Ivika Hein, 2010
Aktiivõppemeetoditest
Aktiivõpe ei ole tänapäeva koolis enam kellelegi tundmatu ja seda rakendatakse kõigis õppeainetes, nii ka kirjandusõpetuses. Aktiivõpe on kogemuse kaudu õppimine. Õpetaja ülesanne on luua sobiv õpikeskkond ja korraldada õppeprotsess nii, et õpilane saab vajaliku kogemuse, jõudes iseseisva või juhendatud tegevuse kaudu soovitavate teadmisteni. Aktiivõppe puhul ei anna õpetaja teadmisi valmiskujul, vaid õppija peab ise mõtlema ja otsima, et nõutavaid teadmisi hankida, sellesse protsessi on tingimata kodeeritud loominguline moment. Õpilane on kogu protsessi vältel aktiivne: ta organiseerib, uurib, katsetab ja avastab ning hindab oma ülesannetega toimetulemist ka ise. Tänapäeva haridusideoloogiad peavad valdavalt oluliseks õppija isiksuslikku arengut, mida on traditsiooniliste õpimeetoditega märksa raskem saavutada kui aktiivõppega.
Aktiivõpe eeldab loomingulisust nii õpetajalt kui ka õpilastelt. Aktiivõppemeetodeid on lõputult palju, sest loov õpetaja saab neid alati juurde mõelda. Tänapäeva koolis on neist tuntumad ja rohkem kasutamist leidnud ajurünnak, erinevad aruteluvormid (nt debatt, diskussioonivõrk, akadeemiline vaidlus, kirjanduslik vestlusring), rollimäng, mitmesugused rühma- ja paaristöö vormid (nt mosaiik- või siksakrühmad), mis on eakohasel moel kasutatavad ka põhikooli kirjandusõpetuses, et saavutada kavandatud õpitulemusi.
Aktiivõpe on põnev ja arendav nii õpilasele kui ka õpetajale, sest isegi samu meetodeid kasutades ei ole võimalik korrata eelnevaid tulemusi. Õppetegevuse käigus ilmneb alati midagi uut ja üllatavat. Aktiivõppemeetodite kasutamine kujundab eriti efektiivselt koostööoskusi ja iseseisvat mõtlemist ning arendab suhtlemisvilumust.
Probleemõppest
Probleemõpe on õppemeetod, mille puhul suunatakse õpilane iseseisvalt probleeme püstitama ja neid lahendama. Selle metoodika puhul omandab õpilane ülesande lahendamise käigus probleemide lahendamise universaalse mudeli, mida saab reaalses elus erinevalt kohandades rakendada. Mis tahes probleemi lahendamise protsessis läbitakse kindlad etapid: kõigepealt tuleb olukorda analüüsida ja probleem defineerida, seejärel välja selgitada probleemi põhjus ja siis see kõrvaldada. Probleemi põhjuse kõrvaldamine ongi lahendus. Probleemõppe protsessis eristatakse seitset sammu:
- probleemiga tutvumine ja teema selgitamine;
- probleemi defineerimine;
- ajurünnak ja analüüs;
- info süstematiseerimine;
- õpieesmärkide püstitamine;
- iseseisev õppimine, allikate lugemine;
- lõppdiskussioon (Olenko, 2006).
Probleemõppe puhul on võimalik rakendada ka hüpoteesi püstitamise ja selle kontrollimise meetodit, mis on põhikooli jaoks liialt keeruline, kuid on kasutatav gümnaasiumiastmes.
Koolikirjanduse lugemikes on piisavalt tekste, mis võimaldavad probleemõpet rakendada. Näiteks J. Urmeti ja L. Vanamöldri koostatud 6. klassi lugemikus on Shirly Jacksoni jutustus „Charles“. Jutustus pärineb Ameerika kirjanike lühiproosa valimikust „Punase pealiku lunaraha“ (Tallinn, 1991 ) ja selles kogus leidub teisigi lahtiste lõppudega lugusid, mis on probleemõppe rakendamiseks väga tänuväärsed.
Pärast „Charlesi“ läbilugemist võib anda klassile kas rühma- või individuaaltööna järgmised ülesanded:
- Sõnasta vähemalt viis probleemi, mida Charles põhjustas koolis õpetajale. Millised võimalused oleksid olnud nende probleemide lahendamiseks?
- Sõnasta vähemalt viis probleemi, mis Lauri vanematel tekkisid seoses lapse kooli minemisega. Kuidas oleks olnud võimalik need lahendada?
- Sõnasta vähemalt viis probleemi, mida Lauri põhjustas klassikaaslastele. Kuidas oleks olnud tark need lahendada?
- Mis põhjustas Lauri ulaka käitumise ja kuidas oleks saanud seda ära hoida?
Probleemõppe puhul on teose refleksiooniks kindlasti efektiivne rühmatöövorm, kuid võib rakendada ka individuaalset kirjalikku vastamist. Igal juhul on vajalik ka vastuste suuline esitus ja järgnev arutelu selle üle, kas ja millistel tingimustel oleksid pakutud lahendused toiminud või milliseid takistusi oleks võinud ilmneda.
Soovituslik kirjandus
Olenko, M. Probleemõppe võimalused. – Haridus 2006, nr 5-6.
Salumaa, T., Talvik, M., Saarniit, A. Aktiivõppe meetodid. I. Merlecons ja Ko OÜ, 2004.
Salumaa, T., Talvik, M., Saarniit, A. Aktiivõppe meetodid. II. Merlecons ja Ko OÜ, 2006.
Salumaa, T., Talvik, M., Saarniit, A. Aktiivõppe meetodid. III. Merlecons ja Ko OÜ, 2010.