Arhiivipedagoogika ja ajalooõpetus

Edith Seegel – Rahvusarhiivi arhiivipedagoog

Artikli eesmärk on anda ülevaade arhiivipedagoogika tegevustest, tutvustada põgusalt Eesti arhiivide õppeprogramme ning jagada mõningaid soovitusi ajalooõpetajatele, kuidas kasutada algallikaid põhikooli ajalootunnis.
Põhikooli ajalooõpetuse ainekava sisaldab oskusi, mida saab õpilastes arendada arhiivipedagoogika valdkonna meetodeid kasutades – arhiivides käies ning algallikaid ajalootundides rakendades. Eesti arhiivinduse algusest kuni tänapäevani, st 90 aasta jooksul, on arhiivid koolihariduses võrdlemisi tagasihoidlikult osalenud. Arhiivi ja kooli kokkupuude on olnud peaaegu olematu. Võrreldes Lääne-Euroopa ja Ameerika Ühendriikide ning Kanadaga, kus on juba 20. sajandi esimesel poolel arhiiviõpet propageeritud, on arhiivipedagoogika Eestis arenev valdkond, mis on alles viimasel aastakümnendil hoogu kogunud.

Töö esmaste allikatega aitab põhikooli ajalooõpetuses saavutada järgmisi õppe- ja kasvatuseesmärke: huvi tekitamine mineviku vastu, ajalooteabe leidmine, üldistamine, tõlgendamine ja kriitiline hindamine, ajaloofakti eristamine tõlgendusest ja arvamusest, allikate usaldusväärsuse hindamine ajaloosündmusi analüüsides, allikaanalüüs, töö ajalookaardiga jne. Need oskused on olnud kirjas varasemateski õppekavades, kuid uude õppekavva on need kaasatud palju jõulisemalt, juhtides õpetajaid kasutama mitmekesisemat õppemetoodikat ning tegevusi väljaspool kooli.
Tänapäeval ei teata, kui aktiivselt ajalooõpetajad tundides algallikaid kasutavad ning kui sageli nad arhiivides käivad. 2004. aastal korraldas Haridusministeerium ajalooõpetajate hulgas küsitluse, millest selgus, et pedagoogidel oli raske saavutada mitut õpitulemust, mida aitaks omandada algallikate kasutamine tunnis („oskab leida, selekteerida, refereerida, analüüsida ja kriitiliselt hinnata erinevaid ajalooallikaid ja seisukohti; oskus töötada kaardiga”). Vastanutest (204 õpetajast) kasutas ainult 1% koolitöös allikakogumikke. Ehkki õpetajad peavad väga oluliseks kriitilise mõtlemise, analüüsi- ja arutlusoskuse kujundamist ning põhjuslike seoste nägemist ajaloos, on kõige populaarsem meetod koolis endiselt loeng, seejärel iseseisev töö ja diskussioon. Tuleb tõdeda, et loetelu kaks esimest õppemeetodit – loeng ja iseseisev töö – toetavad kõige vähem eelnimetatud raskusi valmistavate õppetulemuste saavutamist. Sellele uurimusele ja teiste riikide kogemusele tuginedes võime järeldada, et õpetajaid on vaja juhendada arhiiviallikatega töötama, et saavutada õppekavas olevaid õpioskusi. Esmaste allikate sihipärane kasutamine õpilaste kriitilise mõtlemise arendamiseks eeldab õpetajalt põhjalikumat ettevalmistamist ning õpilastelt aktiivsemat osalemist, kui seda on faktidele ning ajalooliste isikute tegevusele keskendunud loengulaadne koolitund. Ajalooliste dokumentidega töötades omandavad õppurid õpetaja juhendamisel ajaloolastele vajalikke oskusi ning avastavad, kuidas mineviku jälgedele tuginedes saab praegusi teemasid paremini mõista.

Rahvusarhiiv ning Tallinna ja Narva Linnaarhiiv on avalikud arhiivid Eestis, mille kogudega on tutvuma oodatud kõik huvilised. Rahvusarhiiv (kuhu kuuluvad ajalooarhiiv, riigiarhiiv, filmiarhiiv ja kuus maa-arhiivi: Harju, Lääne, Lääne-Viru, Saare, Tartu ja Valga) kogub ning säilitab Eesti ajalugu, kultuuri, riiklust ja ühiskondlikke olusid dokumenteerivaid arhivaale, sõltumata nende loomise ajast, kohast või teabekandjast (paberist kuni digitaalse aineseni). Arhiivis leidub Eesti ühiskonda mitmekülgselt kajastavaid teemasid ja valdkondi avavaid dokumente 13. sajandist kuni 21. sajandini. Tallinna Linnaarhiiv kogub ning säilitab Tallinna omavalitsuse ja asutuste arhivaale alates 13. sajandist kuni tänapäevani, Narva Linnaarhiiv teeb sama Narva linna kohta. Algallikaid leidub Eestis ka suuremate raamatukogude käsikirjade kollektsioonides (Rahvusraamatukogus, Tartu Ülikooli Raamatukogus) ja muuseumides (Eesti Kirjandusmuuseumis).
Kõigisse Rahvusarhiivi üksustesse ning Tallinna ja Narva Linnaarhiivi on võimalik õpilastega ekskursioonile minna. Õppekeskkonnana erineb arhiiv koolimajast ning uued emotsioonid ja aistingud muudavad kogemuse õpilasele meeldejäävaks. Juba põhikooli 5. klassis, ajalooõppimise alguses, on aine vastu huvi tekitamiseks kasulik õpilased arhiivi viia. Mitmed õppekavasse kirjutatud mõisted (nt ajalugu ja minevik, periodiseerimine, ajatelg ja ajastud, põhjus/eeldus ja mõju/tagajärg, teabeallikas, teave ning tõend) omandavad arhiiviallikate keskel hoopis sisukama värvingu. Ekskursioone kokku leppides soovitame arhiivipedagoogi või arhivaariga, kes ringkäiku teeb, läbi rääkida, mis eesmärkidega arhiivi tullakse ning kas on valdkonda või teemat, millele soovitakse suuremat tähelepanu pöörata.

Ajalooarhiivis korraldatakse arhiivitunde, kus õpilased saavad tunni jooksul oma silmaga näha ja katsuda originaalarhivaale ning lugeda ja analüüsida kirjalikke ajalooallikaid. Arhiivitundides saab arhivaalidega töötades süüvida mõnesse ajalootunnist põgusalt tuttavasse teemasse. Põhikoolile pakutakse arhiivitunde järgmistel üldistel teemadel: „Ajalugu – igaühe lugu”, „Kuidas uurida ajalooallikat”, „Pahur talupoeg 19. sajandi lõpul”. Tuginedes ainekavale, antakse ka suguvõsauurimise allikatele ning kodukoha ajaloole keskendunud arhiivitunde.
Kokkuleppel arhivaaridega saab koos õpilastega Rahvusarhiivi teistessegi üksustesse huvipakkuvaid arhivaale uurima tulla.

Rahvusarhiivis korraldatakse ajalooõpetajatele teabepäevi, kus tutvustatakse arhiivi õppeprogramme, arhiivi infosüsteemi, et leida ajaloolisi dokumente, digitaalseid andmekogusid, uurimistöödes kasutatavaid õpilastele jõukohaseid materjale ning arhivaalide kasutamise võimalusi koolitunnis.
Arhiivipedagoogika ja ajalooõpetuse lõimumiskohaks on algallikate kasutamine õppes. Õpik on väga hea vahend ajaloo õpetamiseks, sisaldades põhiinfot käsitletava teema kohta, lisaandmeid, pildimaterjali, graafikuid, väljavõtteid esmastest allikatest, ülevaateid ning teemakohaseid küsimusi. Õpetajatele loodud juhendmaterjalid jagavad soovitusi, kuidas õpetada mingit teemat ning kuidas hinnata õpilasi. Tihti on välja töötatud töövihikud töölehtede ja kontrollküsimustega. Samas on õpikutel ja lisavahenditel ka puudusi. Ameerika haridusprofessor David Kobrin peab õpikute suurimaks miinuseks püüdlust esitada ühte ja õiget ajalugu (Kobrin 1995). Ka Eesti ajalooõpikuid on kritiseeritud kui ühtset ja konsensuslikku narratiivi esitavaid raamatuid, mis tuleb lihtsalt pähe õppida.

Ükskõik kui heatasemeline on õpik, on tema ülesanne ikkagi edastada sisutihedat, korrastatud informatsiooni, mis pahatihti mõjub pelgalt kuiva kokkuvõttena toimunud sündmustest. Õpikus esitatud küsimustele vastamine muutub sageli pigem mälutreeninguks kui sündmuste mõtestamise, seostamise, olulise-ebaolulise eristamise oskuse, kriitilise mõtlemise ja analüüsioskuse harjutamiseks. Algallikad seevastu on kui aknad möödanikku, mis võimaldavad tutvuda dokumentidega, milles sisalduvad õpitaval perioodil eksisteerinud ideed ning kaasaegsete loodud saavutused. Unikaalsete ja isiklike dokumentide kaudu aduvad õpilased vahetumalt, kuidas elati varasematel aegadel. Õpilaste ajalootaju areneb jõulisemalt, kui nad kasutavad juba koolieas professionaalsete algallikate analüüsimise töömeetodeid. Algallikate sihipärane ja metoodiline kasutamine ajalootunnis kaasab õpilasi aktiivsemalt osalema õppes ning arendab nende kriitilise mõtlemise ja teadmiste konstrueerimise oskust. Lugedes aastakümneid või -sadu tagasi elanud inimese kirjapandut, muutub ajalugu õpilastele elavaks ning end isiklikul pinnal toimunud sündmustega suhestades omandavad nad kogemuse ajaloost kui paljude sündmuste ahelast. Minavormis kirjutatud allikad või ajaloolise isiku kõne helilindil aitavad õpilasel kogeda möödanikku lähedasema ja reaalsemana, edendades aktiivset lugemisoskust ning kutsudes esile vastukaja. Niisugune kogemus jätab sügavama jälje kui faktide tuupimine.

Esmased allikad on sageli ebatäielikud ning nende kohta ei ole säilinud palju taustinformatsiooni, mis tähendab, et õpilased peavad sisu mõistmiseks ja seoste loomiseks kasutama juba omandatud teadmisi ning lisaallikaid. Algallikatega töös tuleb õpilane suunata tähelepanekute ja faktide juurest küsimuste ning järeldusteni. Diskussioonide ja debattidega kriitilist mõtlemist arendades tuleb aidata õpilasel märgata dokumendi looja avalikke ja varjatud eesmärke. Kahtlemise ning spekuleerimise kaudu saab panna proovile õpilase enda väljakujunenud seisukohad ning eelarvamused.

Kokkupuude ja töötamine esmaste allikatega arendab õpilastes iseseisvalt teadmiste loomise oskust. Uurides algallikaid, puutuvad õpilased kokku ebakõlade ja vastukäivate väidetega. Seega jõuavad nad lähemale teadmisele, et minevik on mitmetasandiline ega ole üheselt mõistetav. Analüüsides arhivaale, omandavad õppurid oskuse teadmisi genereerida põhjendatud järeldustele tuginedes, toetuda järeldusi tehes tõenditele ning paigutada olemasolevad allikad taustsüsteemi, milles need allikad on tekkinud. Ühendades arhiividokumentidest kildhaaval kogutud teadmised varem omandatud faktidega ning uurimise ajal omandatud infoga, loovad õpilased sisuka ja isiklikult läbikogetud teadmise, mis aitab paremini teemat omandada ning on ajas püsivam.

Ajalooallikate kaasamisel ajalootundi on esimene samm leida sobivaid allikaid. Õpikutes on illustratsioonidena publitseeritud üksikuid allikaid, mis trükituna, tõlgituna ja lühendatuna ei anna efekti, mida üks aastasadu vana allikas oma eheduses teeb. Õpikutega paralleelseks kasutamiseks on aegade jooksul publitseeritud üksikuid ajalooallikate kogumikke. Paljud publitseeritud algallikad erinevates kogumikes korduvad. Mahukamatest võib esile tuua Hans Kruusi koostatud „Eesti ajaloo lugemiku” ning Juhan Kahki ja Artur Vassari „Eesti NSV ajaloo lugemiku”. Lisaks on koostatud väikesemahulisi lisamaterjale kooliõpikute juurde. Paljud allikakogumikest ei ole tänapäeval enam kättesaadavad ning on vananenud. 2011. aastal ilmub ajalooõpetajatele eelkõige gümnaasiumis kasutamiseks mõeldud ajaloo lugemik „Valimik arhiividokumente Eesti ajaloost Rootsi ja Vene ajal (17.–20. sajandi algul)“, mille on koostanud Kersti Lust, Enn Küng, Tõnu Tannberg ning Tõnis Türna. Selles kogumikus leidub ka põhikooli õpilastele jõukohaseid arhivaale.

Mäluasutuste kodulehtedel on andmebaase, mis sisaldavad rohkesti Eesti ajaloo kontekstis olulisi digiteeritud arhivaale (hingeloendid, kirikumeetrikaraamatud, vallaliikmete nimekirjad, kohtutoimikud, ajaloolised kaardid, kooliajaloo materjalid jne). Digikogud (http://www.ra.ee/saaga) on tekkinud ennekõike genealoogide ja kodukoha ajaloo uurijate huvidest ning arhivaalide kehvast seisukorrast. Andmebaasidest nimetaksin eraldi digiteeritud fotode andmebaasi Fotis (http://www.ra.ee/fotis), mis sisaldab praegu väikest osa Rahvusarhiivi fotodest, kuid andmebaasi täiendatakse pidevalt. Fotisest saab iga huviline teemakohast või kodukoha ajalugu käsitlevat pilti otsida. Digiteeritud arhivaalid on korrektselt kirjeldatud ning sisaldavad infot ka dokumendi päritolu kohta – millise asutuse ja kelle tegevuse käigus on see dokument tekkinud, kas ta on usaldusväärne või mitte. Õppes kasutatavaid allikaid avaldatakse Rahvusarhiivi arhiivikooli kodulehel (http://www.eha.ee/arhiivikool), kust neid saab vajaduse korral alla laadida. Ajalootunnis sobib rakendada paljusid arhiivi veebinäituste materjalid.

Ajal, mil Eestis ei ole piisavalt õppekavaga haakuvaid allikakogumikke ega digikollektsioone, jääb õpetaja ülesandeks leida tunni teemadega haakuvaid ajaloolisi dokumente ning koostada õpilasi allikatega töötamisel abistavaid tunnitegevusi. Kui aga pedagoogil puudub esmaste allikatega töötamise kogemus, võib õpilastele huvipakkuvate ja intrigeerivate dokumentide leidmine osutuda keeruliseks ning aeganõudvaks ülesandeks. Nõu ja abi saamiseks võib alati pöörduda arhiivipedagoogi või arhivaari poole. Arhiivide andmekogude kõrval on Internetis mitmesuguseid hariduslikke õppekeskkondi, mille sisu on kaasahaarav ja sobib õpetusega ning mis sisaldavad esmaseid allikaid. Ka nende leidmiseks peab õpetajal Internetis surfamiseks aega olema.
Kokkuvõtteks saame tõdeda, et Eesti ajaloo allikate koha pealt on õpetaja töö kergendamiseks veel väga palju teha. Maailma ajaloosündmuste õpetamiseks ajalooallikate põhjal tooksin esile Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide arhiivide ning raamatukogude digiõpikeskkonnad, kus leidub ohtralt heatasemelisi dokumentidele ülesehitatud õpiprogramme (vt ka http://www.eha.ee/arhiivikool rubriik „linke veebilehtedele“).

Vanema perioodi arhivaalide kasutamise piiranguks õppes on sageli nende vanusest tulenev seisukord ning füüsiline ja n-ö intellektuaalne ligipääsmatus. Fondide kaupa vene-, saksa- ja muu keelsed vanas kirjakeeles loodud dokumendid eeldavad ajaloolaseltki mitmekülgseid oskusi ning korralikku ettevalmistust. Vanemate arhivaalide tundidesse toomise muudab keeruliseks ka ajalooliste dokumentide vorm, mis sageli erineb oluliselt nii tänapäeva sõnastusest kui ka lauseehitusest. Ka eestikeelsed arhailise lausekuju ja sõnastusega dokumendid võivad õpilastele üle jõu käia. Seepärast tuleb õppes esmased allikad valida läbimõeldult. Need peavad olema õpilastele jõukohased ning atraktiivsed. Koolitajate jaoks on keeruline ülesanne leida arhivaal, mis pakuks õpilastele huvi ning mida nad oskaksid lugeda, mis oleks sobiva pikkusega ja ei oleks keeleliselt liiga keeruline. Samaaegu on nii atraktiivsuse kui ka ajastuhõngu edastamise huvides tähtis, et dokument ei oleks liiga kärbitud, mistõttu kannataks selle algne sisu. Keskteeks nende nõuete vahel on transkriptsioonide ja tõlgete kasutamine paralleelselt originaali kujutisega. Ideaalne oleks, kui koolitundides saaks mustvalge tõlketranskriptsiooni kõrval õpilastele näidata ka originaaldokumenti kas Internetist või värvilise originaalilähedase ja hea kvaliteediga väljatrükina.

Sisu poolest sobivad põhikooli ajalootundides kasutamiseks allikad, mis:

1. käsitlevad kodukoha või ümbritseva piirkonna ajalugu;
2. käsitlevad laste ja noorte tegevust minevikus;
3. on tähelepanuväärse välimusega;
4. on näitlikud, illustratiivsed dokumendid.

Loetleme ka lähtekohad, mis aitavad hinnata, millist arhivaali tunnis kasutada:

1. huvi – millise dokumendi vastu õpilased huvi tunneksid?
2. teksti raskusaste – kas valitud dokument on õpilastele lugemiseks jõukohane? Kas õpilased vajavad dokumendi mõistmiseks abimaterjale, sõnaseletusi, selgitusi?
3. pikkus – kas dokument on sobiva pikkusega või on see vaja lõikudeks teha, et olla õpilastele jõukohane? Kuidas tagada, et dokumendi tähendus katkendina esitades kaduma ei läheks?
4. sisukus – kas dokument sisaldab teema või sündmuse kohta piisavalt vaatenurki? Kas dokumentides valitseb tasakaal erinevate aspektide esindatuses?
5. mitmekülgsus – kas olen leidnud erinevaid infokandjaid (avaldatud ja avaldamata materjale, tekste, pilte, museaale)?
6. asukoht – kas materjalid on õpetajale ja õpilastele kättesaadavad?

Arhivaalidega töötama asudes tuleb teksti mõistmiseks avada õpilastele dokumendi tekkimise ja tänasesse päeva jõudmise tagamaad, info autori ning käsitletava sündmuse kohta niivõrd, kui see on võimalik ja teada. Dokumente valides tuleb olla allikakriitiline ning arvestada, et enamasti on tegemist ühe inimese arusaamaga, mis avab tegelikkust ühekülgselt ning võib sisaldada (ka sihilikult) eksitavaid fakte ja hinnanguid.
Arhiiviallikate toomine koolitundi muudab tähtsaks õpilaste iseseisva töö ning aktiivse osalemise. Õpetaja ülesanne on juhendada ja julgustada õpilasi väljendama oma seisukohti ning osalema avatud meelega.

Algallikatega tundide puhul kehtivad tavapärased tundi ettevalmistavad tavad. Tuleb läbi mõelda, kuidas allikaid kasutatakse, kas diskussioonina, kirjaliku tööülesandena, esitlusena, rollimänguna või mõnes muus vormis. Kuidas õpilased tööle panna, kas konkreetne arhivaal sobib töötamiseks üksi või pigem rühmatööna kogu klassi haarates. Tunni planeerimisel peab otsustama, kui palju aega õpilastel ülesannete täitmiseks kulub, ning hindamise lihtsustamiseks kehtestama õpitulemused, mida soovitakse saavutada ja kuidas neid hinnata.
USA õpetaja ja haridusloolane Barbara Stripling on välja töötanud algallikate uurimise kuus etappi (Stripling 2009). Tema meelest on uurimine ennekõike küsimuste esitamine, läbimõeldud järelduste tegemine, informatsiooni mõistmine ning uute arusaamade loomine. Algallikatega töötades ei ole oluline, mis järjekorras neid samme kasutatakse.

Seoste loomine varem omandatud teadmistega (connect). Selles etapis peab õpetaja tutvustama õpilastele teksti mõistmiseks hädavajalikke faktilisi andmeid konteksti ja tausta kohta. Õpilasi tuleb suunata käsitlema allikat kui ühte osa suuremast tervikust, mitte kui eraldiseisvat infokillukest. Tuleb jälgida, et õpilastel ei kujuneks valearvamusi nende seni veel pealiskaudsete ja puudulike teadmiste tõttu.

Küsimuste esitamine (wonder). Tuginedes teemakohastele teadmistele ning allikasisestele märksõnadele, esitavad õpilased allikatest lähtuvaid küsimusi, mis aitavad neil uurimist laiendada. Kui tekstidokumentide kõrval kasutatakse fotosid, tuleb jälgida, et õpilased ei käsitleks neid lihtsalt kui illustratsioone, jättes piltidesse peidetud informatsiooni tähelepanuta.

Uurimine (investigate). Õpilased kasutavad mitmeid allikaid paralleelselt, annavad nende sisule ja usaldusväärsusele hinnangu ning sõnastavad esilekerkinud oletusi. Nad proovivad leida lisaallikaid ning infot, mis toetaks nende seisukohti. Õpetaja ülesanne on selles faasis jälgida, et õpilastel ei tekiks taustinformatsiooni puudumise tõttu väärarvamusi.

Uute teadmiste loomine (construct). Selles etapis peavad õpilased omandatud teadmiste põhjal järeldusi tegema ning kaitsma tekstides kajastatavaid seisukohti. Õpetaja ülesanne on juhendada õpilasi, kellel puudub kogemus järeldusi või allikatele tuginevaid arvamusi luua.

Väljendamine (express). Õpitulemuse kinnistamiseks on vaja, et õpilased oma teadmisi ja tekkinud arvamusi väljendavad ning teistega jagavad. Õpilasi tuleb tunni alguses teavitada, mis vormis nad omandatud info vormistavad (kirjatöö, kõne, plakat, esitlus).

Peegeldamine (reflect). Kogu protsessi vältel ning kindlasti iga teema lõpus on vaja korrata, mis teadmisi õpilased omandasid, ning suunata neid uute küsimuste juurde, mida saab tulevikus sama teema kohta sügavamalt käsitleda.

Põhikoolis ajalooallikaid kasutades tuleb pöörata tähelepanu õpilase oskusele esitada küsimusi. Eesmärk on arendada õpilase oskust esitada teemakohaseid küsimusi ning mitte keskenduda ainuõigetele vastustele. Küsimuste esitamine julgustab õpilasi kaaluma erinevaid tahke, mida dokument endas kannab, ning kriitiliselt suhtuma käsitletavasse teemasse, aitab kujundada oma arvamust ja tõmmata paralleele ning kasutada dokumente hinnates varem omandatud teadmisi ja põhjendada oma seisukohti. Õpilased peavad uurima ühte teemat mitmest lähtenurgast ning kasutama ajaloolise analüüsimise oskusi. Hoides küsisõnad kes, mida, millal, kus, kuidas ja miks õpilaste silme ees, arutlege koos, millised küsimused on uurimuse seisukohalt kaalukad.
Põhikooli 5. klassi ajalooõpetuse alguses on kehastumine ajaloolaseks hea moodus motiveerida õpilasi esmaseid allikaid kasutama. Allikatundides pöörduge õpilaste poole neid ajaloolasteks kutsudes ning juhtige neid mõtlema nagu ajaloolane.

Ajalooõppe alguses saab esmaste ja teiseste allikate olemusest kõneldes kasutada näiteid õpilaste igapäevaelust. Paluge õpilasel mõelda möödunud päevale ning kirja panna tegevused ja nende toimingutega tekkinud tõendid. Arutlege, kas mõni neist tõenditest väärib säilitamist ka tuleviku tarvis, ning otsige vastust küsimusele, kuidas mõistaks ajaloolane aastakümnete pärast nendele allikatele tuginedes tänapäevast ühiskonda ning inimest. Edasi võtke aluseks mõni päevakajaline sündmus (seaduse arutelu, tüliküsimus ühiskonnas) ning mõelge taas dokumentidele, mis tekivad, nende loomise eesmärkidele ning tähtsusele tulevikus.

Olles omandanud teadmised ajalooallikast, asuge ajaloolastena neid uurima. Esmalt peaksid õpilased vastama kergematele küsimustele algallika kohta, nagu kus, millal ja miks dokument on loodud, seejärel arutlege, kas konkreetne tekst on loodud käsitletava ajaloosündmusega samal ajal ja samas kohas ning mis on kirjutatu eesmärk. Juhendage õpilasi dokumendisisestele tõenditele tähelepanu pöörama ning olulist ja erapoolikut infot ära tundma.

Algallikat analüüsides paluge õpilasel põhjendada, miks ta üht- või teistmoodi vastab.

1. Kes ja miks on selle dokumendi loonud? Kas dokument on tekkinud igapäevase tegevuse käigus või mingi eesmärgi pärast?
2. Kas isik, kes teksti on kirjutanud, on toimunud sündmusi ise kogenud või kajastab teiste isikute nähtut ja kuuldut?
3. Kas teksti kirjutaja on sündmuse suhtes neutraalne või on tal oma arvamus ja asjasse segatud huvid, mis võivad teda mõjutada? Kas teksti autor proovib mõjutada oma lugejaid?
4. Kas tekst on kirja pandud isiklikuks kasutamiseks või suuremale lugejaskonnale mõeldes?
5. Kas tekst on kirjutatud ajaloolise sündmuse ajal, vahetult pärast sündmust või mingi aja möödudes? Kui pika aja pärast?
6. Esmased allikad on head vahendid, et äratada õpilastes huvi ajalooteemade vastu või hoida tähelepanu mõne keerulisema teema puhul. Tunni alguses võib esitada õpilastele ühe või kaks arhivaali.

Huvi tekitamiseks sobivad arhivaalid, mis:

1. tekitavad küsimusi;
2. on vastukäivad levinud ja stereotüüpsetele teadmistele;
3. esitavad vasturääkimisi;
4. jagavad uudset infot teema kohta (n-ö ahaa-elamust);
5. tekitavad huvi (isikutega juhtunud lood);
6. sisaldavad üldistust või selgitust, mida hiljem saab tunnis võrrelda.

Kasutades järgmisi tehnikaid, saab õpilastes huvi tekitada ning neid tööle rakendada:

1. esitage üks-kaks hästi läbimõeldud küsimust arhivaali kohta. Seadke küsimuste eesmärgiks kutsuda õpilasi diskuteerima või paluge õppuritel paaridesse jagunedes küsimustele vastused leida;
2. pärast allika(te)ga tutvumist paluge õpilastel väikestes rühmades koostada küsimusi eelseisva teema kohta (mis küsimusele loodad vastust leida?);
3. paluge õpilastel vabas vormis kirja panna tähelepanekud esitatud dokumendist ning võrrelge erinevaid seisukohti;
4. kasutage ka tänapäevaseid allikaid, et suurendada tähelepanu käsitletava ajalooküsimuse vastu. Näiteks seostage päevakajalised pensioniküsimused 19. sajandi vaeste hoolekande temaatikaga. Paluge õpilastel leida seoseid ajaloolise teema ja tänapäeval toimuva vahel. Vastupidi on võimalik ajalooallikale tuginedes ärgitada diskussioone ka meie ajal maailmas oluliste teemade üle;
5. koguge ühe ajaloolise valdkonna, sündmuse, perioodi kohta arhivaale ning paluge õpilastel iseseisvalt Internetti, raamatukogu jne kasutades leida teemakohast lisainfot.

Õpikust saadud teadmisi aitavad kinnistada ning avardada algallikaid kaasavad tehnikad:

1. laske õpilastel täiendada või muuta õpikutekste arhivaalis sisalduva infoga;
2. kasutage mõne õpikus publitseeritud allikakatkendi tervikteksti ning paluge õpilastel õpiku teksti autori seisukohtadega nõustuda või vastu vaielda. Seejärel laske õpilastel Internetist ja mujalt leida tema järeldusi toetavaid allikaid;
3. esitage ükshaaval mitu arhivaali ning paluge õpilastel selgitada, kuidas järgnev allikas eelneva allikaga haakub või ei haaku.

Algallikate analüüsimise oskusi saate mõõta järgmiste tegevustega (kasutage õpitavat ajalooperioodi või sündmust käsitlevaid arhivaale paralleelselt tänapäevaste tekstidega):

1. kirjutage arhivaalist essee. Selgitage, kuidas arhivaal kas kinnitab või kummutab üldiselt aktsepteeritud tõdesid konkreetse perioodi kohta;
2. valmistage ette suuline esitlus käsitletava teema kohta, tuginedes mitme arhivaali analüüsile;
3. leidke allikad, mida sobib eksponeerida näitusel. Koostage igale dokumendile pealkiri ja põhjendage, miks te selle arhivaali valisite;
4. kirjutage vastus arhivaalis sisalduvatele probleemidele selle kaasajal elanud inimese seisukohast (allikaks sobib mõni kõne, jutlus, uudis);
5. valmistage ette plakat, ajakirjakaas või illustreeritud ajajoon, mis tooks esile kõige tähtsamad punktid käsitletavast algallikast.

Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogus on välja töötatud kolmesammuline käsikirjade analüüsimise meetod: vaatle, arutle ja esita küsimusi (observe, reflect, question). Õpilased vaatlevad allikat, arutlevad selle üle, mida nad näevad ja oletavad dokumendi tekkeloo põhjustest, ning seejärel sõnastavad esilekerkinud probleemid küsimustena.
Esimene samm – vaatle. Laske õpilastel märgata ja üles kirjutada detailid. Näidisküsimused: Kirjelda, mida sa näed. Mida märkasid esimesena? Kuivõrd suudad teksti mõista? Mis on üles kirjutatud? Mida ebaharilikku ja võõrast sa näed? Kuidas on sõnad kirja pandud? Mida märkad paberi kohta, millele tekst on kirjutatud? Kui suur on see paber? Mida sa peale teksti veel paberil näed? Milliseid detaile märkad?
Teine samm – arutle. Julgustage õpilasi dokumendi kohta oletusi tegema. Mis põhjusel see tekst on loodud? Kes võiks olla autor? Kellele (kui üldse) on see tekst lugemiseks mõeldud? Mis sa arvad, mis toimus ajal, mil see tekst loodi? Mis vahendeid on kasutatud selle dokumendi loomiseks? Mida sa õpid seda dokumenti uurides? Kui keegi tänapäeval looks sellise dokumendi, kuivõrd see erineks või sarnaneks?
Kolmas samm – esita küsimusi. Mis mõtteid see dokument ja selle sisu sinus tekitab? Esitage küsimusi kasutades sõnu kes, mida, millal, kus, miks, kuidas.
Sama teema süvendatud uurimiseks aidake õpilastel koostatud küsimustest välja valida need, mis aitaksid teemat laiemalt avada, ning arutlege, kuidas ja kust leida vastuseid. Näidisküsimus: Mida soovid veel selle teema kohta teada ja kuidas sa saad seda teha?
Artikkel arhiivipedagoogika ja ajalooõpetuse kokkupuutepunktidest on põgus ülevaade teemadest, mida peab silmas pidama arhiiviallikaid kasutades. Meie aja õpilaste teadmiste omandamine erineb n-ö Interneti-eelse ajastu inimeste omast ning eeldab muutusi ka koolitundides. Õpikuteadmised koos dokumentidest ammutatavate teadmistega ning õpilaste võimalus aktiivselt osaledes oma lugu luua muudavad ajaloo kütkestavaks, aktiivseks ning kaasahaaravaks. Koostöös teiste õpetajate, arhiivide ja muuseumidega ajalootunde ette valmistades ning õpilaste huvidest lähtudes on kõik õpetajad võimelised algallikatega töötama ja õpilasi mineviku kütkes hoidma.

Kasutatud kirjandus

• Brown, S. D. (2009). History circles: The doing of teaching history. The History Teacher, vol. 42, no 2, 191–203.
• Carini, P. (2009). Archivists as educators: Integrating primary sources into the curriculum. Journal of Archival Organization, 7, 41–50.
• Danzer, G. A. (1971). Primary sources and history teaching. The History Teacher, vol. 5, no 1, 66–69.
• Eamon, M. (2006). A genuine relationship with the actual: New perspectives on primary sources, history and the Internet in the classroom. The History Teacher, vol. 39, no 3, 297–314.
• Hendry, J. (2007). Primary sources in K-12 education: Opportunities for archives. The American Archivist, vol. 70, 114–129.
• Kobrin, D. (1995). Let the future write the past: Classroom collaboration, primary sources, and the making of high school historians. The History Teacher, vol. 28, no 4, 503–512.
• Krug, M. M. (1970). Primary sourses in teaching history. The History Teacher, vol. 3, no 3, 41–49.
• Malkmus, D. J. (2008). Primary source research and the undergraduate: A transforming landscape. Journal of Archival Organization, 6: 1, 47–70.
• Matyn, M. J. (2000). Getting undergraduates to seek primary sources in archives. The History Teacher, vol. 33, no 3, 349–355.
• Robyns, M. C. (2001). The archivist as educator: Integrating critical thinking skills into historical research methods instruction. The American Archivist, vol. 64, 363–384.
• Stripling, B. (2009). Inquiring minds want to know: Using primary sources to guide inquiry-based learning. In http://anuah.pbworks.com/f/InquiringMinds.pdf, 12.12.2009.

Põhikooli valdkonnaraamat SOTSIAALAINED 2010