A A A

Aineti koondatud materjalid Eesti keele teise keelena õppeprotsess

Õppeaine kirjeldus

 

Õppe- ja kasvatuseesmärgidEesti keele arendamise strateegiast tulenevalt seab käesolev õppekava eesmärgi liikuda B2- keeleoskustaseme saavutamise poole põhikooli lõpuks. Põhikooli lõpetaja hea õpitulemus eesti keel teise keelena on B1.2 ja väga hea õpitulemus B2.1. Eesti keele kui teise keele õppimine põhikoolis on aluseks, et jätkata õpinguid eestikeelses gümnaasiumis.
Eesti keel teise keelena on muukeelsetele õpilastele üldjuhul esimene kokkupuude emakeelest erineva keele ja kultuuriga. Seetõttu on üks õppe olulisemaid ülesandeid äratada huvi eesti keele ja kultuuri vastu ning tekitada motivatsiooni järgnevate võõrkeelte õppeks.
Lisaks eesti keele õppele aitab õppija keeleoskust arendada lõimitud aine- ja keeleõpe.
Võõrkeele kui suhtlusvahendi omandamine on pikaajaline pingutust nõudev tegevus, mis eeldab õppija aktiivset osalust. Õpetuses lähtutakse kommunikatiivse õpetuse põhimõtetest. Rõhk on interaktiivsel õppimisel ja õpitava keele kasutamisel.
Kommunikatiivne keeleoskus (suhtluspädevus) hõlmab kolme komponenti: keelelist, sotsiolingvistilist ja pragmaatilist. Keeleteadmised (hääldus, grammatika, sõnavara) ei ole eesmärk omaette, vaid vahend parema keeleoskuse omandamiseks. Keele struktuuri õpitakse kontekstis, järk-järgult jõutakse grammatikareeglite teadliku omandamiseni. Sotsiolingvistilise pädevuse kaudu areneb õppija keelekasutuse olukohasus (viisakusreeglid, keeleregister jm). Pragmaatilise pädevuse kaudu areneb õppija võime mõista ja luua tekste. Suhtluspädevust arendatakse keeleliste toimingute (kuulamise, lugemise, rääkimise, kirjutamise) kaudu.
Keeleõppe telje moodustavad teemavaldkonnad, mille kaudu ja piires kujundatakse suhtluspädevust. Põhikoolis on teemade käsitlemisel lähtepunktiks „Mina ja minu lähiümbrus”. Kõigis kooliastmetes ja klassides käsitletakse teemasid kõigist teemavaldkondadest, kuid rõhuasetused ja maht võivad olla erinevad. Teemade käsitlemisel lähtutakse vastava kooliastme õpilaste kogemustest, huvidest ja vajadustest. Keeletunnis suheldakse peamiselt eesti keeles. Kooli õppekeeles võib vajaduse korral anda selgitusi.
Õppimise käigus arendatakse õpioskusi, sealhulgas oskust seada endale õpieesmärke ja analüüsida oma õpitulemusi, kasutades nt Euroopa keelemappi või õpimappi. Kõigis kooliastmeis on oluline osa paaris- ja rühmatööl (rollimängud, dramatiseeringud, ajurünnak jne). Õpilasi suunatakse üha enam tegema eakohast iseseisvat tööd (lugema, infot hankima, projektides osalema jne.).
Õpitut seostatakse keele kasutamisega väljaspool keeletundi. Selleks sobivad mitmesugused keelekeskkonnas toimuvad tegevused (õpilasvahetus, koolide ühistegevused, tunnikülalised, õppekäigud, info saamine erinevatest teabeallikatest). Keeleõpet rikastatakse keeleõppija isikliku kogemuse kaudu, mida õppija saab jagada kaasõppijatega.
Õppetegevusi kavandades lähtutakse didaktilistest põhiprintsiipidest (lähemalt kaugemale, tuntult tundmatule, lihtsalt keerulisele, konkreetselt abstraktsele) ning keelekasutuse vajadustest (alustades sagedamini kasutatavatest sõnadest ja vormidest). Kõigis kooliastmeis peab õppijat motiveerima ning kujundama temas positiivset hoiakut keeleõppesse. Eduelamuse saavutamiseks luuakse tundides positiivne õhkkond ja väärtustatakse õppija edusamme.
Õppimist toetab kujundav hindamine, igal õppeperioodil antakse õppijale tagasisidet kas sõnalise hinnangu või hinde vormis. Tunnustatakse ka tulemuse saavutamiseks tehtud jõupingutusi. Vigu käsitletakse keeleõppe loomuliku osana, nende analüüsimine soodustab õpitava mõistmist ning võimaldab õpilasel oma keelekasutust korrigeerida.
Õpetaja hinnangute kõrval kasutatakse õppes enesehindamist ja kaaslaste antud hinnanguid, võttes vajaduse korral abiks nt Euroopa keelemapi.

 

Põhikooli eesti keele kui teise keele õpetusega taotletakse, et õpilane:

  1. omandab eesti keele oskuse tasemel, mis võimaldab iseseisvalt toimida eestikeelses keskkonnas ning jätkata õpinguid eesti keeles;
  2. omandab oskuse edaspidi võõrkeeli õppida ja oma keeleoskust pidevalt täiendada;
  3. mõistab eesti kultuuri ja teiste kultuuride erinevusi ja mõtteviiside mitmekesisust ning väärtustab neid;
  4. tunneb huvi Eesti kultuurielu vastu, huvitub eestikeelsetest kirjandusteostest, teatri- ja filmiloomingust, raadio- ja telesaadetest ning trükimeediast;
  5. oskab kasutada eakohaseid eestikeelseid teatmeallikaid (nt teatmeteoseid, sõnaraamatuid, Internetti), et leida vajalikku infot ka teistes õppeainetes ja väljaspool õppetööd.

 

I kooliaste

Õpitulemused

I kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust.
3. klassi lõpetaja:
1) saab aru lihtsatest igapäevastest väljenditest ja lühikestest lausetest;
2) kasutab õpitud väljendeid ja lühilauseid oma vajaduste väljendamiseks ning oma lähiümbruse (pere, kodu, kooli) kirjeldamiseks;
3) reageerib adekvaatselt lihtsatele küsimustele ja korraldustele;
4) on omandanud esmased teadmised Eestist ja eesti kultuurist;
5) suhtub positiivselt eesti keele õppimisesse;
6) kasutab esmaseid õpioskusi võõrkeele õppimiseks;
7) oskab õpetaja juhendamisel töötada nii paaris kui ka rühmas.

 

Keeleoskuse hea tase 3. klassi lõpus:

Kuulamine Lugemine Rääkimine Kirjutamine
A1.2 A1.2 A1.2 A1.2

 

 

 

Osaoskuste õpitulemused esitatakse osaoskuste tabelis.

 

Õpitulemuste saavutamine 1

Õpitulemuste saavutamiseks I kooliastmes on oluline õpetuse mängulisus, sest selles vanuses õpib õpilane tegutsedes.
Rõhk on kuulamisel ning rääkimisel. Õpilased õpivad eristama eesti keele häälikuid, häälikuühendeid, sõnarõhku ja lauseintonatsiooni ning omandavad õige hääldusaluse. Kuulamisel kasutatakse põhiliselt adapteeritud ja õpiotstarbelisi tekste (nt lühidialoogid ja -monoloogid). Suur osakaal on salmidel (sh rütmisalmid) ja lauludel. Õpetaja julgustab õpilasi analoogia põhjal kasutama õpitud väljendeid ja lühilauseid. Loetakse ja kirjutatakse peamiselt seda, mis on suuliselt juba õpitud.
Õpitu kinnistatakse süstemaatilise kordamise ja eelnenud materjaliga seostamise teel.
Õpetaja toetub oma töös Eesti kultuurikontekstile (nt suunates õpilasi tähistama rahvuspühi ja rahvakalendri tähtpäevi, osalema Eesti kultuurielus). Eesmärk on kujundada õpilastes positiivne suhtumine eesti keelde ja kultuuri ning huvi nende vastu 2.

 

Metoodiliste võtete valikul lähtutakse eakohasusest.
1) teatud sõnale või fraasile reageerimine (nt käetõstmine, püstitõusmine, esemele või pildile osutamine);
2) loetellu sobimatu sõna äratundmine;
3) pildi täiendamine kuuldu põhjal;
4) jutustava teksti, laulu ja luuletuse kuulamine ning nende põhjal ülesande täitmine (nt ridade järjestamine, riimuvate sõnade leidmine);
5 ) häälega lugemine;
6) dialoogide, laulude ja luuletuste esitamine;
7) rääkimine pildi alusel;
8) laulu-, sõna-, laua- ja liikumismängud;
9) ärakirja tegemine ja mudeli järgi kirjutamine
jne.

Õpioskuste areng, õpimotivatsioon

Paralleelselt üleklassi- ja individuaalse tööga suunab õpetaja õpilasi paaris- ja rühmatööle.
I kooliastmes on õpetaja abi igasuguse töö organiseerimisel väga tähtis, sest õpilastel pole veel vajalikke oskusi (nt rühmatöös üksteisega arvestamine, tegevuste jaotamine).
Et toetada õpimotivatsiooni ning luua pingevaba õhkkond, tuleb silmas pidada:
– toetada tuleb lapse loomulikku huvi teda ümbritseva elu vastu ja rakendada see eesti keele õppimise teenistusse;
– ülesanded peavad olema eakohased;
– õpetamisel tuleb arvestada erineva võimekusega õpilaste vajadusi, pakkudes neile parajat pingutust nõudvaid ülesandeid;
– õppeprotsessis on vigade tegemine loomulik; õpetaja analüüsib õpilaste vigu ning vajadusel korrigeerib oma tegevust;
– õpilase jõupingutusi tuleb tunnustada, võrdlemata teda teistega ning rõhutamata võistlust;
– hinnete ületähtsustamist tuleb vältida;
– ülesanded peavad olema vaheldusrikkad ja töövõtted mitmekesised, kuna I kooliastmes tüdib õpilane kiiresti.

 

Hindamine 3

Õpitulemuste hindamisel lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosast ja teistest hindamist reguleerivatest õigusaktidest.
I kooliastmes hinnatakse põhiliselt positiivset õpitulemust, rõhk on sisulisel tagasisidel, mille käigus tõstetakse esile õpilase edusamme. Õpetaja juhib tähelepanu puudustele taktitundeliselt, osutades võimalustele neist üle saada.
I kooliastmes hinnatakse põhiliselt kuulatud tekstist arusaamist ja suulist väljendusoskust Õpilasele tuleb selgitada, et hindamine on õppeprotsessi loomulik osa 4.
Õpilane hakkab õpetaja juhendamisel oma edukusele hinnangut andma. Eesmärk on, et õpilane õpiks esialgu koostöös õpetajaga sõnastama seda, mida ta on enda arvates hästi omandanud, mille omandamiseks peab ta veel tööd tegema ja/või milliseid oskusi ta peaks veel endas arendama. Selleks sobivad töövormid (nt tunni ja/või teema lõpus lühikokkuvõtted, vestlused, eneseanalüüsilehed jmt), mis võimaldavad õpilasel lühidalt kirjeldada seda, mida uut ja huvitavat ta on õppinud või teada saanud.
I kooliastmes võib enesehinnanguid anda emakeeles, kuid õpetaja peaks õpilast julgustama ka eesti keelt kasutama. Oluline on, et kõik õpilased saaksid oma mõtteid ja arvamusi välja öelda.

  • 1 Loe lisaks T. Oder, P. Kärtner „Aktiivset õppimist toetava keskkonna loomine võõrkeeletundides”.
  • 2 Loe lisaks M. Jung, A. Heero „Kultuuridevahelise pädevuse arendamine võõrkeeleõppes”.
  • 3 Loe lisaks R. Taimsoo „Hindamine, enesehindamine, tagasiside”.
  • 4 Põhikooli riiklik õppekava 2010. Üldosa § 19–22.

II kooliaste

Õpitulemused

6. klassi lõpetaja:
1) suhtleb eesti keelt emakeelena kõnelejatega igapäevastes suhtlusolukordades ning kasutab sobivaid õpitud keelendeid;
2) saab õpitud temaatika piires aru lihtsatest tekstidest;
3) mõistab olulist õpitud temaatika piirides;
4) kirjutab lühikesi tekste õpitud temaatika piires;
5) teadvustab Eesti ja teiste maade kultuuride erinevusi ning oskab neid arvestada;
6) kasutab eestikeelseid teatmeallikaid (nt tõlkesõnaraamatuid, Internetti) vajaliku info otsimiseks ka teistes valdkondades ja õppeainetes;
7) rakendab õpetaja juhendamisel varem omandatud õpioskusi ja -strateegiaid;
8) töötab õpetaja täpsustavate juhiste järgi iseseisvalt, paaris ja rühmas;
9) seab endale õpieesmärke ning koostöös kaaslaste ja õpetajaga oskab hinnata oma saavutusi.

 

Keeleoskuse hea tase 6. klassi lõpus:

Kuulamine Lugemine Rääkimine Kirjutamine
A2.2 A2.2 A2.2 A2.2

 

 

 

Osaoskuste õpitulemused esitatakse osaoskuste tabelis.

 

Õpitulemuste saavutamine 1

II kooliastmes julgustab õpetaja õpilast eesti keeles rohkem suhtlema ja osutab võimalustele, kuidas õpitut väljaspool eesti keele tundi kasutada. Paralleelselt suulise väljendusoskusega suureneb järk-järgult kirjalike tööde maht: tähelepanu pööratakse õigekirjaoskuse ja tekstiloome arendamisele. Õpilast harjutatakse järjekindlalt kasutama sõnaraamatuid ning eestikeelset Internetti.
Väheneb häälega lugemise ja suureneb vaikselt lugemise maht. Õpilast suunatakse ka õppetööst vabal ajal iseseisvalt lugema eesti lastekirjandust ning kuulama ja lugema jõukohaseid teabe-, tarbe- ja meediatekste. Tekstidest arusaamise õpetamiseks ja kontrollimiseks kasutatakse mitmekesiseid eakohaseid töövõtteid (nt lugemispäeviku koostamine, ennustav lugemine/kuulamine; lühi-, valik- ja õige/vale-vastustega küsimused). Suulist suhtlemisoskust arendatakse erilaadi paaris- ja rühmatööga (nt mängud, rollimängud).
Vigade/eksimuste parandamiseks kasutab õpetaja erinevaid võtteid 2; Oluline on julgustada õpilast oma mõtteid väljendama ja mitte teda pidevalt katkestada. Teemade käsitlemisel pööratakse lisaks eesti kultuurile tähelepanu ka teiste kultuuride tundmaõppimisele, kõrvutades neid oma kultuuriga (nt e-õppe võimaluste kasutamine 3, osalemine kultuuriüritustel, õppereiside korraldamine) 4.

 

Osaoskuste arendamiseks sobivad:
1) eri liiki eakohaste tekstide kuulamine ja lugemine:
2) eakohaste adapteeritud tekstide iseseisev lugemine;
3) ülesande täitmine kuuldu ja loetu põhjal (nt tabeli täitmine, joonise täiendamine);
4) eri liiki etteütlused;
5) ümberjutustus;
6) järjestusülesanded (nt sõnad lauseteks, laused/lõigud tekstiks);
7) projekttööd (nt seinalehe koostamine);
8) lühiettekanded (nt projekttööde kokkuvõtted, huvialade tutvustamine);
9) rollimängud;
10) mudelkirjutamine (nt lühisõnumid, postkaardid kirjad, e-kirjad, kutsed)
jne.

 

Õpioskuste areng, õpimotivatsioon

II kooliastmes kasutab õpilane õppimisel veel palju mehaanilist kordamist. Õpetaja juhendamisel teadvustab õpilane selle strateegia piiratust ning õpib kasutama ka efektiivsemaid õpistrateegiaid (nt mõttekaardid, õpitava materjali ümberorganiseerimine ja süstematiseerimine, tegevuste ja aja kavandamine). Õpilast suunatakse tunnis õpitut loominguliselt rakendama ja kasutama oma keeleteadmisi uutes analoogsetes suhtlussituatsioonides.
II kooliastmes vajavad õpilased nii paaris-, rühma- kui ka individuaalse töö juhendamist. Selle kooliastme lõpul võib rühmatööd kasutada ka keerukamate ja aeganõudvamate projekttööde puhul.
Et toetada õpimotivatsiooni ning luua pingevaba õhkkond, tuleb silmas pidada:
– õpetamisel tuleb silmas pidada teismelise õpilase huve ja elukogemust;
– õpetamisel tuleb arvestada erineva võimekusega õpilaste vajadusi, pakkudes neile parajat pingutust nõudvaid ülesandeid;
– õppeprotsessis on vigade tegemine loomulik; õpetaja analüüsib õpilaste vigu, vajadusel korrigeerib oma tegevust ning suunab õpilasi oma vigu märkama ja parandama;
– õpilase jõupingutusi tuleb tunnustada, võrdlemata teda teistega ning rõhutamata võistlust;
– õpilast tuleb suunata märkama oma edusamme ja võrdlema oma saavutusi varasemate tulemustega;
– hinnete ületähtsustamist tuleb vältida;
– ülesanded peavad olema eakohased, õpilane peab mõistma ülesande eesmärki.

 

Hindamine 5

Õpitulemuste hindamisel lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosast6.

 

Õpilasele tuleb selgitada, et hindamine on õppeprotsessi loomulik osa.
II kooliastmes hinnatakse kõiki osaoskusi kas eraldi või lõimitult, andes tagasisidet eelkõige selle kohta, mida õpilane on hästi teinud. Ülesande eesmärgist lähtuvalt hinnatakse kas ühte kindlat või mitut keeleoskuse aspekti (nt sisu, ülesehitust, sõnavara, kõne ladusust, grammatika õigsust).
Mahukaid kompleksseid kontrolltöid soovitatakse teha mitte sagedamini kui kord veerandis.
Õpilane hakkab koostöös kaaslaste ja õpetajaga seadma endale õpieesmärke ning andma hinnangut oma teadmistele ja oskustele. Eesmärk on, et õpilased õpiks koostöös sõnastama, mida nad on enda arvates hästi omandanud ja/või mille omandamiseks peavad nad veel tööd tegema. Õpetaja valib töövormid (nt tunni ja/või teema lõpus lühikokkuvõtted, vestlused, eneseanalüüsilehed jmt), mis võimaldavad õpilastel oma tööd analüüsida (kirjeldada seda, mida ta teha oskab ning mida uut ja huvitavat ta on õppinud või teada saanud). Õpilasel peab olema võimalus saada tagasisidet oma keeleoskustaseme kohta.
Õpilane annab õpetaja juhendamisel oma teadmistele ja oskustele hinnangu eesti keeles, isegi kui eneseväljendusoskus on piiratud.

  • 1 Loe lisaks T. Oder, P. Kärtner „Aktiivset õppimist toetava keskkonna loomine võõrkeeletundides”.
  • 2 Loe lisaks R. Taimsoo „Hindamine, enesehindamine, tagasiside”.
  • 3 Loe lisaks E. Allemann, M. Sild, A. Kesksaar „IKT läbiva teemana võõrkeelte õppekavas”.
  • 4 Loe lisaks M. Jung, A. Heero „Kultuuridevahelise pädevuse arendamine võõrkeeleõppes”.
  • 5 Loe lisaks R. Taimsoo „Hindamine, enesehindamine, tagasiside”.
  • 6 Põhikooli riiklik õppekava 2010. Üldosa § 19–22.

III kooliaste

Õpitulemused

Põhikooli lõpetaja:
1) suhtleb eesti keeles igapäevastes suhtlusolukordades nii koolis kui ka väljaspool kooli;
2) mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal;
3) oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada ning selgitada oma seisukohti ja plaane;
4) oskab koostada lihtsat teksti tuttaval teemal;
5) on omandanud esmased teadmised Eesti kultuuriloost, loeb eestikeelset eakohast kirjandust, vaatab filme ja telesaateid ning kuulab raadiosaateid;
6) töötab iseseisvalt, paaris ja rühmas;
7) hindab õpetaja abiga oma tugevaid ja nõrku külgi seatud eesmärkide järgi ning kohandab oma õpistrateegiaid.

 

Keeleoskuse tasemed põhikooli lõpus:

Kuulamine Lugemine Rääkimine Kirjutamine
rahuldav õpitulemus B1.1 B1.1 B1.1 B1.1
hea õpitulemus B1.2 B1.2 B1.2 B1.2
väga hea õpitulemus B2.1 B2.1 B2.1 B2.1

 

 

 

 

 

 

 

 

Osaoskuste õpitulemused esitatakse osaoskuste tabelis.

 

Õpitulemuste saavutamine 1

III kooliastmes arendatakse kõiki osaoskusi võrdselt. Tunnis suheldakse peaasjalikult eesti keeles, õpetaja julgustab õpilast kasutama eesti keelt aktiivselt ka keelekeskkonnas (nt muuseumitund, õppereis, õpilasvahetus). Osaletakse eesti kultuurielus (nt teatri, kontserdi ja muuseumi ühiskülastus). Õpetaja suunab õpilast lugema lühemaid eakohaseid ilukirjandus-, teabe-, tarbe- ja meediatekste. Kirjutamisoskuse arendamiseks kasutatakse eri liiki lühemaid ja pikemaid loovtöid (nt ülevaade, sündmuse kirjeldus, lühikirjand, projekttöö). Õpetaja suunab õpilasi keeleõppele analüüsivalt lähenema, õpetades neid nägema keelte sarnasusi ja erinevusi ning märkama enda ja teiste keelekasutusvigu.
Õpetaja innustab õpilast mõistma kultuurierinevusi, neid teadvustama ning nendega arvestama. Õpilast tuleb ergutada huvi tundma eesti kultuuri ja ühiskonnas toimuva vastu ning selles ka osalema. Õpilane õpib väärtustama mõtteviiside mitmekesisust, avaldama oma arvamust ja arvestama erinevate seisukohtadega 2.

 

Osaoskuste arendamiseks sobivad:
1) eri liiki eakohaste tekstide kuulamine ja (iseseisev) lugemine;
2) meedia- ja autentsete audiovisuaalsete materjalide kasutamine (nt intervjuud; uudised, audioraamatud);
3) info otsimine eestikeelsetest allikatest (nt käsiraamatud, meediaväljaanded, Internet);
4) suulised ettekanded (nt projekttööde ja iseseisva lugemise kokkuvõtted);
5) loovtööd (nt luuletused, lühikirjandid, isiklikud kirjad, teadaanded, kuulutused);
6) projekttööd (nt ajalehe koostamine);
7) referaat, lihtsam uurimistöö;
8) erinevad rolli- ja suhtlusmängud (nt „Alias”);
9) keelekeskkonnas täidetavad ülesanded (nt muuseumitund, miniintervjuud)
jne.

 

Õpioskuste areng, õpimotivatsioon

III kooliastmes iseloomustab õpilast mõnevõrra suurem iseseisvus kui II kooliastmes.
Erinevus on selles, et õpilane hakkab teadlikult oma õpioskusi arendama:
valib ja kasutab talle sobivaid õpistrateegiaid, ehkki vajab veel õpetaja suunamist.
Kooliastme lõpul saab enamik õpilasi pikemaajaliste õpitegevustega ka õpetaja abita hakkama.
Õpioskusi arendatakse õpilasi aktiivselt tegevuste kavandamisse kaasates. Oluline on, et õpilased ise saaksid teha valikuid (nt teemade, töömeetodite ja töö lõpptulemuste esitamise viis), anda hinnanguid ja võtta vastutust.

 

Et toetada õpimotivatsiooni ning luua pingevaba õhkkond, tuleb silmas pidada:
– õpetamisel tuleb lähtuda teismelise õpilase huvidest ja elukogemusest;
– õpetamisel on vaja arvestada erineva võimekusega õpilaste vajadustega, pakkudes neile parajat pingutust nõudvaid ülesandeid;
– õppeprotsessis on vigade tegemine loomulik; õpetaja analüüsib õpilaste vigu, vajadusel korrigeerib oma tegevust ning suunab õpilasi oma vigu märkama ja parandama;
– õpilase jõupingutusi tuleb tunnustada ja aidata kaasa adekvaatse minapildi kujunemisele;
– õpilane märkab oma edusamme ja oskab kasutada saavutatut edasisel õppimisel, kuid osa õpilasi vajab endiselt õpetaja suunamist;
– hinnete ületähtsustamist tuleb vältida;
– ülesanded peavad olema eakohased, õpilane peab mõistma ülesande eesmärki;
– õpetaja peab varasemast rohkem suunama õpilast rakendama õpitut väljaspool kooli (nt telesaated, filmid, sõpruskoolid, -klassid, suvelaagrid). Eesmärk on anda õpilasele võimalus praktiseerida oma keeleoskust ning suhelda autentses eesti keelekeskkonnas.

 

Hindamine 3

Õpitulemusi hinnates lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosast 4.
Hindamist saab õpilase jaoks mõtestada kui õppeprotsessi osa.
III kooliastmes hinnatakse kõiki osaoskusi kas eraldi või lõimitult, andes õpilasele adekvaatset tagasisidet. Ülesande eesmärgi hinnatakse kas ühte kindlat või mitut keeleoskuse aspekti (nt sisu, ülesehitust, sõnavara, kõne ladusust, grammatika õigsust).
Mahukaid kompleksseid töid soovitatakse teha mitte sagedamini kui kord veerandis. Enne põhikooli lõpueksamit on soovitav hinnata keeleoskustaset analoogselt eksamiga näiteks teha proovieksam.
Õpilane seab koostöös õpetajaga endale õpieesmärke ning annab hinnangu oma teadmistele ja oskustele. Koos kaasõpilastega leiab õpilane, mis on hästi omandatud ja/või mille omandamiseks peab veel tööd tegema. Õpetaja valib töövormid (nt tunni ja/või teema lõpus lühikokkuvõtted, vestlused, eneseanalüüsilehed jmt), mis võimaldavad õpilastel oma tööd analüüsida. Õpilasel peab olema võimalus selgusele jõuda oma keeleoskustasemes.
Õpilane annab õpetaja juhendamisel oma teadmistele ja oskustele hinnangu eesti keeles.

  • 1 Loe lisaks T. Oder, P. Kärtner „Aktiivset õppimist toetava keskkonna loomine võõrkeeletundides”.
  • 2Loe lisaks M. Jung, A. Heero „Kultuuridevahelise pädevuse arendamine võõrkeeleõppes”.
  • 3 Loe lisaks R. Taimsoo „Hindamine, enesehindamine, tagasiside”.
  • 4 Põhikooli riiklik õppekava 2010. Üldosa § 19–22.