Mare Oja – Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse ajaloo peaspetsialist
Põhikooli ajalooõpetuses ei muutunud tundide arv ega käsitletav teematika klassiti. Ajaloo ainekava arendamise eesmärk oli leida võimalus vähendada ainesisu nii, et see ei tekitaks pealiskaudset käsitlust. Suurema üldistamise asemel (alateemade vähendamine) kavandati aega süvenemiseks, teatud teemade põhjalikumaks käsitlemiseks ja koduloolisele ainesele keskendumiseks. Uus vaatenurk ajaloo ainekavas on, et maailma ajaloo käsitlemisel ei taotleta tervikpildi kujunemist ajalooperioodidest, vaid õpitakse valitud teemasid pigem süvendatult. Tähtis on luua sild mineviku ning nüüdisaja ajaloosündmuste ja -nähtuste vahel ning kujundada arusaam, et minevikku pöördumata on raske mõista tänapäeva, näiteks kriisikollete olemust, samuti paljusid Eesti ajaloo probleeme.
Senisest suuremat tähelepanu pööratakse poliitilise ajaloo kõrval igapäevaelu ja kultuuri teemadele, mis on põhikooli õpilasele kergemini mõistetavad. Lauri Vahtre – Kultuurielu, igapäevaelu ja sotsiaalajaloo käsitlemine ajalooõpetuses
Õppesisu avamine õppeprotsessi kirjelduses lisaks kohustuslikele teemadele laiendavate ja süvendavate teemade kaudu pakub õpetajatele senisest suuremat võimalust õpet diferentseerida ning õpilaste isikupära ja ühiskonnas toimuvaid muutusi arvestada. Laiendavad ja süvendavad teemad võimaldavad arvestada kodukoha eripära, õpilaste huvi ning intellektuaalset võimekust. Õpitulemused on esitatud ainult kohustusliku õppesisu kohta. Kooliastme lõpul saavutatavad õpitulemused on välishindamise (tasemetöö, põhikooli lõpueksami) aluseks. Tunni või suurema teemaploki järel hinnatakse teemaõpitulemuste saavutamist. Kujundav hindamine tähendab tagasiside andmist õppijale tema tugevatest ja arendamist vajavatest külgedest. Õpetajaid abistab näiteks arutlusoskuse tagasisidestamisel õppeprotsessi kirjelduses hindamisjuhend.
Kirjalikke töid koostades peab õpetaja arvestama õpitulemust, mille saavutatust kontrollida tahetakse. Ta peab jälgima, et ülesanded oleksid mitmekesised, erineva raskusastmega ja kontrolliksid teadmiste kõrval ka arendatud oskusi (nt kaarditundmine, allikaanalüüs, kriitiline mõtlemine, ajaloolises ajas orienteerumine jms). Ligikaudu 20% ülesannetest võiks olla äratundmistasandil, 30% reprodutseerimistasandil ning 50% rakendustasandil: analüüs, üldistamine, hinnangu andmine. Keerukamate ülesannete lahendamise eest peaks õppija saama rohkem punkte kui pelgalt faktiteadmisi eeldavate ülesannete eest.
Ainekavas rõhutatakse vajadust pöörata võrdselt tähelepanu nii teadmiste avardamisele kui ka oskuste arendamisele. Oskused on sõnastatud õppeaine kirjelduses. Sama põhimõtet tuleb arvestada õpitulemusi hinnates. Kokkuvõttev hinne ajaloos kujuneb erinevate osaoskuste hindamisest.
Suurt tähelepanu pööratakse ainekavas õppija uurimisoskuste arendamisele. Põhikooli kolmandas kooliastmes peaksid õpilased saama uurimistöö koostamise kogemuse. Anu Tootsi – Uurimistöö põhikoolis ja Tiiu Ojala – Uurimistöö spetsiifika ajaloos.
Õppetegevuses rõhutatakse vajadust kasutada mitmekesist ja õppijat aktiviseerivat metoodikat. Tiina Kilumets – Aktiivõppemeetodid ajalooõpetuses. Senisest tugevamalt on ainekavasse kirjutatud õpitulemuste taotlemine õppekäikude, ekskursioonide ja muuseumide pedagoogiliste programmide kaudu. Õppima ei pea ainult koolis, vaid õppekeskkonnana käsitletakse ka õpitulemuste taotlemist muuseumis Virve Tuubeli – muuseumipedagoogika ja ajalooõpetus, arhiivis , Edith Seegeli – Arhiivipedagoogika ja ajalooõpetus või õppekäigul ajaloolises keskkonnas ning tutvumist koduümbruse ajalooliste ja kultuuriväärtustega. Riin Alatalu – Ajalooline keskkond kui ammendamatu õpik
Ainekava taotlusena on kirjas, et õppe kaudu väärtustatakse kultuurilist mitmekesisust ning oma rolli kultuuripärandi säilitajana ja edasikandjana. Oma kodukoha ajaloo- ja kultuuriväärtuste tundmaõppimine annab selleks hea eelduse.
Ajalooõpetuses omandavad õpilased kultuuriruumis orienteerumiseks vajalikke teadmisi oma kodukoha ja maailma minevikust ning kultuuripärandist. Aine vahendusel suunatakse õpilane teadvustama, analüüsima ja kriitiliselt hindama ning tõlgendama minevikus aset leidnud sündmusi ja protsesse, nende omavahelisi seoseid ning seoseid tänapäevaga, ajaloosündmuste erineva tõlgendamise põhjusi. Ajalooõpetus aitab kaasa teistes õppeainetes õpitava tervikuks sidumisele ning kujundab oskust mõista minevikunähtuste mõjul toimuvat arengut.
Ajaloo ainekava arendamise töörühma kuulusid:
1) Ülle Luisk, Viljandi C. R. Jakobsoni Gümnaasiumi õpetaja-metoodik, MA
2) Ene Tannberg, Miina Härma Gümnaasiumi direktor, MA
3) Tiia Luuk, Tallinna Reaalkooli õpetaja-metoodik
4) Ilje Piir, Tartu Herbert Masingu Kooli ja Rannu Keskkooli õpetaja-metoodik
5) Heli Aiaots, Põltsamaa Gümnaasiumi õpetaja-metoodik
6) Naima Klitsner, Tallinna 32. Kooli vanemõpetaja
7) Veronika Kim, Tartu Annelinna Gümnaasiumi õpetaja-metoodik
8) Mare Oja, Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse ajaloo peaspetsialist, MA
Ekspertidena olid kaasatud Ago Pajur, Tõnu Tannberg ja Mati Laur Tartu Ülikoolist, Mait Kõiv Tartu ja Tallinna Ülikoolist ning Priit Raudkivi Tallinna Ülikoolist.
Põhikooli ajaloo ainekava retsenseeris Aivar Kriiska Tartu Ülikoolist, õppeprotsesside kirjeldusi Maaja Nagel, Tartu Karlova Gümnaasiumi õpetaja-metoodik, ja Ivo Maripuu, Orissaare Gümnaasiumi õpetaja-metoodik.
Põhikooli ajaloo ainekava ja õppeprotsessi kirjeldust arutati erinevatel ajalooõpetajate kogunemistel. Oma ettepanekud esitasid töörühmale Eesti Muinsuskaitse ümarlaud, muuseumid ja Eesti Õpilaste Liit.
Põhikooli valdkonnaraamat SOTSIAALAINED 2010