A A A

Enesemääratluspädevus

Enesemääratluspädevusele keskendunud töötoas määratleti esmalt, mis on ja mis ei ole enesemääratluspädevus; arutleti selle tähtsuse ja tähenduse üle eduka kohanemise juures ning mõeldi selle üle, millised komponendid või osaoskused selle aluseks on. Samuti mõeldi selle üle, kuidas see pädevus keskkonnas avaldub ning veidi puudutati selle pädevuse toetamise võimalusi.

Olulisus 

Kõige üldisemalt võib öelda, et enesemääratluspädevus on oskus mõista ja mõtestada iseennast ümbritseva keskkonna kontekstis: teadvustada iseenda mõtteid, tundeid, võimeid, käitumist ning neid vajadusel reguleerida; samuti oskus anda hinnang oma toimetulekule. Enesemääratluspädevuse kõige olulisem eesmärk on selle enese-monitoorimise pinnalt suunata igakülgselt oma arengut ja õppimist. On selge, et vanuse kasvades muutub aina olulisemaks lisaks keskkonna paremale tundmaõppimisele peegeldada ja mõista ka iseennast, et paremini toime tulla. Näiteks on kasulik mõista, miks mõnes olukorras tekivad negatiivsed emotsioonid; millest tuleneb soov mõnd saavutusega seotud olukorda vältida; miks teised inimesed meie seisukohta mõnikord ei mõista ja vastupidi; miks kordame mõnikord järjekindlalt sama viga; jne. Teisisõnu muutub enesemääratluspädevus eelkõige oluliseks olukordades, kus keskkonna nõudmised ja inimese enda tunnetatud ressursid ei ole vastavuses. Kuigi enesemääratluspädevus on oluline kõikvõimalikes olukordades alates õppimise ja sooritusega seotud situatsioonidest suhtlemiseni ning väärtusotsuseid sisaldavate olukordadeni, keskendume siinkohal enesemääratluspädevuse nendele aspektidele, mida teised pädevused ei kata: nendele, mis on pigem seotud iseenda heaolu ja vaimse tervise hoidmisega.

Seosed teiste pädevustega 

Enesemääratluse, nagu ka teiste pädevuste puhul tasub mõelda ka sellele, et selle komponendid kattuvad osaliselt teiste pädevustega, sest pädevuste aluseks on suuresti samad kognitiivsed protsessid. Näiteks omab enesemääratlus suurt ühisosa õpipädevusega: oskus oma tegevust ja mõtteid jälgida ja suunata ehk metatunnetus on tugevalt nende mõlema pädevuse aluseks. Sarnaselt sotsiaalsele pädevusele on ka enesemääratluse osa võime pidurdada esmast seesmist reaktsiooni mingis olukorras – näiteks mitte valida esimest tõlgendust iseenda toimetulekule olukorras, vaid pidurdada mõtteid, mis võiksid viia viletsama kohanemiseni.

Enesemääratluspädevuse komponendid 

Enesemääratluspädevuse osaoskustena saab vaadelda erinevaid psüühilisi protsesse, mida käesolevalt on püütud siduda ühte mudelisse. Keskne mõiste enesemääratluses on eelmainitud metakognitsioon või metatunnetus (1): oskus mõelda iseenda mõtlemisest, tunnetest, aga ka käitumisest ning selle põhjustest on efektiivsema enesereguleerimise aluseks. Samas eeldab metatunnetus abstraktsemat või teadusmõistelisemat mõtlemist, sest iseenda omadused ei ole tajuliselt kättesaadavad. Seega on pädevama enesemääratluse teine komponent teadusmõisteline mõtlemine (2), mis loob eelduse enda seesmiste omaduste nimetamiseks ja kirjeldamiseks ning selle põhjal järelduste tegemiseks (vt nt Toomela, 2003). Parema-paindlikuma kohanemise eeldus on ka kognitiivne kontroll (3) (nt Joormann, 2010) – suutlikkus pidurdada enesekohaseid negatiivseid mõtteid ning tõsta teadlikult tähelepanu fookusesse (töömällu) situatsiooni mõttes kohasemad mõtlemisviisid, mis aitavad eri olukordadega paremini toime tulla. Kohasemate mõtteviiside või kognitiivsete strateegiate (4) all mõeldakse halbu emotsioone tekitavate olukordade sellist ümbermõtestamist, mis aitab nii emotsioonil muutuda kui ka hoida psühholoogilist heaolu pikemas perspektiivis. Näitena selliste kognitiivsete strateegiate kohta on välja toodud olukorrast õppimise- ja arenguvõimaluste otsimist; olukorra teise nurga alt vaatamist või teistsuguse olukorratõlgenduse otsimist või ka edasiste plaanide tegemist (vt nt Platt et al, 2015; Garnefski, Kraaij & Spinhoven, 2001). Samas võib olla veelgi komponente, mis piiravad või toetavad inimese võimalusi olla parem oma arengu suunaja: inimese sageli teadvustamata uskumused selle kohta, kas tema omadused on muudetavad (5) (vt nt Yeager ja Dweck, 2012). Seega võib ühe enesemääratluspädevuse komponendina käsitleda ka uskumusi iseenda omaduste ja emotsionaalsete seisundite muudetavuse kohta. On leitud, et oma sisemaailmas toimuvat, nt halbu emotsioone, suudavad efektiivsemalt reguleerida inimesed, kes kalduvad uskuma, et emotsionaalsed seisundid on muudetavad (Schroder et al, 2015), erinevalt inimestest, kes pigem usuvad, et nad ei saa oma emotsioonidega, kui need kord kerkinud on, midagi peale hakata.

Enesemääratluspädevuse arendamine 

Enesemääratluspädevuse arendamine eeldab teadlikku välist suunamist ja harjutamist. Iseenda mõtlemise ja tunnete teadvustamine on äärmiselt oluline nii õppimise kui ka psühholoogilise heaolu kontekstis. Nii oma lahenduskäikude üle mõtlemine-arutlemine kui ka oma emotsioonide teadvustamine-nimetamine on eelduseks, et oleks üldse võimalik need vajadusel kohasemate mõtlemisstrateegiatega asendada. Seega on metatunnetuse arendamine erinevates kontekstides, aga ka teiste inimeste vaatenurkade üle arutlemine on enesemääratluspädevuse arengu mõttes väärtulikult kulutatud aeg. Samuti on võimalik õpilastele selgitada, miks osad mõtlemisstrateegiad on efektiivsemad kui teised ning et see kehtib nii psühholoogilise heaolu kui ka õppimise kontekstis. Emotsioonide reguleerimise viiside teadlikuks kasutamiseks on vaja ka keskendumisvõimet, võimet pidurdada ebakohaseid mõtteid ja mõtlemise paindlikkust, mis on arendatavad. Seega kontekstid, mis aitavad keskendumisoskust ja ebaolulise pidurdamist treenida ning suunavad õpilasi otsima mitmekesiseid lahendusi, võiksid toetada ka enesemääratluspädevust. Võiks eeldada, et kui õpetaja pöörab järjekindlalt tähelepanu nende oskuste arendamisele, võib ajapikku õpilase jaoks harjumuslikuks saada keerukates olukordades oma mõttemustri või emotsiooni teadvustamine ning vajadusel selle teadlik muutmine, paindlik alternatiivi otsimine.

Seos demokraatiapädevusega 

Enesemääratluspädevust kui võimet jälgida ja reguleerida iseenda ja keskkonna suhet võiks pidada üheks demokraatiapädevuse komponendiks. Näiteks võiks kõrgemale sotsiaalsele tundlikkusele ja sidusamale ühiskonnale kasuks tulla iga õppija oskus teadvustada ja vajadusel muuta enda (mõnikord sõnastamata) spontaanseid uskumusi-eeldusi enda ja teiste kohta; revideerida enda mõtlemis- ja probleemilahendusviise; märgata endas tekkivaid emotsioone (nt hirmud) sotsiaalsete olukordade või ideede-mõtteviiside suhtes ning nende tekkimise põhjuseid.

 

Kirjandus

Garnefski, N., Kraaij, V., & Spinhoven, P. (2001). Negative life events, cognitive emotion regulation and emotional problemsPersonality and Individual differences30(8), 1311–1327.

Joormann, J. (2010). Cognitive inhibition and emotion regulation in depression. Current Directions in Psychological Science, 19(3), 161–166.

Platt, B., Campbell, C. A., James, A. C., Murphy, S. E., Cooper, M. J., & Lau, J. Y. (2015). Cognitive reappraisal of peer rejection in depressed versus non-depressed adolescents: functional connectivity differencesJournal of psychiatric research61, 73–80.

Schroder, H. S., Dawood, S., Yalch, M. M., Donnellan, M. B., & Moser, J. S. (2015). The role of implicit theories in mental health symptoms, emotion regulation, and hypothetical treatment choices in college students. Cognitive Therapy and Research, 39(2), 120–139.

Toomela, A. (2003). Mõtlemise areng. Määratlused ja põhimõtted. Haridus.

Yeager, D. S., & Dweck, C. S. (2012). Mindsets that promote resilience: When students believe that personal characteristics can be developedEducational psychologist47(4), 302–314.

Tagasi sisujuhti