Andrus Org, Tartu Ülikool, 2010
Koolikirjanduse mõistel on kaks tähendustasandit: laiemalt hõlmab see kogu koolitarbelist lugemisvara, sealhulgas trükitud ja veebipõhiseid õppematerjale, teatmeteoseid, sõnaraamatuid jms; kitsamalt tuleb selle all mõista riikliku ainekava poolt ette nähtud soovitusliku iseloomuga nimekirja ilukirjanduslikest teostest, nn koolilektüüri, mille nimetamiseks võib soovitada Jaanus Vaiksoo välja pakutud eufemismi „väike meeldiv lugemine“.
Ainekava silmas pidades on kirjandusõpetajal teoste valimiseks siiski suhteliselt vabad käed. Valiku kriteeriumiks võiks ikkagi olla asjaolu, et kirjandus peab olema lapsele atraktiivne ja huvitav, et ta ei tajuks lugemist tüütu kohustuse või koduülesandena, vaid võimalusena saada millegi vahva osaliseks. Ainekava näeb ette, et igas kooliastmes peab õpilane läbi lugema vähemalt 12 tervikteost, mis teeb vähemalt neli teost õppeaastas. Lugeda armastavale inimesele on seda vähe, lugemist mittearmastavale ilmselt palju. Seega muutub kirjandustundides oluliseks see, kuidas meelitada õpilasi üldse midagi lugema.
Ühelt poolt on mõistlik võtta õpilaste vaba aja lugemisvara koolikirjandusse, teiselt poolt on vaja teoste valikul jälgida mitmeid olulisi kriteeriume, nagu ea- ja sookohasust, klassika ja tänapäeva kirjanduse proportsiooni, žanrilist ja temaatilist mitmekesisust ning teoste kunstilist taset. On selge, et õpilaste vaba aja lugemisvara (nt populaarsed raamatusarjad, nagu „Narnia kroonikad“, „Harry Potter“ või „Videvik“) kipub klassikat tagaplaanile tõrjuma, siin on õpetajal võimalus kirjanduse mitmekesisust näidata ja noorte maitse-eelistusi kujundada. Kuigi noorte lektüür on teatud vanuses liiga ühekülgne, ei maksa seda tendentsi karta ega hukka mõista, sest üht tüüpi kirjanduse lugemisest võib ühel päeval välja kasvada sootuks rikkalikum maitseampluaa.
Väärtuskasvatusele orienteeritud kirjandusõpetus toob paratamatult kaasa sotsiaalpedagoogilise lähenemise, mis apelleerib isiklikule kogemusele ja elulistele näidetele. Põhikooli lugemisvarasse kuuluvad teosed, mille sisuks on iseenda seostamine ümbritsevaga, tegelaste püüdlused oma mina leidmisel, pereprobleemid, ühiskonna murede üle arutlemine, kohustused ja vastutus, piirid erinevate asjade vahel, mäng ja päriselu, vastutus jms. Samastumisvõimalust pakkuvad karakterid ja probleemid teevad lugemise köitvamaks, sest noorele on tüütu ja igav kohustus lugeda raamatut, mille temaatika või olustikukujutus talle väga võõraks ja kaugeks jääb ning sellisena emotsionaalselt midagi ei paku. Muidugi mõista on elulähedus ja probleemrealism kirjanduse õpetamisel vaid üks metodoloogiline rõhuasetus, mille kõrval ei tohi unustada ka kirjandusteose esteetilist palet, selle kunstilisi väärtusi. Iga õpetaja peab ikkagi tunnistama kvaliteetkirjandusega tegelemise tähtsust, seda nii vanema kui ka uuema kirjanduse valikul.
Tervikteoste lugemine on muidugi eelistatum, kuid sobivate katkendite käsitlemine on samuti võimalik ja vajalik. „Ulatusliku teose väärtus lühikese loo või katkendi ees on see, et laps õpib tajuma sündmuste põhjuslikku seost, tegelaste muutumist teose jooksul, sedagi, et üks sündmus võib teise pahupidi pöörata, olematuks muuta.” (Leiger 2005: 17). Iga valitud raamatu kaudu peaks suurenema lapse võime tajuda ilukirjandusteose eri aspekte. Õpitakse detaile märkama ja neid terviku seisukohalt hindama, leitakse konflikte, teose pöördelisi sündmusi, vaadeldakse ülesehitust, autori keele eripära, miljöö tähtsust. Tutvutakse erinevate žanritega. Klassikat on võimalik serveerida tänapäevases võtmes, moodsamas metakeeles, õpilastele tuttavamas võrdluskontekstis. Näiteks võib August Kitzbergi näidendi „Libahunt” keskset dilemmat – tammarulaste mentaliteedist ja Tiina teistsugusest loomusest tulenevat oma ja võõra konflikti – võrrelda Ilmar Raagi filmis „Klass” näidatud õpilastevahelise vastasseisuga, kus mitmel tegelasel tuleb valida, kumba leeri nad kuuluvad.
Tervikteoste käsitlemise võimalusi (koostatud Uibu; Voltein 2010: 235–236 alusel).
1. Motiveerimine (huvi tekitamine):
- sisu ennustamine (raamatu nimi, kaas, tiitelleht, sisukord, pildid raamatust; vestlus paarikaupa või rühmas saadud info põhjal; ootuste ja küsimuste kirjutamine);
- õpetaja sissejuhatus (raamatu maailm: vihjeid tegelastele, tegevusajale ja -kohale, probleemidele; kommentaarid raamatu autori kohta; huvitava, lugema motiveeriva katkendi esitus).
2. Lugemine, tekstiga tutvumine (erinevate lugemisstrateegiate kasutamine):
- lugemine omaette, paarikaupa või rühmas;
- õpetaja või klassikaaslaste ettelugemise kuulamine;
- õpilaste küsimused õpetajale vestluse alustamiseks;
- teatud tekstikohtade korduv lugemine, et mõista tegelaste käitumist või leida kinnitust enda arusaamisele;
- tegelaste kirjelduse ja käitumise meenutamine;
- süžee olulisemate sündmuste meenutamine;
- miljöö meenutamine, kirjelduste seostamine teose süžeega;
- looduskirjelduste lugemine ja seostamine teose süžeega;
- teose autori eredamate stiilinäidete ettelugemine.
3. Peegeldamine (võimalusi loetu käsitlemiseks);
- lugemismuljete vahendamine;
- küsimuste esitamine teose kohta;
- kommentaaride kirjutamine;
- peamõtte väljatoomine;
- sisukokkuvõtted teemade, tegelaste või peatükkide kaupa;
- sisukaardi koostamine;
- oma edasiarenduse või lõpu kirjutamine;
- situatsioonide kujutlemine ja edasiarendamine;
- küsimused intervjuuks mõne tegelasega;
- päeviku või logiraamatu koostamine mõne tegelase perspektiivist,
- kiri mõnele tegelasele või tegelase kujuteldav kiri kellelegi;
- arvamuskirjutis või arvustus;
- teose reklaamplakat;
- ristsõna või pildiseeria koostamine loetu põhjal.
4. Lõimimine (teose käsitluse sidumine teatri, kunsti, muusika jm):
- rollimängud ja lavastatud stseenid teose põhjal (olukordade ja meeleolu loomine, inimsuhete esitamine, tegevuskohtade tunnetamine);
- õppekäik kirjaniku, teose, teema või ajastuga seotud paika;
- oma illustratsioon teosele, raamatu kaane kujundamine arvutil;
- taustmuusika valik mingi katkendi esitamisel meeleolu loomiseks;
- raamatupidu (näitus autori loomingu kohta, illustratsioonide galerii; kirjutiste näitus-esitlus, rollimänguline intervjuu autori ja kirjastajaga; tegelasteks kostümeerimine, dialoogi, dramatiseeringu või pantomiimi esitamine; arvustuse kirjutamine päevalehele jms).
Järgnevasse tekstivalikusse, mis toetab kirjanduse kui õppeaine eesmärkide saavutamist ja õpitulemusteni jõudmist, tuleb suhtuda kui avatud soovituslikku nimekirja, mis koondab nii koolikirjanduse traditsioonilisi kui ka tänapäevaseid tekste. Samas pole soovitud teoseid ja autoreid nimetades püütud õpetaja õigust ja võimalusi oma tööd iseseisvalt kavandada kuidagi piirata ega välistada teistsuguste teoste õpetamist. Nimekiri on abiks nii kogenud kui ka oma tööd alustavatele õpetajatele, samuti õpikute autoritele ja lugemike koostajatele. Lugemistraditsiooni hoidmise, põlvkondliku kuuluvustunde tekkimise ning kirjanduskaanoni tundmise eesmärgil on otstarbekas, et Eesti eri koolide õpilased loeksid osaliselt samu lektüüriraamatuid. Tekstivaliku demokratiseerumine on nüüdiskoolis tervitatav, kuid ka traditsioonilist lugemisvara tuleb võimaluse korral kaasata.
Soovituslikku kirjandust
Proosa
K. Ader “Kui mina olin veel väikene mees”
P. Ernits „Kivialused ja teised”, „Mõned mu naabrid”
F. R. Faehlmann “Emajõe sünd”, “Loomine” “Vanemuise laul”
L. Hainsalu „Koerliblikas”
M. Helme „Vana vaskne laevakell”
K. Hinrikus „Miia ja Friida”
H. Jõgisalu „Nõiutud allikas“, „Suutäis soolast“
J. Kaplinski „Põhjatuul ja lõunatuul”
M. Keränen „Peidetud hõbedane aardelaegas”, “Varastatud oranž jalgratas”
F. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud”, „Kilplaste lood, “Kullaketrajad”
H. Laas „Väikeste lindude laul“
V. Luik „Kõik lood Leopoldist”
O. Luts “Nukitsamees”
R. Made „Salaroheline hiis”
H. Mänd „Toomas Linnupoeg“, „Toomas Linnupoeg ja Maia“, „Väikesed võililled“
„Paadimehe tõed: katalaani muinasjutte”
J. Parijõgi “Jutte”
A. Pervik “Väikesed vigurjutud”
K. Priilinn „Hirm pole tähtis”, „Tüdruk nimega Maricruz”
J. Põldma „Džuudopoisid“
J. Rannap „Agu Sihvka annab aru“, “Nelja nimega koer”
E. Raud “Tuli pimendatud linnas”
R. Raud „Ratsanik Melchior”
R. Reinaus „Saladuslik päevik”
K. Ristikivi “Lendav maailm”
R. Roht “Jutte loomadest”
P-E. Rummo “Lakkhundikese jutud”
J. Saar „Metsa taga ei ole mets“
S. Škop „Siima Škop”
A. H. Tammsaare “Linnupesalugu”, “Vennad” (katkendid “Tõest ja õigusest”)
I. Tomusk „Lõpuaktus”, „Pöörane puhkus Parakatkus”, „Vend Johannes”
L. Tungal „Koer tunneb koera”, „Kristiina, see keskmine“, “Siri Siiriuselt”
J. Vaiksoo „Nõiutud pulmarong“
A. Vallik „Narkohollo ehk Florose vabastamine”
E. Valter „Ikka veel kummitab”
H. Väli “Hundikäpp”
J. Brzechwa „Pan Kleksi akadeemia“
K. DiCamillo „Kõik Winn-Dixie pärast“
B. Haller “Lapsi ei visata prügikasti”
A. Jacobsson, S. Olsson „Berti vägiteod”, „Tubli, Sune“
E. Knight “Lassie tuleb ikka koju”
S. Lagerlöf “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”
A. Lindgren “Britt-Mari puistab südant”, “Meisterdetektiiv Blomkvist”
E. Niziurski „Marek Pieguse uskumatud seiklused“
H. Pyle „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused”
A. M. G. Schmidt „Viplala lood”
I. Ziedonis “Värvilised muinasjutud”
J. Tolkien “Sõrmuste isand”
L. Tolstoi “Hai”, “Hüpe”
M. Twain „Prints ja kerjus”
J. Verne “Õnneliku inimese särk” (katkend “Kapten Granti lastest”)
Draamat
A. Kivirähk “Sibulad ja šokolaad”
O. Luts “Ülemiste vanake”
J. Rannap “Kohus tuleb”
Luuleautoreid:
Aisopos, B. Alver, O. Arderi, J. Bergmann, E. Enno, E. Esop, J. de La Fontaine, L. Hainsalu, A. Itskok, L. Koidula, I. Krõlov, E. Käo; K. Lepik, J. Liiv, V. Luik, K. Merilaas, H. Mänd, E. Niit, S. Oll, J. Oro, H. Runnel, J. Sang, K. E. Sööt, J. Tamm, I. Trull, L. Tungal, D. Vaarandi, J. Vaiksoo, H. Vilep, Wimberg jt. Loodusluulet, kodu- ja kodumaaluulet, sõnamängulist ja humoristlikku luulet jne.
Luulekogud
O. Arder „Koer poiss“ (2006)
A. Ehin „Täiskuukeskpäev” (1990)
L. Hainsalu „Vanasõnamäng“ (1992)
A. Itskok „Algus on otsas” (1998)
J. Kaplinski „Õhtu on õunapuu“ (2007)
H. Käo „Hinge korter“ (2001), „Tähed ja taburet” (2004), „Ajamasin” (2009)
V. Luik „Tubased lapsed“ (1979, 2006)
K. Merilaas „Kui vanaema noor oli“ (1983)
H. Mänd „Rohupäike“ (1986), „Keelekiik” (2007)
E. Niit “Ühel viivul vikervalgel” (1999)
S. Oll „Hea tuju kuju“ (2008), „Vana sõna vallatused” (2010)
P.-E. Rummo „Kui lähed teele koidu eel” (2008)
H. Runnel „Miks ja miks?“ (1973), „Mõtelda on mõnus“ (1982), „Taadi tütar“ (1989)
L. Tungal „Lepatriinu faksiga“ (2004), „Lätikeelne jäätis“ (2006)
J. Vaiksoo „Kellasepaproua“ (2003), „Onu Heino eksis ära” (2007)
Kasutatud kirjandus
Krusten, R., Kumberg, K. jt. Koolilugemine. – Eesti lastekirjanduse sõnastik. Tallinn: Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus, 2006, lk 89.
Leiger, P. Miks peaks mõni raamat kohustuslikum olema kui teine. – Nukits, 2005, lk 16–18.
Mägi, K. Tervikteoste käsitlemisest põhikoolis. – Eesti keele ja kirjanduse õpetamisest põhikoolis. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus. Argo, 2005, lk 87–89.
Uibu, K., Voltein, E. Eesti keel. – Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes. Toimetanud E. Kikas. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium, 2010, lk 231–242.
Vallik, A. Et laps hakkaks lugema meelsasti… . – Haridus, 2006, nr 3–4, lk 6–9.