B-võõrkeele kui teise omandatava võõrkeele õpe laiendab õpilase suhtlusvõimalusi ja kultuurilist silmaringi, tagab juurdepääsu teadmisallikaile, loob eeldused vahetuks suhtlemiseks erinevates kultuuriruumides ning toetab edasisi õpinguid ja tegevust ühiskonnas.
Tähtis on erinevate keelte üksteist toetav ja väärtustav õpetamine, aga eriti seoste nägemine A-võõrkeelega. A-võõrkeelt õppides saadud õpikogemus ning omandatud õpioskused toetavad B-võõrkeele õppimist. Arvestatakse teadmisi, mida õpilane saab õpitava keele maa ja kultuuri kohta teiste õppeainete kaudu. Keeleoskuse arengut koolis toetab keeletunni kõrval lõimitud aine- ja keeleõppe erinevate võimaluste rakendamine koostöös teiste ainete õpetajatega.[1]
Võõrkeele kui suhtlusvahendi omandamine on pikaajaline pingutust nõudev tegevus, mis eeldab õppija aktiivset osalust. Lähtutakse kommunikatiivse õpetuse põhimõtteist. Rõhk on interaktiivsel õppimisel ja õpitava keele kasutamisel.
Kommunikatiivne keeleoskus (suhtluspädevus[2]) hõlmab kolme komponenti: keelelist, sotsiolingvistilist ja pragmaatilist. Sotsiolingvistilise pädevuse kaudu areneb õppija keelekasutuse olukohasus (viisakusreeglid, keeleregister jm). Pragmaatilise pädevuse kaudu areneb õppija võime mõista ja luua tekste. Suhtluspädevust arendatakse keeleliste toimingute (kuulamise, lugemise, rääkimise, kirjutamise) kaudu. Keeleteadmised (hääldus, grammatika, sõnavara) ei ole eesmärk omaette, vaid vahend parema keeleoskuse omandamiseks. Keele struktuuri õpitakse kontekstis, järk-järgult jõutakse grammatikareeglite teadliku omandamise ja grammatiliselt õige keelekasutuse juurde (PRÕKi lisa 2 ptk 2.4. Keeleoskustasemed. A1–C1-tase).
Keeleõppe keskmes on eesmärgistatud õppetegevused ja -ülesanded, mis on seotud teemavaldkondadega ning lõimivad erinevaid keeleoskuse aspekte. Põhikoolis on teemade käsitlemisel lähtepunktiks „Mina ja minu lähiümbrus”. Kõigis kooliastmetes ning klassides käsitletakse teemasid kõigist valdkondadest, kuid rõhuasetused, maht ja keeleoskustase on erinevad. Teemade käsitlemisel lähtutakse vastava kooliastme õpilaste kogemustest, huvidest ning vajadustest.
Keeletunnis õpitakse ja suheldakse eelkõige omandatavas võõrkeeles. Vajaduse korral võib selgitusi anda teistes keeltes, nt kooli õppekeeles. Koostöös teiste õppeainete õpetajatega arendatakse õpilase õpioskusi, sealhulgas oskust seada endale õpieesmärke ja analüüsida oma õpitulemusi, kasutades nt Euroopa keelemappi või õpimappi.
Kõigis kooliastmeis on märkimisväärne osa paaris- ja rühmatööl. Õpilasi suunataksese üha rohkem tegema eakohast iseseisvat tööd (nt lugema, infot hankima, projektides osalema jne). Õppetegevusi kavandades lähtutakse didaktilistest põhiprintsiipidest (lähemalt kaugemale, tuntult tundmatule, lihtsalt keerulisele, konkreetselt abstraktsele) ning keelekasutuse vajadustest (alustades sageli esinevates suhtlussituatsioonides kasutatavatest sõnadest, väljenditest ja vormidest).
Õpitava võõrkeelega tihedama kontakti loomiseks, suhtluspädevuse ja kultuuriteadlikkuse arendamiseks ning motivatsiooni toetamiseks suunatakse õpilasi kasutama õpitavat keelt ka väljaspool keeletundi. Selleks sobivad mitmesugused tegevused keelekeskkonnas, nagu iseseisev lugemine, info saamine erinevatest teabeallikatest, digitaalsete õpikeskkondade kasutamine, m– ja e-õpe, keelepäevade või -nädalate korraldamine ja neis osalemine, kohtumised õpitavat keelt emakeelena kõnelejatega, kirjasõprade leidmine, õpilasvahetus ja õppereisid, keelekonkursid ja -projektid nii kohalikul kui ka rahvusvahelise tasandil (nt Erasmus+, eTwinning). Kõigis kooliastmeis on vaja õppijat motiveerida ning kujundada temas jaatav hoiak keeleõppesse. Eduelamuse saavutamiseks luuakse tundides positiivne õhkkond ja väärtustatakse õppija iga edusammu.
Õppimist toetab kujundav hindamine: igapäevases õppes antakse õppijale tagasisidet, mis aitab tal jõuda kavandatud õpitulemuseni. Tunnustatakse ka tulemuse saavutamiseks tehtud jõupingutusi. Eksimused kuuluvad keeleõppe juurde, vigade analüüsimine soodustab õpitava mõistmist ning võimaldab õpilasel oma keelekasutust korrigeerida.
Õpetaja hinnangute kõrval kasutatakse õppes enesehindamist ja kaaslaste antud hinnanguid, võttes vajaduse korral abiks nt Euroopa keelemapi.
[1] Vt Maire Kebbinau. Lõimitud aine- ja keeleõpe ehk LAK-õpe
[2] Vt Euroopa keeleõppe raamdokument: õppimine, õpetamine ja hindamine, ptk 5.2. Suhtluspädevus
B-võõrkeele õppega kujundatakse ainepädevus, mis sisaldab keelepädevust, väärtushinnanguid ja -hoiakuid ning õpioskusi. Põhikooli lõpuks õpilane:
1) saavutab keeleoskuse taseme, mis võimaldab tal igapäevastes suhtlusolukordades toime tulla;
2) huvitub võõrkeelte õppimisest ning nende kaudu silmaringi laiendamisest;
3) omandab oskuse märgata ja väärtustada erinevate kultuuride eripära;
4) tunneb erinevaid võõrkeelte õppimise strateegiaid ning oskab neid iseseisvalt kasutada;
5) huvitub õpitavat keelt kõnelevatest maadest ja nende kultuurist;
6) oskab kasutada eakohaseid võõrkeelseid teatmeallikaid (nt teatmeteoseid, sõnaraamatuid, Internetti), et leida vajalikku infot ka teistes valdkondades ja õppeainetes.
Õpitulemused
II kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust. 6. klassi lõpetaja:
1) saab aru igapäevastest väljenditest ja lühikestest lausetest;
2) kasutab õpitud väljendeid ja lühilauseid oma vajaduste väljendamiseks ning lähiümbruse (pere, kodu, kooli) kirjeldamiseks;
3) reageerib adekvaatselt lihtsatele küsimustele ja korraldustele;
4) on omandanud esmased teadmised õpitava keelega seotud kultuuriruumist;
5) rakendab õpetaja juhendamisel varem omandatud õpioskusi ja -strateegiaid;
6) seab endale õpieesmärke ning hindab koostöös kaaslaste ja õpetajaga oma saavutusi;
7) töötab õpetaja juhendamisel iseseisvalt, paaris ja rühmas.
Keeleoskuse hea tase e täpsustatud õpitulemused 6. klassi lõpus
|
Kuulamine |
Lugemine | Rääkimine |
Kirjutamine |
|
| Inglise keel |
A2.1 |
A2.1 | A2.1 |
A2.1 |
| Saksa keel |
A1.2 |
A1.2 | A1.2 |
A1.2 |
| Vene keel |
A1.2 |
A1.2 | A1.2 |
A1.2 |
| Prantsuse keel |
A1.2 |
A1.2 | A1.2 |
A1.2 |
Osaoskuste õpitulemused on esitatud PRÕKi lisa 2 ptk 2.4 osaoskuste tabelis.
Kooliastme täpsustatud õpitulemus tähendab, et juhul kui hea tase on näiteks lugemisoskuses A2.1, siis on rahuldav A1.2 ja väga hea A2.2.
Õpitulemuste saavutamine[1]
Kõik II kooliastme õpitulemused ning nende saavutamiseks vajalikud õppetegevused ja -sisu toetavad otseselt II kooliastme üldpädevuste ning läbivatest teemadest tulenevate teadmiste, oskuste ja väärtushinnangute arendamist. Lõiming, sh üldpädevused ja läbivad teemad, saab teoks koostöös kõigi kooliastme õpetajatega.
B-võõrkeele õpetamisel tuleb meeles pidada, et õpilasel on juba vähemalt ühe võõrkeele õppimise kogemus, mis võimaldab omandatu üle kanda uue võõrkeele õppimisele. Õpilase east lähtuvalt on õpetuses olulised mängulisus, mitmekesisus, uudsed õppematerjalid ja õpitöövormid. Rõhk on kuulamisel ning rääkimisel. Õpilased õpivad eristama võõrkeele häälikuid, häälikuühendeid, sõnarõhku ja lauseintonatsiooni ning omandavad õige hääldusaluse. Selleks kasutatakse muu hulgas (rütmi)salme ja laule. Kuulatakse põhiliselt adapteeritud ning õpiotstarbelisi tekste, nt lühidialooge ja -monolooge. Õpetaja julgustab õpilasi analoogia põhjal kasutama õpitud väljendeid ning lühilauseid. Loetakse ja kirjutatakse peamiselt seda, mis on suuliselt omandatud. Õpitu kinnistamine tagatakse süstemaatilise kordamise ja eelnenud materjaliga seostamise teel.
Õpetaja tutvustab õpetatava keele maa(de)le iseloomulikke kultuuritavasid, nt rahvuspühi, kasutades erinevaid näitlikustamise vahendeid (nt filmilõigud, muusikavideod, veebivõimalused).[2] Digivahendite kasutmaine võimaldab mitmekesistada tunde ja motiveerida õpilasi õppima. Õpetaja väärtustab õppijate mitmekeelsust, suunates neid märkama oma teadmisi eri võõrkeeltest ja kultuuridest, kaasates koolis õppivaid eri rahvusest õpilasi ning võimaldades neil jagada oma teadmisi ja kogemusi.[3]
Metoodiliste võtete valikul lähtutakse eakohasusest. Osaoskuste arendamiseks sobivad:[4]
1) kuuldu põhjal pildi joonistamine või joonise ja tabeli täiendamine;
2) sobitusülesande lahendamine (nt pildi vastavus kirjeldusele);
3) mudeli järgi dialoogi esitamine;
4) rääkimine pildi alusel;
5) häälega lugemine;
6) laulude ja luuletuste esitamine;
7) lihtsa faktilise info leidmine tekstist;
8) mudeli järgi kirjutamine;
9) õpiku- ja veebisõnastiku kasutamine
jne.
Õpioskuste areng ja õpimotivatsioon
Õpioskused kujunevad õpilasel erinevate õppeainete õpetajate koostöö tulemusel. Õpilased kasutavad B-võõrkeele õppimisel A-võõrkeelt õppides omandatud õpioskusi ja -strateegiaid. II kooliastmes vajavad õpilased nii paaris-, rühma- kui ka individuaalse töö puhul veel õpetaja täpsustavaid juhiseid. Õpetaja aitab ka keeleõpet eesmärgistada. Õpetades õpilasi oma töö eest vastutama, on vaja klassireeglid ühiselt kokku leppida ja neid järgida.
Et toetada õpimotivatsiooni ning luua pingevaba õhkkond, tuleb:
1) silmas pidada teismelise õpilase huve ning elukogemust;
2) pakkuda mitmekesiseid ea- ja jõukohaseid ülesandeid, mille eesmärk on õpilastele mõistetav;
3) arvestada erineva võimekusega õpilaste vajadusi, pakkudes neile parajat pingutust nõudvaid ülesandeid;
4) käsitleda vigu kui õppe osa, milles õpetaja analüüsib õpilaste vigu ning vajaduse korral korrigeerib oma tegevust;
5) märgata ja tunnustada õpilase jõupingutusi, võrdlemata teda teistega ning rõhutamata võistlust;
6) suunata õpilast märkama oma edusamme ja võrdlema oma saavutusi varasematega;
7) tagasisidestamisel eelistada kujundavat hindamist ning vältida hinnete ületähtsustamist.
Hindamine[5]
Õpitulemusi hinnates lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosa §-dest 19–22. Võõrkeele õppimise algetapil hinnatakse põhiliselt positiivset õpitulemust, rõhk on sisulisel tagasisidel, millega tõstetakse esile õpilase edusamme. Õpetaja juhib tähelepanu puudustele taktitundeliselt, osutades võimalustele neist üle saada. Algul hinnatakse põhiliselt kuulatud tekstist arusaamist ja suulist väljendusoskust. Õpilasele tuleb selgitada, et hindamine on õppe loomulik osa ning hõlmab nii kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist.
Õpilane hakkab õpetaja juhendamisel oma edukusele hinnangut andma. Eesmärk on, et õpilane õpiks koostöös kaaslaste ja õpetajaga sõnastama seda, mida ta on enda arvates hästi omandanud, mille omandamiseks peab ta veel tööd tegema ja/või mis oskusi ta peaks veel endas arendama. Selleks sobivaid töövorme (nt tunni ja/või teema lõpus lühikokkuvõtted, vestlused, eneseanalüüsilehed, pildikaardid jmt) on õpilane õppinud ja kasutanud I kooliastmes A-võõrkeelt õppides. Alguses võib enesehinnanguid anda emakeeles, kuid õpetaja peaks õpilast julgustama kasutama ka võõrkeelseid väljendeid. Tähtis on, et kõik õpilased saaksid oma mõtteid ja arvamust väljendada.
[1] Tuuli Oder, Piret Kärtner. Aktiivset õppimist toetava keskkonna loomine võõrkeeletundides
[2] Merle Jung, Aigi Heero. Kultuuridevahelise pädevuse arendamine võõrkeeleõppes
[3] Piret Kanne. Mitmekeelse ja -kultuurilise õppe raamdokument
[4] Tuuli Oder. Sõnavara õpetamisest ja õppimisest võõrkeeles
Õpitulemused
III kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust. Põhikooli lõpetaja inglise keeles:
1) saab inglise keelt emakeelena kõnelevate inimestega igapäevases suhtluses enamasti hakkama, tuginedes õpitava keele maa kultuuritavadele;
2) mõistab endale tuttaval teemal kõike olulist;
3) oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada ja selgitada oma seisukohti ning plaane;
4) kirjutab lühikesi tekste õpitud temaatika piires;
5) hangib teavet erinevatest võõrkeelsetest infoallikatest;
6) on omandanud esmased teadmised õpitava keele maa kultuuriloost;
7) teadvustab eakohaselt õpitava maa ja oma maa kultuuri erinevusi ning oskab neid arvestada;
8) töötab iseseisvalt, paaris ja rühmas;
9) hindab õpetaja abiga oma tugevaid ja nõrku külgi seatud eesmärkide järgi ning vajaduse korral kohandab oma õpistrateegiaid.
Põhikooli lõpetaja teistes keeltes:
1) tuleb toime teda puudutavates igapäevastes suhtlusolukordades õpitavat keelt emakeelena rääkiva kõnelejaga;
2) saab õpitud temaatika piires aru lausetest ja sageli kasutatavatest väljenditest;
3) mõistab õpitud temaatika piires olulist;
4) kirjutab õpitud temaatika piires lühikesi tekste;
5) hangib teavet erinevatest võõrkeelsetest infoallikatest;
6) on omandanud esmased teadmised õpitava keele maa kultuuriloost;
7) teadvustab eakohaselt õpitava maa ja oma maa kultuuri erinevusi ning oskab neid arvestada;
8) töötab iseseisvalt, paaris ja rühmas;
9) hindab õpetaja abiga oma tugevaid ja nõrku külgi seatud eesmärkide järgi ning vajaduse korral kohandab oma õpistrateegiaid.
Keeleoskuse hea tase e täpsustatud õpitulemused 9. klassi lõpus
|
Kuulamine |
Lugemine |
Rääkimine |
Kirjutamine |
|
| Inglise keel |
B1.1 |
B1.1 | B1.1 |
B1.1 |
| Saksa keel |
A2.2 |
A2.2 | A2.2 |
A2.2 |
| Vene keel |
A2.2 |
A2.2 | A2.2 |
A2.2 |
| Prantsuse keel |
A2.2 |
A2.2 | A2.2 |
A2.2 |
Osaoskuste õpitulemused on esitatud PRÕKi lisa 2 ptk 2.4 osaoskuste tabelis.
Kooliastme täpsustatud õpitulemus tähendab, et juhul kui hea tase on näiteks lugemisoskuses B1.1, siis on rahuldav A2.2 ja väga hea B1.2.
Õpitulemuste saavutamine[1]
Kõik III kooliastme õpitulemused ning nende saavutamiseks vajalikud õppetegevused ja -sisu toetavad otseselt III kooliastme üldpädevuste ning läbivatest teemadest tulenevate teadmiste, oskuste ja väärtushinnangute arendamist. Lõiming, sh üldpädevused ja läbivad teemad, saab teoks koostöös kõigi kooliastme õpetajatega.
III kooliastmes areneb inglise keele oskus B-keelena kiiremini kui teiste võõrkeelte oskus. Põhikooli lõpul jõuab inglise keele oskus B1-tasemele, samas kui teistes keeltes saavutatakse A2-tase. Seda peavad õpetajad õppematerjali ning -tegevusi valides arvestama.
III kooliastmes arendatakse kõiki osaoskusi võrdselt. Tunnis suheldakse peamiselt õpitavas võõrkeeles. Õpetaja julgustab õpilast kasutama õpitavat keelt aktiivselt nii tunnis kui ka keelekeskkonnas (veebipõhised õpi- ja suhtluskeskkonnad, keelekonkursid ja -projektid, õpilasvahetus ja õppereisid jms). Õpetaja suunab õpilast lugema lühemaid kohandatud, kooliastme lõpus ka autentseid eakohaseid ilukirjandus-, teabe-, tarbe- ja meediatekste. Digipädevuse kujundamiseks juhitakse õpilasi suhtuma Internetis loetusse kriitiliselt ning vastutama ka enda avaldatu eest.
Kuulamisoskuse arendamisel asenduvad õppetekstid järk-järgult autentsete audiovisuaalsete materjalidega (nt lühiteadaanded, reklaamid, uudised, podcast’id, raadiosaated, filmilõigud). Kirjutamisoskust arendavad peale mudelkirjutamise ka eri liiki loovtööd. Rääkimisoskuse arendamiseks tuleb julgustada õpilast oma mõtteid väljendama ning hoiduda teda pidevalt katkestamast.
Õpetaja suunab õpilasi keeleõpet analüüsima, õpetades märkama enda ja teiste keelekasutusvigu ning kõrvutama keelte sarnasusi ja erinevusi. Kõrvutades koolis õpitavaid ning õpilaste kodukeeli, väärtustatakse õppijate mitmekeelsust.
Õpetaja tutvustab ja selgitab erinevaid kultuurinähtusi ning innustab õpilasi kultuurierinevusi teadvustama, mõistma ja arvestama. Õpilases äratatakse huvi õpitavat keelt kõnelevate maade kultuuri ning nendes ühiskondades toimuva vastu, võimaldades neil oma teadmisi ja kogemusi jagada (eri rahvusest ning erineva kultuuritaustaga õpilased klassis või koolis, reisikogemused, välisriikides elanud õpilased jne). Õpilane õpib väärtustama mõtteviiside mitmekesisust, avaldama oma arvamust nähtu või kuuldu kohta ning arvestama erinevaid seisukohti.
Osaoskuste arendamiseks sobivad:
1) eri liiki autentsete eakohaste tekstide (sh meediatekstide) kuulamine ja lugemine;
2) adapteeritud eakohaste tekstide iseseisev lugemine;
3) mudelkirjutamine (nt sõnumid, postkaardid, lühikesed kirjad);
4) loovtööd (nt luuletused, sündmuste kirjeldused, isiklikud kirjad, kuulutused, lühiülevaated, kokkuvõtted, lühikirjandid);
5) projektitööd (nt seinalehe koostamine);
6) rolli-, suhtlus- ja sõnavaramängud (nt „Alias”, „Scrabble”);
7) lühiettekanded (nt pildikirjeldus, hobide tutvustamine, projektitööde kokkuvõtted);
8) info otsimine erinevatest võõrkeelsetest allikatest (nt teatmeteosed, Internet);
9) sõnaraamatu, sh veebisõnaraamatu, kasutamine;
10) keelekeskkonna õppeülesanded (nt liikumine juhiste järgi, uurimuslikud ülesanded seotuna õpitava võõrkeele kodumaal toodetud kaupadega poes, automarkidega liikluses, firmanimetustega jms);
jne.
Õpioskuste areng ja õpimotivatsioon
Õpioskused kujunevad õpilasel erinevate õppeainete õpetajate koostöö tulemusel. III kooliastmes on õpilane võrreldes II kooliastmega iseseisvam. Ta hakkab teadlikult oma õpioskusi arendama: valib ja kasutab talle sobivaid õpistrateegiaid, vajades aeg-ajalt veel õpetaja suunamist. Kooliastme lõpus saab enamik õpilasi pikemaajaliste õpitegevustega hakkama ka õpetaja abita. Õpioskusi arendatakse õpilasi aktiivselt tegevuste kavandamisse kaasates. Oluline on, et õpilased ise saaksid teha valikuid (nt teemade, töömeetodite ja töö lõpptulemuste esitamise viis), anda hinnanguid ning võtta vastutust. Selleks on vaja klassireeglid ühiselt kokku leppida ja neid järgida.
Et toetada õpimotivatsiooni ning luua pingevaba õhkkond, tuleb:
1) lähtuda teismelise õpilase huvidest ja elukogemusest;
2) pakkuda mitmekesiseid ea- ja jõukohaseid ülesandeid, mille eesmärk on õpilastele mõistetav;
3) arvestada erineva võimekusega õpilaste vajadusi, pakkudes neile parajat pingutust nõudvaid ülesandeid;
4) käsitleda vigu kui õppe osa, milles õpetaja analüüsib õpilaste vigu, korrigeerib vajaduse korral oma tegevust ning virgutab õpilasi oma vigu märkama ja parandama;
5) märgata ja tunnustada õpilase jõupingutusi ning aidata kaasa adekvaatse minapildi kujunemisele;
6) õpetajal abi vajavaid õpilasi juhendada, aidata õpilastel märgata oma edusamme ning kasutada saavutatut edasisel õppimisel;
7) eelistada tagasisidestamisel kujundavat hindamist ning vältida hinnete ületähtsustamist;
8) õpetajal varasemast rohkem suunata ja julgustada õpilasi rakendama õpitut väljaspool kooli (nt telesaated, filmid, eTwinning, veebipõhised õpi- ja suhtluskeskkonnad), et õpilased saaksid praktiseerida oma keeleoskust ning suhelda autentses keelekeskkonnas.
Hindamine[2]
Õpitulemusi hinnates lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosa §-dest 19–22. Õpilasele tuleb selgitada, et hindamine on õppe loomulik osa ning hõlmab nii kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist. III kooliastmes hinnatakse kõiki osaoskusi kas eraldi või lõimitult, andes õpilasele adekvaatset tagasisidet. Ülesande eesmärgist lähtudes hinnatakse kas üht kindlat või mitut keeleoskuse aspekti (nt sisu, teksti ülesehitust, sõnavara, kõne ladusust, grammatika õigsust). Mahukaid kompleksseid töid on soovitatav teha mitte rohkem kui üks kord veerandis.
Õpilane seab koostöös õpetajaga endale lühi- või pikaajalisi õpieesmärke ning annab oma teadmistele ja oskustele hinnangu. Koos kaasõpilastega leiab õpilane, mis on hästi omandatud ja/või mille omandamiseks peab veel pingutama.
Õpetaja valib töövormid (nt tunni ja/või teema lõpus lühikokkuvõtted, vestlused, eneseanalüüsilehed), mis võimaldavad õpilasel oma tööd analüüsida ning ka õpetajal tagasisidet saada. Eneseanalüüsi oskuse arendamisel on abiks Eesti Euroopa keelemapp.
Õpetaja juhendamisel annab õpilane õppele ja oma tööle õpitavas võõrkeeles hinnangu.
[1] Vt Tuuli Oder, Piret Kärtner. Aktiivset õppimist toetava keskkonna loomine võõrkeeletundides