Madis Somelar, Tallinna Reaalkool, 2010
Kriitiline mõtlemine ja arutlusoskus, võime kujundada oma seisukohta ja seda põhjendada on üks ajalooõpetuse peamisi eesmärke. Richard Harris rõhutab, et essee kirjutamine sisaldab oskust ajalooalaselt mõelda ning seetõttu õpivad õpilased kirjutades ajalugu paremini mõistma (2001: 13-16). Arutluse kirjutamine ajaloos ei nõua mitte ainult sügavaid teadmisi, vaid ka teema avamise, kavastamise ja materjali organiseerimise oskust, võimet analüüsida ja seostada teemat puudutavaid küsimusi, oskust sõnastada põhjendatud hinnanguid ja järeldusi ning valida sobivaid näiteid, oskust oma mõtteid selgelt väljendada ja mis kõige tähtsam – võimet eristada olulist ebaolulisest (Adamson jt 2002: 13; Oja 2002: 6; Oja 2003: 121; Oja 2006b: 191).
Diskussioon ja probleemide arutelu on ajalootundides tähtsal kohal. 1996. aastal läbiviidud 11. klassi ajaloo tasemetöö näitas, et paljud õpilased ei osanud arutleda (Oja 1996: 13). 2000. aasta ajaloo riigieksamist kokkuvõtteid tehes tõdes Mare Räis, et arutluse peamisteks puudusteks olid pealiskaudsus teema avamisel, nõrgalt seostatud üksikfaktide esitamine, arutluse ja analüüsi nõrkus või puudumine. Tööd olid selgelt kirjeldavad, üldsõnalised (Räis 2000: 11). Arutluse lülitamine riigieksamitöösse on tõstatanud küsimuse ühtsete nõuete kujundamisest arutluse kirjutamisel. Samuti on diskuteeritud arutlusoskuse hindamise objektiivsuse üle eksamitöös (Lippus 2000: 11; Ruutsoo 2000; Räis 2002a: 1; Kala & Kuldna & Parktal 2003: 11; Tannberg 2003). 1997. aasta ning 2004. aasta ajaloo riigieksamitöid hindas väliseksperdina EUROCLIO president Joke van der Leeuw-Roord, kes pidas arutlusküsimuste olemasolu eksamitöös äärmiselt oluliseks (Oja 2005: 3). 2003. aastal lülitati arutluse kirjutamine ka põhikooli ajaloo lõpueksamitöösse (Räis 2003b: 1). Läbi aastate on arutluse kirjutamise oskus paranenud, mida kinnitavad arutluse parandajate hinnangud (Oja & Räis & Tannberg 2002: 17; Tannberg 2005: 6; Jõeäär jt 2007: 11; REKK Ajaloo riigieksami analüüs 2008: 4). Ilmselt just põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tõttu on arutlusoskuse kujundamine saanud ajalootundides olulise koha.
Põhjendamis- ja argumenteerimisoskust eeldavad kõik ajaloo õppeainega kujundatavad oskused ja ka mitmesugused küsitlusvormid. Kriitilise mõtlemise ja arutlusoskuse kujundamist tuleks alustada juba esimestest ajalootundidest. Seega sõltub õpilaste suutlikus gümnaasiumiastmes arutlust kirjutada suuresti põhikoolis kujunenud oskusest. Kogemus on näidanud, et varasemad teadmised ja oskused varieeruvad 10. klassi õpilaste hulgas suuresti. Seega oleks mõistlik vajadusel juhinduda järgnevatest juhtnööridest,
Esmalt tuleks arutluse kirjutamise eel koostada kava – alguses lihtkava, hiljem laiendatud kava. Sobilik on kasutada ka õpitud materjali süstematiseerimiseks erinevaid skeeme, mida leidub nii ajaloo töövihikutes kui riigieksamite ettevalmistusmaterjalides. Skeem õpetab sündmusi ajaliselt määratlema ja aitab kujundada põhjus-tagajärg seoseid. Samuti loob skeem eeldused erinevate kriiside sarnasuste ja erinevuste väljatoomiseks. Gümnaasiumiastme alguses oleks soovitav anda õpilastele teema avamiseks märksõnad või suunavad küsimused.
Kogemus näitab, et õpilaste seas on populaarseks ülesandeks ajalehe koostamine. Õpilastele tuleks anda mingi ajaperiood, määrata poliitiline suunitlus ja viited, mis laadi artikleid ajaleht peaks sisaldama. Aineõpetaja peab eelnevalt pakkuma välja erinevaid lahendusi lehe suunitlusest ning põhjalikult selgitama ajalehe ülesehitust ja ootusi sisule. Õpetaja ülesandeks on pakkuda võimalikult mitmekülgseid pealkirju ajalehtedele ja sisulahendusi. Siinkirjutaja on õpilastele soovitanud ajalehe pildid ise lavastada või joonistada, samuti küsida ristsõnas just antud ajalehes kajastatud mõisteid ja teemasid. Viimase ülesande eesmärgiks oli panna rühm oma ajalehte üheskoos läbi töötama ning see pakub ka ajalehte lugenud klassikaaslastele oma tähelepanu kontrollimise võimalust. Mõnevõrra üllatuseks olid õpilaste tööd, kus viimasel leheküljel oli palju esitatud ka surmakuulutusi.
Gümnaasiumiastmes võiks ajaleht hõlmata kitsamat perioodi ajaloost ning olla mõne konkreetse erakonna või liikumise häälekandjaks. Erinevalt põhikooli ajalooõpetuse esimestest kursusest peaks järk-järgult muutuma keerukamaks ka ajalehe ülesehitus ja teemakäsitlus. Ajalehes võiksid olla teated, juhtkirjad, artiklid, välisuudised, reportaažid, kultuuriuudised, järjejutud, spordiuudised. Samuti võiks ajaleht endiselt sisaldada ristsõna, lisanduda võiks ka poliitiliste karikatuuride ja anekdootide olemasolu. Eeskuju võib võtta ka kodukandis ilmunud ajalehtedest (nt Pärnus ilmus aastatel 1921-1938 ajaleht Vaba Maa). Näiteks võiks ajaleht hõlmata Eesti ajaloost ajavahemikku 1929-1934 ja olla Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu/Eesti Vabadussõjalaste Liidu häälekandjaks. Sellise ülesande puhul peaks õpilane tutvuma kõigepealt toodud ajavahemikul toimunud sündmustega, seejärel kujundama ajalehe sisu vapside ideoloogilise suunitluse alusel. Niisugune ülesanne sunnib õpilast end kurssi viima nii toimunud sündmuste kui ka vapside poliitilise ideoloogiaga. Näiteks on võimalik selle ülesande raames analüüsida Asutava Kogu maareformi, Eesti esimest ja teist põhiseadust, majanduskriisi mõju, poliitiliste erakondade tegevust, juhtivpoliitikute mõtted, välismaailma trende ja mõju Eestile.
Sobivad arutlusoskust kujundavad ülesanded on kõne ja kirja koostamine. Nendegi vormide puhul tuleb täpselt määrata kõneleja/kirjutaja maailmavaade, positsioon ja sihtauditoorium või isik, kellele kiri on mõeldud, ning kõne pidamise ja kirja kirjutamise aeg. Kui soovime saada hea vastust, peame oskama õigesti ja täpselt küsida, mistõttu on tausta selgitamine õpilasele ülesande mõistmisel ääretult tähtis (Oja 2002: 7; Oja 2003: 122; Oja 2006b: 192).
Kõige paremini väljendub õpilase arutlusoskus arutluse või ajalooalase essee kirjutamisel. Ajalooalase esseega näitab õpilane oma ajalooteadmisi ning oskust mõista ajaloolist konteksti ja ideid, kõne all olevaid arenguid ja sündmusi; asetada sündmusi ajaloolisesse konteksti ja neid ajaliselt määratleda; iseloomustada uskumusi ning väärtusi, sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke struktuure ning tehnoloogiat ja institutsioone erinevatel ajalooperioodidel (Oja 2003: 123; Oja 2006b: 192). Arutlusküsimustes peavad õpilased rakendama oma teadmisi erinevas kontekstis ja süsteemis kui õpiti. Arutlemine, argumenteeritud kriitilise omapoolse hinnangu andmine, defineerimine, võrdlemine ning loogiliste järelduste tegemine eeldab kõrgemate mõtlemisvormide kasutamist. Arutlusküsimustele vastates saavad õpilased ise otsustada, mismoodi probleemi lahendada, millistele faktidele toetuda, mida rõhutada.
Anu Raudsepa järgi jagunevad ajalooteemalised arutlused kaheks: pikemad arutlused, mille kirjutamisel kasutatakse allikaid ning seetõttu kirjutatakse neid pikema aja vältel; lühemad arutlused, mis kirjutatakse ainetunnis või eksamil. Arutluse teemad on enamasti kahte tüüpi: küsiv teema ja jaatav teema (Raudsepp 2006: 72). Küsiva teema puhul on sobilik järgnevad näited: Miks puhkes 1929. aastal Suur majanduskriis? Miks Rooma impeerium lagunes? Jaatav teema on näiteks: Versailles` lepingu ebaõiglus soodustas enim natside võimuletulekut Saksamaal. Richard Harris märgib, et miks-küsimused on eriti keerulised, sest tegelikkuses eeldavad need veel mitmete teiste „joonealuste“ küsimuste vastamist (2000: Teaching History). Näiteks teema Miks puhkes 1929. aasta Suur majanduskriis? eeldab, et õpilane analüüsib nii Esimese maailmasõja mõju majandusele 1920. aastail, valitsuse ja inimeste käitumist majandusliku liberalismi tingimustes (riigi mittesekkumine majandusse, inimeste kergekäeliselt võetud laenud, aktsiaturul spekuleerimine) kui ületootmise põhjuseid. Tegelikkuses eeldab ka jaatav teema struktuuri põhjalikku läbimõtlemist. Nii näiteks Versailles` rahulepingu ebaõiglaste punktide kõrval tuleb märgata ka muutusi tollases Euroopas ja maailmas: mitmete diktatuuride olemasolu, Suur majanduskriis jne.
Mare Oja liigitab arutlusoskust kontrollivad küsimused etteantud või piiratud vastusega ja avatud vastustega küsimusteks. Piiratud vastusega küsimused seavad vastusele konkreetsed raamid. Tavaliselt lähtuvad sellised küsimused õpitu sisust ning nõuavad millegi loetlemist, defineerimist või põhjendamist. Piiratud vastusega küsimused on kergesti sõnastatavad, seostuvad otseselt õpitulemustega ning vastused on suhteliselt hõlpsasti kontrollitavad (Oja 2006b: 192). Taoliste küsimuste negatiivseks küljeks on asjaolu, et need võimaldavad vähe demonstreerida ideede integratsiooni, seoste nägemist ja uute mõtteliste tervikute loomise oskust (Oja 2003: 124).
Avatud vastusega küsimuste puhul on töö aeg ja kirjutise maht piiratud. Samas on piirangud sisu ja vormi suhtes viidud miinimumini. Kui suletud küsimused on kergemini vastatavad, sest panevad rõhu lugemusele ning interpreteerimisele, siis avatud küsimustele on keerukam vastata, kuna viimased eeldavad õpilase kirjalikku väljendusoskust, mõtete asetamist loogilisse järjekorda ning oskust põhjendada. Avatud vastuse korral otsustab vastaja ise, mida soovib vastuses esile tuua. Soovitav on kasutada eelkõige probleem- ja dilemmaküsimusi (Oja 2003: 124; Oja 2006b: 192).
Keerulised arutlusküsimused võib jaotada ka väiksemateks osadeks. Selline tegevus võib luua paremad tingimused küsimuse mõistmiseks, kuid ei tee selle vastamist siiski kergemaks. Näiteks võib arutluse teema Eesti Vabariigi majanduselu raskusi ja võite 1920-1940 jagada suunavate küsimuste abil väiksemateks osadeks: Missugune oli Eesti majanduslik olukord Vene riigi koosseisus? Millised raskused tekkisid Eesti majandusel iseseisvumise järel? Kuidas mõjutas 1929. aastal USA-s puhkenud Suur majanduskriis Eesti majanduselu? Millised olid Eesti majanduse iseloomulikud jooned 1930. aastate teisel poolel? Anna hinnang Eesti majanduse arengule Eesti Vabariigi perioodil. Küsimuse „lahti pakkimine“ teeb selle konkreetsemaks ning on toeks nõrgematele õpilastele.
Teema täpsustamiseks võib kasutada ka märksõnu. Näiteks arutlusteemat Versailles` süsteem – õiglane või ebaõiglane? võib täpsustada märksõnadega Rahvasteliit, uued riigipiirid, Nõukogude Venemaa ignoreerimine, reparatsioonid, impeeriumide lagunemine ja uute rahvusriikide teke. Arutlusteemat Vana-Kreeka – Euroopa kultuuri häll? võib avada märksõnadega demokraatia, teater, filosoofia, olümpiamängud, arhitektuur. Sarnaselt suunavate küsimustega aitavad ka teemat toetavad märksõnad kergendada nõrgemate õpilaste orienteerumist arutluse teemas. Samas piiravad need õpilaste nägemust teema avamisel.
Arutlus-tüüpi küsimuste sõnastamisel on oluline jälgida, et need oleksid selgesti mõistetavad – õpilane peab vastamisel mõistma, mida temalt eeldatakse. Ajalooalaste arutluste õppimist ja hilisemat kontrollimist on hea alustada teemadest, kus probleemi saab pealkirja sõnastusest selgelt välja lugeda (Adamson & Kõiv & Oja & Räis & Värä 2003: 16). Arutlusteemasid võib eristada järgmiselt:
- Kas? Kas Rooma impeeriumi lagunemist oleks saanud vältida? Kas Eesti okupeerimine 1940. aastal oli paratamatu või oleks seda saanud vältida? Kas Aleksander Suure rajatud hiigelimpeerium oleks võinud sajanditeks püsima jääda?
- Kui palju? Mil määral? Mil määral on lääneriigid vastutavad Saksamaa agressiooni eest Euroopas Teise maailmasõja eel? Mil määral võib lugeda Brežnevi valitsemisaega NSV Liidus neostalinismiks? Mil määral õnnestus Rootsil Teises maailmasõja säilitada neutraliteet?
- Miks? Miks võitsid I maailmasõja Antanti riigid? Miks Veebruarirevolutsiooni käigus võimule tulnud Ajutine Valitsus Venemaal võimule ei jäänud? Miks õnnestus kommunistidel 1917. aastal Venemaal võimule tulla?
- Mil moel? Kuidas? Kuidas/millega me võime põhjendada Hitleri võimuletulekut Saksamaal 1933. aastal? Mil moel soodustas Makedoonia Aleksandri vallutusretk hellenismi teket?
- Võrdle. Võrrelge NSV Liidu ja USA rolli külmas sõjas. Võrrelge Saksa keisririigi ja Itaalia kuningariigi loomist. Võrrelge Rooma keisririigi ida- ja lääneprovintse. Võrrelge Ateena ja Sparta linnriiki klassikalisel perioodil.
- Hinda. Hinnake kommunistidest vastupanuvõitlejate tegevust okupeeritud Prantsusmaal Teise maailmasõja ajal. Hinnake kommunistide võimu „edukust“ Hiina Rahvavabariigis 1949.-1976. Aastatel.
- Analüüsi, põhjenda ja arutle. Need sobivad laiendama igat liiki küsimust. Põhjendage, kas USA president F. D. Roosevelti uus majanduspoliitika Uus Kurss/ New Deal oli edukas.
Tunnis arutluse kava koostamisel on üheks võimaluseks anda õpilastele kava põhjaks seitsmest lahtrist koosnev tabel: sissejuhatus, viis teemaelementi, kokkuvõte. Iga lahtri päises võiksid esialgu kajastada ka õpetajapoolseid suuniseid. Näiteks sissejuhatuse lahtrisse võib märkida: juhata arutlusteema sisse, määratle ajaline periood, mille raames arutlust kirjutada, püstita probleem. Selge probleemiga arutlusteema korral tuleks õpilastele rõhutada, et nad ei hakkaks esitatud küsimust/probleemi ümber sõnastama, sest nii tekib oht teemast kõrvale kalduda. Teemaelementide lahtrid võivad sisaldada esialgu abistavaid küsimusi või märksõnu. Kokkuvõte lahtrisse võib märkida, et õpilane üldistaks, „võtaks teema kokku“ ja annaks lõpliku hinnangu.
Õpilastega tuleks ühiselt analüüsida ka arutluse kirjutamise hindamisjuhendit. Esimestes valminud arutlustes võiks õpilane eri värvi kirjutusvahenditega joonida alla arutluse teemaelemendid, konkreetsed faktid, näited, oma isikliku suhtumise ja järeldused (alati ei eeldata isikliku suhtumise ja järelduste märkimist iseseisva lausena), võimalusel ka isiku- ja kohanimed. Antud teguviis oleks otsekui õpilase isiklik kontroll enda tehtud tööle. Eriti häid tulemusi on selline metoodika andnud 10. klassis õpilastele arutluse kirjutamist õpetades. Arutluse autori järel võiks töö uueks hindajaks ja kommenteerijaks olla kaasõpilane. Selline metoodika aitab kinnistada arutluse struktuuri ning õpetab kaasõpilast ka oma arutluses vajakajäämisi leidma. Lõpphinnangu annab siiski õpetaja. Koos hindepunktidega tuleks õpilasele ka põhjendada, miks on hinnatud just nii ja mille eest konkreetselt on arutluses punkte antud. See loob eeldused arutlusoskuse edenemiseks.
Ene Tannberg märgib, et mõnikord võib lasta arutlust kirjutada ka ainult osaliselt, näiteks sissejuhatus koos ajalise määratlusega ja taustsündmustega ning kokkuvõte koos järeldustega. Selline viis sobib pärast teema põhjalikku käsitlust ja aitab nii õpilasel kui ka õpetajal aega kokku hoida (2006: 197).
Näidisarutlused
Millised valikud olid eestlastel Teises maailmasõjas?
1. septembril 1939. aastal puhkes Teine maailmasõda. Oskuslikult järeleandmispoliitikat ära kasutanud Saksamaa tungis kallale Poolale. Agressor tugines oma tegevuses 23. augustil 1939. aastal Moskvas sõlmitud Molotov-Ribbentropi paktile. Peatselt kisti sõtta kogu Euroopa, sealhulgas Eesti. Teise maailmasõja lõppu tähistab Euroopas 8. mai 1945, mil kapituleerus Saksamaa. Maailmasõja lõppdaatumiks on 2. september 1945, mil kapituleerus Jaapan. Millised valikud olid eestlastel Teises maailmasõjas?
Sissejuhatuses on esitatud sündmuse (Teise maailmasõja) ajaline määratlus, seda nii Euroopa kui maailma mastaabis. Autor on sidunud maailmasõjaga ka Eesti. Oskuslikult on kasutatud põhjus-tagajärg seoseid ning esitatud järeldused. Näiteks järeleandmispoliitika oli üheks põhjuseks, miks Saksamaal õnnestus Poolat rünnata, MRP tegi võimalikuks NSV Liidu tegevuse Eesti suhtes 1939.–1940. aastatel. Sissejuhatus lõpeb probleemipüstitusega. Kui arutluse teema on esitatud küsimuse vormis, siis tuleks probleemipüstitus sõnastada täpse küsimusena, nii on võimalik vähendada ohtu teemast mööda kirjutada.
Üheks valikuks oli hakata juunikommunistiks ehk eestlasest kommunistiks kes tegi koostööd NSV Liiduga 1940. aastal. Sisuliselt aitasid juunikommunistid kaasa Eesti omariikluse hävitamisele. Arvan, et juunikommunistiks hakanud inimene lähtus kahest aspektist: pooldas vasakpoolset maailmavaadet ja oli rahulolematu „juhitud demokraatia“ ajajärgu poliitikutega (näiteks Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneriga). Juunikommunistid (näiteks Johannes Vares-Barbarus, Hans Kruus ja Johannes Semper) osalesid juunipöörde käigus moodustatud valitsuse töös. Olen seisukohal, et juunikommunistide näol on tegemist Eesti riigi reeturitega. Juunikommunistide osakaal Eesti rahvast oli äärmiselt väike ning nende tegevus ei peegeldanud 1940. aastal Eesti rahva seisukohti. Isiklikult arvan, et ei oleks osalenud juunipöördes, sest pooldan demokraatlikke väärtusi, mitte kommunistlikke diktatuure.
Autor esitab selgelt esimese teemaelemendi – juunikommunistiks hakkamise, samuti avab juunikommunisti mõiste, toob nende kohta näiteid. Autor kasutab jällegi põhjus-tagajärg seoseid, esitab põhjendatud järelduse. Samuti annab autor omapoolse põhjendatud hinnangu juunikommunistide tegevusele ning esitab omapoolse põhjendatud seisukoha.
Valikuks võib lugeda ka metsavennaks hakkamist. Metsavendlus oli aktiivne relvastatud vastupanu okupatsioonivõimudele. Metsavendlus muutus eriti aktiivseks pärast 1941. aasta juuniküüditamist. Metsavennad võitlesid sini-must-valge lipu all mis näitas, et nad võitlesid Eesti omariikluse eest. Tuleb tõdeda, et metsavennad käitusid osalt ka vääritult oma rahva suhtes. Nii näiteks rüüstati mitmeid Eestimaa talusid ning mõrvati kaasmaalasi. Samas näitas metsavendade tegevus (suudeti Moskva poolt maha suruda alles 1953), et eestlased olid valmis, lähtudes oma rahvustundest, omariiklust vajadusel relvaga kaitsma. Metsavendadena tegutsesid ka meie riigi saatust jaganud Läti ja Leedu omariikluse pooldajad.
Autor esitab selgelt oma teise teemaelemendi – metsavennaks hakkamise, samuti avab metsavenna mõiste. Võimalus oleks esitada ka konkreetseid näiteid, mida autor pole teinud. Autor põhjendab metsavendluse teket, selgitab nende tegevuse eesmärke ja annab kriitilise hinnangu metsavendade tegevusele.
Populaarseks valikuks Eesti noormeeste seas oli soomepoisiks hakkamine. Soomepoisid olid Teises maailmasõjas Soome poolel võidelnud eestlased. Esimesed soomepoisid tekkisid 1939.-1940. aastal Talvesõja päevil. Nende eesmärgiks oli abistada soomlasi võitluses Punaarmee vastu. Jätkusõja (1941-1944) ajal olid enamus soomepoisse koondunud 200. jalaväe rügemendi koosseisu. 1944. aastal tulid soomepoisid Eestisse, et võidelda siin Punaarmee uue pealetungi vastu ning aidata kaasa Eesti omariikluse taastamisele. Tuntumateks soomepoisteks olid Vello Salo ja Ain Kaalep.
Autor esitab selgelt oma kolmanda teemaelemendi – soomepoisiks hakkamise, samuti avab soomepoisi mõiste, toob nende kohta näiteid. Autor esitab soomepoiste tegevuse eesmärgi. Teemat (teemaelementi) võib veel põhjalikumalt avada: põhjendada, miks soomepoisid ei sõdinud Punaarmee vastu Eestis juba 1939. aastal, samuti saab põhjendada soovimatust teenida Saksa armees.
Suur osa eestlastest langetas valiku põgeneda läände. Kokku lahkus Teise maailmasõja päevil 70 000-80 000 inimest. Eriti intensiivne oli põgenemine 1944. aastal (Suur Põgenemine), sest Punaarmee okupatsioon oli muutunud taas reaalseks ohuks. Esialgu lahkuti peamiselt Rootsi ning sealt suunduti Kanadasse ja Austraaliasse. Mitmed inimesed lahkusid Eestist koos Punaarmee ees taanduva Saksa sõjaväega. Väliseestlastele jt. Eestist lahkunutele on etteheidetud, et nad jätsid oma kodumaa saatuse hooleks. Samas ei tohiks unustada, et 1940. ja 1941. aastal olid paljud riigiametnikud, kultuuritegelased ja jõukam elanikkond langenud Nõukogude repressioonide ohvriks. Väliseestlaste näol oli tegemist inimestega, kes aitasid eestlust elus hoida ka teisel pool „raudset eesriiet“. Väliseestlased on ka hindamatuteks väliseesti kultuuri loojateks. Väliseestlased olid ka suureks abiks omariikluse taastamisel.
Autor esitab selgelt oma neljanda teemaelemendi – läände põgenemise. Esitatud faktid ja näited on teemakohased ning nende kasutamine on põhjendatud. Oskuslikult on kasutatud põhjus-tagajärg seoseid. Teemaelement on põhjalikult avatud (analüüs, järeldused). Autor on andnud põhjendatud hinnangu väliseestlaste tegevusele.
Üheks „valikuks“ oli teenimine Punaarmees või Saksa armees. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik – rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke – kasutas Punaarmee väejuhatus just seda võimalust. On ka mõistetav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutab, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima (va. juunikommunistid). Ebausaldusväärsed mehed mobiliseeriti NSV Liidu tööpataljonidesse, Eestist kokku 32 000 meest. Esialgu nägid eestlased sakslastes vabastajat. Kui mõisteti, et üks okupatsioon on asendunud teisega, kadus ka toetus Wehrmachtile. Saksamaa oli sunnitud välja kuulutama üldmobilisatsiooni ning eestlasi kasutati peamiselt piirikaitse rügementides.
Autor esitab selgelt ka eestlaste viimase „valiku“ – Punaarmees või Saksa armees teenimise. Analüüs on eriti põhjalik Punaarmee teemat avades. Esitatud faktid ja näited on teemakohased ning nende kasutamine on põhjendatud. Oskuslikult on kasutatud põhjus-tagajärg seoseid. Teemaelement on põhjalikult avatud (analüüs, järeldused). Võimalus oleks kõrvutada Saksamaa ja NSV Liidu tegevust.
Eelneva põhjal võib kokkuvõtlikult väita, et eestlastel olid Teises maailmasõjas järgmised valikud: teha koostööd kommunistidega (juunikommunist), minna soomepoisiks, võidelda Eesti omariikluse eest metsavennana, põgeneda läände. Isiklikult arvan, et oleksin põgenenud läände, sest oleksin kartnud Moskva repressioone. „Valikuna“ võiks nimetada ka teenimist Eestit okupeerinud riikide armeedes, kuigi viimane oli enamikule siiski sunduslik ning vastuolus tollase rahvusvahelise õigusega.
Kokkuvõte on teemakohane, vastab probleemipüstitusele. Esitatud on kõik eestlaste Teise maailmasõja aegsed valikud. Autor esitab oma isikliku põhjendatud seisukoha ning annab viimase hinnangu valikutele.
Järgnev arutlus on kirjutatud 2011. aasta riigieksamil ning hinnatud parandajate poolt kõrgete punktidega. Lugege arutlus läbi ning hinnake arutlust hindamisjuhendi alusel. Põhjendage endapoolseid punkte.
Eesti 1918–1940 – omariikluse edusammud ja probleemid
Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. aastal. Eesti poliitikud asutati oskuslikult ära kahe võõrvõimu vahelist aega. 1918. aasta alguseks laostunud Nõukogude Venemaa armee taganes sakslaste pealetungi eest. Viimased Nõukogude armee väed Eestis tegid kahjutuks eestlased ise ning enne Saksa okupatsiooni algust jõuti 23. veebruaril Pärnus ette lugeda iseseisvusmanifest ning 24. veebruaril alustas tööd Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus. 25. veebruaril algas juba Saksa Keisririigi okupatsioon, mis kestis sama aasta novembrini. Kahjuks kaotas Eesti uuesti iseseisvuse Teise maailmasõja käigus. Mis olid iseseisva Eesti edusammud ja probleemid aastatel 1918–1940?
Suurimaks edusammuks võib lugeda võitu Vabadussõjas (28. november 1918 – 3. jaanuar 1920) Nõukogude Venemaa üle. Venemaa oli Esimeses maailmasõjas laostunud ning astus sellest välja 1918. aasta kevadel Bresti rahuga. Vaatamata sellele, et äsja lõppenud maailmasõda oli olnud laastavate tulemustega, riigi sees oli toimumas veel kodusõda ja sõdida tuli mitmel rindel, tungiti 1918. aasta novembris kallale ka Eesti Vabariigile, sest Eesti alad asusid strateegiliselt tähtsas kohas ning tagatud on pääs Läänemerele. Kuigi alguses ei saatnud eestlasi edu ja lahinguvarustus oli aegunud, suutis Eesti Vabadussõja võita. Eestlaste edu pandiks võib lugeda kõrget motivatsiooni, sest kaalul oli omariikluse püsimine, ning soomusronge. 2. veebruaril 1920. aastal allkirjastati Tartu rahuleping. Rahuleping oli tähtis, sest Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.
Eduks tuleb lugeda ka 1920. aasta suvel jõustunud Eesti Vabariigi esimest põhiseadust. See oli väga demokraatlik, sest näiteks oli valimisõigus antud naistele. Üleüldine alammäär valima minemiseks oli 20 eluaastat. Valimistel puudus ka kvoot, mille tõttu pääses riigikogusse palju väikeerakondi. Selle näol oli tagatud poliitiline ja erakondlik pluralism. Samas oli koalitsioonivalitsuste eluiga lühike ja selle tõttu puudus stabiilsus. Puudus ka riigipea ametikoht, kelle stabiliseeriv roll olnuks vajalik. Vaatamata sellele oli esimese põhiseaduse järgi tagatud demokraatlik valitsemine.
Positiivseks tegevuseks oli ka Rahvasteliiduga liitumine 1922. aasta septembris. Saadi väärt kogemus rahvusvahelise organisatsiooni töös osalemises. Samamoodi tugevdas Rahvasteliitu astumine julgeolekut, sest võimalus oli luua suhteid teiste riikidega. Samas jäid Rahvasteliidu tegemistest kõrvale mitmed suurriigid (näiteks USA). Lahendati küll näiteks Ahvenamaa kriis ja Valga kriis, kuid suured rahvusvahalised probleemid olid liiast.
Negatiivne oli kindlasti autoritaarne riigipööre 12. märtsil 1934. aastal. Riigipöörde peamiseks autoriteks olid Johan Laidoner ja Konstantin Päts, kellest sai ka riigipea. Riigipöörde tulemusena kannatasid tugevalt demokraatlikud väärtused, sest kehtima hakkas tsensuur, algas riiklik propaganda ja keelati ühiskondlikud kogunemised. Keelustati kõik vabadussõdalaste organisatsioonid ja puudus poliitiline opositsioon (ainuparteiks Isamaaliit). Sügisest saateti vaikivasse olekusse riigikogu, mille tulemusena puudus võimude lahusus. Võib väita, et autoritaarse režiimi tõttu halvenesid ka suhted demokraatlike riikidega. Ei näe põhjust, miks oleksid pidanud demokraatlikud suuriigid omama suhteid väikeriigiga nagu Eesti, kus on kehtestatud diktatuur.
Kõige ebaedukamaks sündmuseks võib pidada baaside lepingu sõlmimist NSV Liiduga (28. septembril 1939), mille tulemusena Eesti kaotas sisuliselt iseseisvuse. Selle tulemusena oli NSV Liidu luba rajada Eestisse sõjaväebaasid ja tuua siia 25 000 punaarmeelast. Eesti anti sisuliselt ära ilma ühegi lasuta. Oleks ju võinud vähemasti Soome eeskujul korraldada referendumi enne lepingu allkirjastamist. Samuti ei pöördutud abi saamiseks Rahvasteliidu poole. Juba enne juunipöörde (1940. aasta juuni) toimumist oli Eesti põhimõtteliselt juba NSV Liidu okupatsiooni all.
1918 -1940 aastani olnud iseseisvusperioodil toimus nii positiivset kui ka negatiivset. Võideti Vabadussõda, võeti vastu väga demokraatlik esimene põhiseadus ja osaleti ka Rahvasteliidu töös. Kahjuks toimus 1934. aasta kevadel riigipööre, mille tulemusena kehtestati Eestis autoritaarne režiim ja 1939. aasta 28. septembril sõlmiti NSV Liiduga baaside leping, mis andis suure tõuke Eesti iseseisvuse kaotamiseks.
Kasutatud kirjandus
Adamson, A., Kõiv, Ü., Oja, M., Räis, M., Värä, E. (2002). Eksaminandile ajaloo riigieksamist. Tallinn: ARGO.
Adamson, A., Kõiv, Ü., Oja, M., Räis, M., Värä, E. (2003). Eksaminandile ajaloo riigieksamist 2003. Tallinn: ARGO.
Ajaloo riigieksami analüüs 2008. (2008). [2009, juuli 20].
http://www.ekk.edu.ee/vvfiles/0/RE_ajalugu_analyys2008.pdf
Harris, R. (2001). Why essay-writing remains central to learning at As Level. Teaching History. 103, 13-16.
Jõeäär, V., Lõuna, K., Maripuu, I., Piir, I. (2007). Ajaloo riigieksami analüüs. 2007. aasta eksamitöö. [2009, juuli 20].
http://www.ekk.edu.ee/vvfiles/0/ajalugu_2007.pdf
Kala, K., Kuldna, V., Parkla, T. (2003, mai 9). Ajaloo riigieksam. Õpetajate Leht. 11.
Lippus, K. (2000, september 29). Riigieksam kui loterii. Õpetajate Leht. 11.
Oja, M. (1996, oktoober 18). Ajaloo riigieksam tulekul. Õpetajate Leht. 13.
Oja, M. (2003). Õpitulemuste kontroll ja hindamine: üldkäsitlused ja metoodilised lahendused ajalooõpetuses. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.
Oja, M. (2005, veebruar 18). Väliseksperdi arvamus ajaloo riigieksamist. Õpetajate Leht. 3.
Oja, M. (2006). Ajaloo õpitulemuste kontroll ja hindamine. Rmt. Kadakas, M. (Koost./Toim.). Abiks õpetajale. Õpitulemuste kontroll ja hindamine koolis. Tallinn: ARGO.
Ruutsoo, R. (2000, august 10). Kuidas parimad ülikooli saaksid? Postimees [2009, juuli 20].
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/00/08/10/
Oja, M. Räis, M., Tannberg, E. (2002). Ajalugu. Riigieksam 2002. Riigieksam 2003. Tallinn: REKK trükikoda.
Raudsepp, A. (2006). Ajaloo õpetamise metoodika käsiraamat. Tallinn: Raudpats.
Räis, M. (2000, november 24). 2000. aasta ajaloo riigieksami kokkuvõte. Õpetajate Leht. 11.
Räis, M. (2002, veebruar 8). Mida õpetas gümnaasiumi riigieksam 2001? Õpetajate Leht. 1.
Räis, M. (2003, veebruar 28). Kuhu liigub ajaloo riigieksam. Õpetajate Leht. 3.
Tannberg, E. (2003, veebruar 28). Ajaloo riigieksam ja selleks valmistumine. Õpetajate Leht nr. 9. [2009, juuli 20].
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2003/28.02.03/aine/7.shtml
Tannberg, E. (2005, veebruar 18). Ajaloo riigieksamist. Õpetajate Leht. 6.
Tannberg, E. (2006). Ajaloo õpitulemuste hindamise võimalusi eri kooliastmetes. Rmt. Kadakas, M. (Koost./Toim.). Abiks õpetajale. Õpitulemuste kontroll ja hindamine koolis. Tallinn: ARGO.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi sotsiaalainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-57-8