhimõttelistele erinevustele pärimustantsust (suunatus vaatajale, koreograafi idee sisu ja väljendusviisid).
Rahvuslike lavatantsude õppimisel oleks mõistlik leida konkreetne väljund, kus õpitut ka esitada. Pärimustantsu puhul ei tohiks aga esinemine olla eesmärgiks omaette, olulisem on õppida:
- tundma traditsioonilisi väärtusi ja neid väljendavaid liikumisvariante ning
- kasutama kohalikku ja rahvusvahelist pärimusmaterjali suhtlemisel kaaslastega keha, tantsu ja muusika kaudu.
Rõõmu ja naudingut ühisest liikumisest võib ühtviisi pakkuda nii autoritantsu repeteerimine kooli kontserdi tarvis kui osavõtt kohaliku või külalispillimehe saatel improviseeritud pärimustantsust. Mõlemal puhul on aga emotsiooni tekkimise ja väljendumise eelduseks teatud kehakasutuse oskused, mida tantsulise liikumise tunnid peaksidki aitama arendada.
Soovituslik kirjandus
Aassalu, P., Luht, K., Torop, K. (1997, 2010). Vanad seltskonnatantsud. Valimik XX sajandi I poole seltskonnatantse. Tallinn: Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus.
Arraste, L.-A. jt. (2009). 75 aastat eesti tantsupidusid. Tallinn: Varrak.
Arraste, A. jt. (2011). Noorte laulu- ja tantsupeod. Tallinn: Menu.
Asber, A.(2007).Maido Saare tantsud I. Tallinn: Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts.
Helen Reimandi tantsud (2010). Tallinn: Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus.
Kapper, S.,Rüütel, I. (2010). Kihnu tantsud DVD. Tallinn: TLÜ Kunstide Instituut, Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum
Mikkel, H. (1999). Vahetussamm. Tallinn: Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus.
Põldmäe, R.,Tampere, H. (1938). Valimik eesti rahvatantse. Tartu: Postimees. Kordustrükk 2001 Tallinn: Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts
Rüütel, I. (2009). CD Kihnu tantsulood.Tallinn: TLÜ Kunstide Instituut, Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Shay, A. (2011). Tantsupoliitika. Tõlk. P. Kruus, eessõna H. Einasto, toim. S. Kapper. Tallinn: TLÜ Kirjastus.
Tampere, H. (1975). Eesti rahvapillid ja rahvatantsud. Tallinn: Eesti Raamat
Tantsud. XI noorte laulu- ja tantsupidu „Maa ja ilm“ I ja II osa (2010). Tallinn: Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus
Torop, K. (2008). Eesti rahvatantsu oskussõnastik. Tallinn: Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus.
Torop, K. (1995,2009). Kontratantsud. Tallinn: Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus
Torop, K.(2008).Viron vakka. 105 eesti rahvatantsu. Tallinn: Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts.
Viron vakka. 105 eesti rahvatantsu DVD (2008). Tallinn: Rahvakunstiselts Leigarid.
X noorte tantsupidu „Lävel“. Tantsude kirjeldused I-II osa (2006). Tallinn: Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-55-4