Kersti Lepajõe
Tekstil on oma sisemine struktuur, mis ei saa vabalt varieeruda. Varieerumine on seotud tekstitüübiga. Tekstitüüpide jaotus on universaalne, keelest ja kultuurist sõltumatu. Siin lähtutakse Egon Werlichi tekstitüüpide jaotusest (Werlich 1975). E. Werlich jagab tekstid kognitiivsete eesmärkide põhjal viide rühma. Need on deskriptiivne ehk kirjeldav tekst, narratiivne ehk jutustav tekst, ekspositoorne ehk eritlev tekst, instruktiivne ehk juhendav tekst ning argumenteeriv ehk põhjendav tekst.
Tekstitüübid erinevad kasutatavate keelevahendite poolest. Deskriptiivne tekstitüüp kirjeldab olukorda või mingis paigas toimuvat protsessi. Kirjeldava teksti peaülesandena on nimetatud nähtuste, nende tunnuste ja seoste (sarnasused, erinevused, liigitused) väljatoomist, nähtuste liigendamist, st tähelepanekute esitamist mingist püsivast situatsioonist, asjast või nähtustest mingil ajahetkel. Narratiivne tekst esitab sündmustikku selle järgnevuses ja ajalises muutuses. Ekspositoorne tekst opereerib mõistete ja nendevaheliste seostega – põhjused ja tagajärjed, erinevused ja sarnasused, mitmesugused liigitused, üld- ja allmõistete kasutamine jne. Tekstil puudub otsene seos välisilmaga, sest liigutakse abstraktsete mõistete tasandil. Instruktiivne tekst on suunatud konkreetsele tegevusele, ta püüab õpetada ja juhendada, sagedased on tegevusjuhised, kus on otsesõnu öeldud, kuidas tegutseda või millises järjekorras üht või teist tegevust sooritada.
Argumenteeriv tekst sisaldab arvamusi ja hoiakuid ja seondub tihti tekstiväliste ilmingutega, näiteks päevakajaliste probleemidega, mis arvatakse olevat lugejale tuttavad. Argumenteeriv tekst on dialoogiline – selles esitatakse vastandusi ja püütakse tuua esile vastandatavate elementide positiivseid ja negatiivseid külgi. Lähtekohaks on mingid varem esitatud seisukohad, millele vastuseks esitab kirjutaja oma seisukohad ning põhjendab neid. Lauseehitusele on tunnuslik nähtuse olemust või laadi avav pealause, mille predikaat väljendab staatilist olukorda. Sellele järgnevad suhtumist väljendavad tekstiosad. Argumenteerivates tekstides esineb eitava tähendusega lauseid, kasutatakse konditsionaali, modaalseid väljendeid. Kirjutaja suhestab käsitletava asja millegi muuga, vaatab seda millegi muu, näiteks paremaks või halvemaks peetavaga võrreldes. Vastandlikkust väljendatakse eitava kõne, omadussõna võrdlusastmete, vastandavate abisõnade (aga, kuid, sellegipoolest, teisalt), moraaladverbide (kindlasti, kahjuks, õnneks) abil. Samas on võimalikud ka leksikaalset vastandust avavad väljendusvahendid nagu näiteks side- ja määrsõnad (seetõttu, sellepärast, järelikult, niisiis, seega).
Argumenteerimine on ühelt poolt verbaalne tegevus. Kõneleja või kirjutaja kasutab argumenteerimisel sõnu ja lauseid, et midagi väita, mõnd esitatud väidet vaidlustada või eitada, esitada küsimusi ja väidetule reageerida. Argumenteerimise eesmärgiks on õigustada või ümber lükata mingit arvamust, mis koosneb teatud väidete hulgast ja on suunatud auditooriumi heakskiidu saavutamisele. Teiselt poolt on argumenteerimine sotsiaalne tegevus, mis ilmneb vaidluses kahe või enama osapoole vahel. Ka vaidlus iseendaga, võimalike poolt- ja vastuväidete otsimine on sotsiaalne ja soetud inimese mõtlemisprotsesside eripäraga.
Argumenteerivale tekstile on omane, et kirjutaja toob välja vastandlike nägemuste olemuse ja asub nende suhtes mingile positsioonile. Oma arvamuse kindlustamiseks kasutatakse mitmeid mõjutusvahendeid, nagu näiteks toetumine autoriteetidele (hinnatud spetsialistid, teadlased, arvamusliidrid, poliitikud), sobivate faktide valik oma väite tõestuseks ja ebasobivate kõrvale jätmine, vastandamine (enne ja nüüd, vanad ja noored, õige ja väär jne), argikogemuse kasutamine või viitamine ajaloolisele kogemusele.
Keelekasutuses saab eristada kaht põhilist mõjutamistüüpi: faktipõhine ja tundepõhine argumentatsioon. Faktipõhised laused on informatiivsed väitlaused, mille tõeväärtust saab tõestada: väide on kas õige või vale. Faktipõhiste argumentidega esitatakse kuulajale või lugejale teavet, mis on tõestatav. Tundepõhised laused väljendavad kirjutaja isiklikku suhtumist, arvamusi ja soove. Need ei ole tõesed ega väärad. Tundepõhised argumendid toetuvad inimeste kogemustele, uskumustele ja tavaarusaamadele. Esitatav väide seostatakse millegi muuga, millesse lugeja eeldustekohaselt suhtub tundepõhiselt: kas negatiivselt või positiivselt. Alati ei ole arvamust ja fakti kerge eristada. Fakte kiputakse eitama, kui nad toetavad autori seisukohast erinevat positsiooni. Teksti kirjutaja saab fakte, mida ta esitab, valida nii, et nad teenivad soovitud eesmärki, esitades argumentidena selliseid asjaolusid, mis autori hoiakuid toetavad, ning jätta nimetamata vähem soodsad.
Tüüpilised faktiargumendid on arvulised andmed, toetumine väidet toetavale statistikale. Eesti keele riigieksami kirjandite analüüsist ilmneb, et faktide esitamine tekstis on levinud argumenteerimisvõte. Õpilased on riigikirjandiks valmistudes viinud end kurssi avalikkuses aktuaalsete arutlusteemadega, jätnud meelde arvulisi andmeid, fakte ja tsitaate, et neid võimalust mööda valitud teemal kirjutatavasse kirjandisse põimida ja ehitada neile üles oma väiteid ja põhjendusi. Oskuslikult teemaga seotud faktid on heaks veenmisvahendiks. Fakti argumendina esitades õnnestub kirjutajal näidata, et tema positsiooni mingis küsimuses saab ratsionaalselt seletada ja põhjendada. Ka isiklikku kogemusse saab suhtuda kui fakti ning seda argumenteerimisel edukalt kasutada. Isiklikul kogemusel põhinev argumentatsioon on mõjus, sest seda on raske ümber lükata, kuna teine pool ei saa kogemusse sekkuda.
Tavaliselt ei mõju inimestele ainuüksi ratsionaalsed argumendid, sageli saavutatakse palju suurem mõjusus tundepõhiste argumentide abil. Viimaseid kasutatakse veenvas retoorikas sageli, kusjuures auditooriumi eeldatavad väärtused ja arvamused on sel juhul omamoodi eelkokkulepped. Tundepõhised argumendid toimivad väärtuste, hoiakute ja tunnete pinnal. Teksti emotsionaalse mõjususe määr sõltub sellest, milliseid tundeid kuulajas-lugejas tekitatakse. Tundepõhised argumendid põhinevad kuulaja-lugeja tunnetel, aga esindavad ka sarnaseid vajadusi, uskumusi, lootusi või kasu. Argumenteerimine põhineb sel juhul üldistel arvamustel, kirjutaja usaldusväärsusel ja asjatundlikkusel. Olulist rolli mängivad autori maine ja ühiskondlik staatus. Fakti- ja tundepõhist argumenteerimist võib olla raske eristada, sest need on sageli põimunud: ka faktiargument võib lisaks informeerivale funktsioonile väljendada samal ajal kirjutaja suhtumisi.
Lisaks fakti- ja tundepõhiste argumentide esitamisele on aktiveerimiseks ja mõjutamiseks ka muid retoorilisi vahendeid. Üks selliseid on küsimuste esitamine. Küsimused on lugejat aktiveeriv võte. See on viis esitada mõnd probleemi, kui kirjutaja eeldab, et lugeja hakkab tekstis esitatuga kaasa mõtlema, sellega polemiseerima. Kuna kirjalikus tekstis pole esitatud küsimustele võimalik vastust saada, siis enamasti pole sellistel küsilausena vormistatud tekstielementidel otsest küsimise funktsiooni. Sellised küsimused võivad väljendada hoopis ebakindlust, imestust või rõhutada isiklikku arvamust. Küsilausete eriliik on retoorilised küsilaused, mis väljendavad esiletõstetuna väidet, mis on jaatuse-eituse poolest vastupidine väidetule.
Üks lugeja mõjutamise ja võimalike seoste konstrueerimise viise on metafooride kasutamine retoorilise võttena. Metafoor kui tähenduse ülekanne muudab teksti väljendusrikkamaks, eripärasemaks, meeldejäävamaks. See on viis võita lugeja tähelepanu. Lisaks sellele on metafoori funktsiooniks tekitada emotsioone, üllatust, seletada või rõhutada midagi, näitlikustada või üldistada. Metafoore kasutatakse enamasti oma väite ilmestamiseks. Argumentidena võivad toimida ka käsud, soovid palved jm retoorilised vahendid.
Tõenäoliselt peaks argumenteeriva teksti ülesehitust, kasutatavaid argumentatsioonitehnikaid ja muid retoorilisi võtteid õpetama koolis põhjalikumalt ühtpidi selleks, et õpilane argumenteerivat teksti teha oskaks, ja teisalt selleks, et ta sellise teksti kas või väliste tunnuste põhjal ära tunneks. Meie igapäevaelus kasutab argumenteerivat teksti ajakirjandus, see on ka mõjus retooriline võte reklaamis. Seega seondub argumentatsiooni tundmine argivajadustega, rääkimata keerukamatest tekstidest eri ametites ja valdkondades, millega noorel inimesel tulevases tööelus kokku puutuda tuleb.
KIRJANDUS
Werlich, E. 1975. Typologie Der Texte: Entwurf eines Textlinguistischen Modells zur Grundlegung einer Textgrammatik. Hardcover, Quelle & Meyer.